rääkimata.”
Wallander jutustas. Mängukupongist, telefonikõnedest, taksodest. Hemberg kuulas, pilk ainiti põrandal. Kui Wallander lõpetas, istus ta mõnda aega vaikides.
„Sa oled avastanud, et inimene tapeti, ja selle eest tuleb mul sind muidugi kiita,” alustas ta. „Sinu visadus on kiiduväärt. Samuti oled sa päris õigesti arutlenud. Aga kõike seda kõrvale jättes on lugu loomulikult täiesti taunitav. Politseis pole absoluutselt ette nähtud eraviisilist ja salajast juurdlust, või seda, et politseinik ise endale ülesandeid võtab. Seda ütlen ma sulle ainult üks kord.”
Wallander noogutas. Ta sai aru.
„On sul mingeid muid asju käsil? Peale selle, mis sind siia Arlövi tõi?”
Wallander rääkis Helenaga kohtumisest laevandusfirma kontoris.
„Muud midagi?”
„Ei.”
Wallander oli peapesuks valmis. Aga Hemberg tõusis lihtsalt voodi pealt püsti ja andis talle noogutusega märku kaasa tulla.
Trepil jäi ta seisma ja pöördus ringi.
„Ma otsisin sind täna,” ütles ta. „Tahtsin öelda, et relva uurimine on lõpetatud. See ei andnud mingeid tulemusi, nagu oligi oodata. Aga mulle öeldi, et sa oled haiguslehel.”
„Mul valutas hommikul kõht. Gripp.”
Hemberg vaatas teda pilkavalt.
„See kestis küll lühikest aega. Aga paistab, et oled nüüd terve ja võid täna öösel siia jääda. Võib-olla õpid midagi. Ära midagi puuduta, ära midagi ütle. Jäta lihtsalt kõik meelde.”
Kell pool neli viidi naine ära. Kohe pärast seda saabus Arlövi Sjunnesson. Wallander imestas, miks ta öisest ajast hoolimata sugugi väsinud ei olnud. Hemberg, Stefansson ja veel üks politseinik olid kogu ridaelamuboksi metoodiliselt läbi vaadanud, avanud sahtleid ja kappe ning kogunud laua peale mitmeid dokumente. Wallander kuulas ka Jörne-nimelise kohtuarsti ja Hembergi vahelist jutuajamist. Polnud mingit kahtlust, et naine oli kägistatud. Jörne leidis esmasel läbivaatusel veel ka jälgi selle kohta, et naist oli kuklasse löödud. Hemberg ütles, et ennekõike on tal vaja teada, millal naine suri.
„Ta on sellel toolil vast juba mõni päev istunud,” vastas Jörne.
„Kui mitu päeva?”
„Ma ei hakka oletama. Kannata, kuni lahkamine on tehtud.”
Pärast jutuajamist Jörnega pöördus Hemberg Wallanderi poole.
„Saad muidugi aru, miks ma seda küsisin,” ütles ta.
„Sa tahad teada, kas ta suri enne Håléni?”
Hemberg noogutas.
„See võiks anda meile seletuse, miks inimene end ära tappis. Pole sugugi ebatavaline, et mõrtsukad teevad enesetapu.”
Hemberg oli elutoas diivanile istunud. Stefansson seisis esikus ja rääkis politsei fotograafiga.
„Üks asi on siiski täiesti selge,” ütles Hemberg pärast mõningast vaikimist. „Naine tapeti, kui ta tooli peal istus. Keegi lõi teda kuklasse. Põrandal ja vahariidel on verejäljed. Pärast seda ta kägistati. See annab meile mõeldavad lähtepunktid.”
Hemberg vaatas Wallanderile otsa.
Ta paneb mind proovile, mõtles Wallander. Tahab näha, kas minust on asja.
„See tähendab, et naine tundis oma tapjat.”
„Õige. Ja veel?”
Wallander mõtles järele. Kas ta peaks sellest veel mingi järelduse tegema? Ta raputas pead.
„Kasuta oma silmi,” ütles Hemberg. „Kas laual oli midagi? Üks tass? Mitu tassi? Mis naisel seljas oli? Üks asi on see, et ta tundis seda, kes ta tappis. Oletame lihtsuse mõttes, et see oli mees. Aga kuidas ta teda tundis?”
Wallander taipas. Teda ärritas, et ta polnud kohe aru saanud, mida Hemberg mõtleb.
„Tal oli seljas öösärk ja hommikumantel,” ütles ta. „Sellises riietuses vaevalt et suvalist külalist vastu võetaks.”
„Milline ta magamistuba oli?”
„Voodi oli tegemata.”
„Järeldus?”
„Muidugi on võimalik, et Alexandra Batistal oli suhe mehega, kes ta tappis.”
„Veel?”
„Laua peal polnud ühtegi tassi. Seevastu olid pliidi kõrval mõned pesemata klaasid.”
„Neid hakkame uurima,” ütles Hemberg. „Mida nad jõid? Kas seal on sõrmejälgi? Tühjad klaasid võivad huvitavaid lugusid jutustada.”
Ta tõusis diivanilt raskelt püsti. Wallander pani tähele, et ta on väsinud.
„Me teame niisiis nii mõndagi,” jätkas Hemberg. „Kuna miski ei viita sissemurdmisele, siis tegutseme teooria järgi, et tapmise põhjused on isiklikud.”
„Håléni juures toimunud tulekahju see ei selgita,” sõnas Wallander.
Hemberg vaatas teda uurivalt.
„Sa hakkad perutama,” ütles ta. „Aga meil tuleb rahulikult ja metoodiliselt traavida. Teame mõnda asja üsna kindlalt. Nendest lähtumegi. Sellega, mida me ei tea või milles me pole kindlad, tuleb oodata. Puslet ei saa kokku panna, kui pooled tükid on alles karbis.”
Nad jõudsid esikusse. Stefansson oli jutuajamise fotograafiga lõpetanud ja rääkis nüüd telefoniga.
„Kuidas sa siia tulid?” küsis Hemberg.
„Taksoga.”
„Võid minu autoga linna saada.”
Malmösse sõidu ajal Hemberg vaikis. Nad sõitsid läbi udu ja seenevihma. Hemberg lasi Wallanderi Rosengårdis maja ees maha.
„Võta minuga homme ühendust,” ütles Hemberg. „Juhul kui oled oma kõhugripist paranenud.”
Wallander läks oma korterisse. Väljas oli juba hommik. Udu hakkas hõrenema. Ta ei viitsinud riidest lahtigi võtta, vaid heitis koos riietega voodi peale. Peagi oli ta uinunud.
Ta ärkas võpatades uksekella helina peale. Uniselt koperdas ta esikusse ja keeras luku lahti. Ukse taga oli tema õde Kristina.
„Kas ma segan?”
Wallander raputas pead ja lasi õe sisse.
„Ma olin terve öö tööl,” ütles ta. „Mis kell on?”
„Seitse. Ma sõidan täna isaga Löderupi. Aga enne seda tahtsin veel sind näha.”
Wallander palus õel kohvi teha ja läks ise pesema ning riideid vahetama. Ta loputas kaua külma veega nägu. Kui ta kööki tagasi jõudis, oli ta pika öö endalt juba
