küsis ta. „Kas keegi nägi midagi? Kuulis?”
Mattsson lehitses oma märkmeid.
„Ei mingeid tähelepanekuid,” ütles ta. „Batista elas eraklikult. Käis harva väljas, põhiliselt ainult poes. Külalisi tal ei käinud.”
„Keegi pidi ju ometi Håléni tulekut nägema?” vaidles Hemberg vastu.
„Ilmselt ei näinud. Ja lähimad naabrid on esmapilgul normaalsed Rootsi kodanikud. See tähendab uskumatult uudishimulikud.”
„Millal Batistat viimati nähti?”
„Selles osas lähevad andmed natuke lahku. Aga kuuldu järgi võib arvata, et mõni päev tagasi. Ei saanud selgust, kas see oli kaks või kolm päeva tagasi.”
„Kas on teada, millest ta elas?”
Järjekord jõudis Hörnerini.
„Tundub, et ta sai väikest invaliidsuspensioni,” ütles ta. „Selle päritolu pole päris selge. Portugali panga kaudu, millel omakorda on filiaalid Brasiilias. Pankadega läheb alati jube kaua aega. Aga tööl ta ei käinud. Kui otsustada selle järgi, mis ta riidekapis ja külmkapis ning sahvris oli, siis polnud ta elustiil väga priiskav.”
„Aga maja?”
„Laenu majal peal ei ole. Tema endine mees maksis maja kinni.”
„Kus ta on?”
„Hauas,” vastas Stefansson. „Suri mõni aasta tagasi. Maetud Karlskogasse. Ma rääkisin ta lesega. Ta oli teist korda abielus. See kukkus kahjuks natuke piinlikult välja. Ma sain liiga hilja aru, et naine isegi ei teadnud Alexandra Batista olemasolust. Aga lapsi Batistal ilmselt ei olnud.”
„Vahel võib ka nii juhtuda,” ütles Hemberg ja pöördus Sjunnessoni poole.
„Tegutseme,” teatas too. „Klaasidel on mitmeid sõrmejälgi. Tundub, et klaasis oli punane vein. Arvatavasti Hispaania oma. Võrdleme köögis olnud tühja pudeliga. Kontrollime, kas leiame sõrmejäljed registrist. Hiljem võrdleme loomulikult ka Håléni sõrmejälgedega.”
„Ta võib ka Interpoli registris olla,” juhtis Hemberg tähelepanu. „Nendelt vastuse saamine võtab natuke aega.”
„Lähtume sellest, et ta lasi mõrvari ise sisse,” jätkas Sjunnesson. „Akendel ega ustel pole sissemurdmise jälgi. Tulijal võis koguni võti olla. Vaatasime Håléni võtmekimbu üle, aga ei leidnud sealt ühtegi, mis oleks sobinud. Terrassiuks oli irvakil, nagu meie sõber Wallander ütles. Kuna Batistal polnud ei kassi ega koera, siis võib oletada, et seda hoiti lahti õhutamise pärast. Mis omakorda peaks tähendama, et Batista ei kartnud ega oodanud, et midagi võiks juhtuda. Või siis on kurjategija sealtkaudu välja läinud. Maja tagakülg on paremini varjatud kui esiuks.”
„Muid jälgi?” käis Hemberg peale.
„Ei midagi tähelepanu äratavat.”
Hemberg lükkas enda ees laual laiali olevad paberid eemale.
„Siis pole muud, kui jätkame,” ütles ta. „Kohtuarstidel tuleb kiirustada. Parimal juhul saame Håléni selle kuriteoga seostada. Seda usun ma ka isiklikult. Aga jätkuvalt tuleb rääkida naabritega ja tausta uurida.”
Siis pöördus Hemberg Wallanderi poole.
„On sul midagi lisada? Sina olid ju see, kes ta leidis.”
Wallander raputas pead ja tundis, et suu kuivab.
„Mitte midagi?”
„Ma ei märganud midagi, millest te juba rääkinud ei oleks.”
