ta kupongid andma mõnda läheduses asuvasse kioskisse.
Ta ei teadnud, mis siis õieti juhtuma peaks, kui ta õige koha üles leiab. Tõenäoliselt mitte midagi.
Ometi otsustas ta oma mõtte teoks teha. Vähemalt nii palju oli sellest kasu, et hoiab Monaga seotud mõtetest tekkiva paanika eemal.
Ta suikus mõneks tunniks rahutusse unne.
Järgmine päev oli pühapäev. Wallander ei teinud sel päeval mitte midagi mõistlikku.
Esmaspäeval, 9. juunil, tegi ta midagi sellist, mida ta kunagi varem polnud teinud. Ta helistas tööle ja ütles, et on haige. Põhjuseks nimetas ta kõhugripi. Mona oli seda nädal tagasi põdenud. Oma üllatuseks ei tekitanud valetamine talle üldse mingit süümepiina.
Kui ta veidi pärast kella üheksat majast välja astus, oli ilm pilves, kuid kuiv. Puhus tugev tuul ja õhk oli läinud jahedamaks. Suvi polnud veel päriselt alanud.
Läheduses oli kaks müügikioskit, mis ennustusvõistluse kuponge vastu võtsid. Üks neist asus üsna lähedal, põiktänavas. Uksest sisse astudes mõtles Wallander, et ta oleks pidanud Håléni foto kaasa võtma. Mees leti taga oli ungarlane. Ehkki ta oli Rootsis elanud juba 1956. aastast saadik, rääkis ta rootsi keelt väga kehvasti. Kuid ta tundis Wallanderi ära, kuna too käis tema juures tavaliselt sigarette ostmas. Wallander ostis seegi kord kaks pakki.
„Võtad sa ennustusvõistluse kuponge vastu?” küsis Wallander.
„Ma arvasin, et sa ostad ainult loteriipileteid.”
„Kas Artur Hålén andis oma kuponge sinu juures sisse?”
„Kes?”
„See mees, kelle korter mõni päev tagasi põles.”
„Kas kuskil oli tulekahju?”
Wallander rääkis pikemalt. Kuid kui ta Håléni välimust kirjeldas, raputas ungarlane pead.
„Siin ta ei käinud. Arvatavasti käis kuskil mujal.”
Wallander maksis ja tänas. Väljas oli tibutama hakanud. Ta kiirendas sammu. Kogu see aeg mõtles ta Mona peale. Ka järgmine müüja ei teadnud Hålénist midagi. Wallander jäi ühe rõdu alla vihma eest varju seisma ja mõtles, millega ta õieti tegeleb. Hemberg arvaks, et ma olen lolliks läinud, mõtles ta.
Siis läks ta edasi. Järgmise tubakapoeni oli peaaegu kilomeeter maad minna. Wallander kahetses, et polnud vihmajopet selga pannud. Väikse söögipoe kõrval olevasse kioskisse jõudes tuli tal järjekorras oodata. Müüjaks oli Wallanderiealine tüdruk. Tüdruk oli ilus. Wallander ei pööranud temalt pilku, kui neiu otsis mingi mootorrattaajakirja vana numbrit, mida Wallanderi ees järjekorras seisnud mees osta tahtis. Wallanderil oli väga raske tema teele sattunud ilusasse naisesse mitte paugupealt ära armuda. Alles siis võis mõtted ja mure Mona pärast hetkeks unustada. Ehkki ta oli ostnud juba kaks pakki sigarette, ostis ta ühe veel. Samal ajal püüdis ta selgusele jõuda, kas müüja suhtumine muutuks tõrjuvaks, kui ta ütleb, et on politseinik. Või kuulus tüdruk enamuse hulka, kelle meelest politseinikud olid endiselt hädavajalikud ja nende töö oluline. Ta valis teise võimaluse.
„Mul on ka mõned küsimused,” ütles ta, kui oli sigarettide eest maksnud. „Ma olen kriminaalassistent ja minu nimi on Kurt Wallander.”
„Ah nii,” vastas müüja. Ta kõneles mingit murrakut.
„Te pole siit pärit?” küsis Wallander.
„Kas te seda tahtsitegi küsida?”
„Ei.”
„Ma olen pärit Lenhovdast.”
Wallander ei teadnud, kus see asub. Ta oletas, et Blekinges. Kuid ta ei öelnud midagi, vaid läks edasi Håléni ja ennustusvõistluse kupongi küsimuse juurde. Tüdruk oli tulekahjust kuulnud. Wallander kirjeldas Håléni välimust. Neiu mõtles järele.
„Võib-olla küll,” ütles ta. „Kas ta rääkis aeglaselt? Vaikselt?”
Wallander mõtles natuke ja noogutas. Niimoodi võis Håléni väljendusviisi kirjeldada küll.
„Ma usun, et ta kasutas üsna väikest ennustussüsteemi,” ütles Wallander. „Umbes 32 rida või nii.”
Tüdruk mõtles. Seejärel ta noogutas.
„Jah,” ütles ta. „Ta käis siin. Üks kord nädalas. Ühel nädalal 32 rida, teisel nädalal 64.”
„Kas te mäletate, mis tal tavaliselt seljas oli?”
„Sinine jope,” vastas tüdruk kohe.
Wallanderil oli meeles, et peaaegu iga kord, kui ta Håléni nägi, oli tollel seljas tõmblukuga sinine jope.
Müüja mälu oli seega eeskujulik. Niisamuti tema uudishimu.
„Kas ta on midagi teinud?”
„Meie andmetel mitte.”
„Ma kuulsin, et see oli enesetapp.”
„Oligi. Aga tulekahju sai alguse süütamisest.”
Seda poleks ma pidanud ütlema, mõtles Wallander. Seda me veel kindlalt ei tea.
„Tal oli alati täpne raha,” ütles tüdruk. „Miks te küsite, kas ta andis oma kupongid siin sisse?”
„Lihtsalt formaalsus,” vastas Wallander. „Kas teil tuleb tema kohta veel midagi muud meelde?”
Tüdruku vastus üllatas teda.
„Ta kasutas tavaliselt telefoni,” ütles ta.
Telefon oli väikesel riiulil tühjade mängublankettide kõrval.
„Tegi ta seda tihti?”
„Iga kord. Kõigepealt andis ta mängukupongi registreerimiseks, siis helistas ja tuli leti juurde kõne eest maksma.”
Tüdruk hammustas huulde.
„Nende telefonikõnede juures oli üks imelik asi. Mulle meenub, et olen vahetevahel selle peale mõelnud.”
„Mille peale?”
„Ta ootas alati, kuni veel keegi sisse tuleb, alles seejärel valis numbri ja hakkas rääkima. Ta ei helistanud kunagi siis, kui me olime siin kahekesi.”
„Ta ei tahtnud järelikult, et te kuuleksite, mida ta räägib?”
Neiu kehitas õlgu.
„Küllap ta lihtsalt ei tahtnud, et teda segatakse. Kas see pole helistamise puhul tavaline?”
„Te ei kuulnud, mida ta rääkis?”
„Ka teist klienti teenindades on võimalik kuulda.”
Tema uudishimust on palju kasu, mõtles Wallander.
„Mida ta rääkis?”
„Mitte eriti palju,” vastas tüdruk. „Kõned olid alati