Hemberg trummeldas sõrmedega vastu lauaplaati.
„Siis pole meil vaja siin kauem istuda,” ütles ta. „Kas keegi teab, mida täna lõunaks pakutakse?”
„Heeringat,” ütles Hörner. „See on tavaliselt hea.”
Hemberg kutsus Wallanderi endaga koos sööma. Aga Wallander tänas ja keeldus. Söögiisu ei olnud. Tal oli vaja üksi olla ja mõelda. Ta läks oma kabinetti jopet tooma. Aknast paistis, et uduvihm on lõppenud. Samal hetkel, kui ta oli välja minemas, astus üks tema kolleegidest sisse. Tulija viskas vormimütsi lauale.
„Oh kurat!” ütles ta ja istus raskelt toolile.
Mehe nimi oli Jörgen Berglund ja ta oli pärit Landskrona lähedalt talust. Wallanderil oli mõnikord raske tema murrakust aru saada.
„Nüüd on kaks uimastiurgast puhtaks tehtud,” jätkas külaline. „Ühest leidsime kolmeteistkümneaastased tüdrukud, kes on juba nädalaid kodust ära olnud. Üks neist haises nii jubedalt, et hoia nina kinni. Teine hammustas Perssonit jalast, kui me hakkasime neid välja viima. Mis siin riigis õieti toimub? Ja miks sa täna meiega kaasa ei tulnud?”
„Mind kutsuti Hembergi juurde,” vastas Wallander. See oli vastus teisele küsimusele, sellele, mis Rootsis toimub, ta vastata ei osanud.
Ta võttis jope ja läks välja. Valvelauas peatas teda üks telefonineiudest.
„Sulle jäeti teade,” ütles tütarlaps ja ulatas klaasi tagant sedeli. Paberil oli telefoninumber.
„Mis see on?” küsis ta.
„Keegi helistas ja ütles, et on sinu kauge sugulane. Ta polnud kindel, kas sa teda üldse mäletadki.”
„Kas ta oma nime ei öelnud?”
„Ei. Aga hääle järgi otsustades oli ta üsna eakas.”
Wallander vaatas numbrit. Suunanumber oli 0411. See ei saa tõsi olla, mõtles ta. Paps helistab ja tutvustab ennast kauge sugulasena. Keda ma võib-olla isegi ei mäleta.
„Kus asub Löderup?” küsis ta.
„See jääb vist Ystadi politseipiirkonda.”
„Ma ei küsinud politseipiirkonna kohta. Mis suunanumber seal on?”
„Ystadi oma.”
Wallander pistis sedeli taskusse ja läks välja. Kui tal oleks olnud auto, oleks ta otsemat teed Löderupi sõitnud ja isa käest küsinud, mida ta oma telefonikõnega õieti mõtles. Pärast vastuse saamist ütleks ta, kuidas asi on. Et nüüdsest alates on igasugustel nendevahelistel kontaktidel kriips peal. Ei mingeid pokkeriõhtuid ega helistamisi. Wallander lubaks matustele tulla, mis, nagu ta lootis, polekski väga kauges tulevikus. Aga see on ka kõik.
Wallander kõndis mööda Fiskehamnsgatanit. Siis pööras ta Slottsgatanile ja läks sealt edasi Kungsparkenisse. Mul on kaks probleemi, mõtles ta. Suurem ja tähtsam on Mona. Teine on isa. Mõlemad probleemid tuleb lahendada esimesel võimalusel.
Ta istus pingile ja vaatas veeloigus sulistavaid varblasi. Põõsaste taga magas purjus mees. Tegelikult peaksin ma ta üles tõstma, mõtles Wallander. Panema ta pingile istuma või viima koguni arestimajja peatäit välja magama. Aga praegu see mind ei huvita. Magagu seal, kus on.
Ta tõusis püsti ja läks edasi. Jõudis Kungsparkenist Regementsgatanile. Tal polnud ikka veel kõht tühi.
