pani pliiatsi käest ära. Ma räägin sellest Hembergiga, mõtles ta. Hetkel on see täiesti arvestatav jälg.
Siis mõtles Wallander, et loomulikult oleks pidanud paluma Jespersenil küsida, kas tema tuttavate hulgas on keegi kuulnud Alexandra Batista nime.
Iseenda lohakus ärritas teda. Ma ei süvene korralikult, ütles ta endale. Ma teen liiga palju asjatuid vigu.
Kell oli saanud kolmveerand kaheksa. Wallander käis korteris edasi-tagasi. Ta oli rahutu, ehkki kõht oli nüüd korras. Ta mõtles, et peaks isale Löderupi uuel telefoninumbril helistama. Aga oli oht, et nad hakkavad tülitsema. Tülist Monaga piisab. Ajaviiteks tegi ta jalutuskäigu ümber kvartali. Suvi oli kätte jõudnud. Õhtu oli soe. Ta mõtles, mis saab kavandatud puhkusest Skagenis.
Pool üheksa oli ta oma korteris tagasi. Ta istus köögilaua äärde, käekell enda ees laual. Ma käitun lapsikult, mõtles ta. Aga ma ei tea ka, kuidas mul tuleks käituda, et teistsugune olla.
Ta helistas, kui kell sai üheksa. Mona vastas peaaegu kohe.
„Enne kui sa toru ära paned, tahaksin ma seletada,” alustas Wallander.
„Kes ütles, et ma tahan toru ära panna?”
Wallander sattus segadusse. Ta oli hoolikalt ette valmistanud, teadis, mida ta ütleb. Selle asemel osutus nüüd rääkijaks hoopis Mona.
„Ma usun, et sa võid kõike seletada,” ütles Mona. „Aga hetkel see mind ei huvita. Ma arvan, et meil tuleks kokku saada ja rääkida.”
„Praegu?”
„Mitte täna õhtul. Aga homme. Kui sa saad?”
„Saan küll.”
„Ma tulen siis sinu juurde koju. Aga mitte enne kella üheksat. Mu emal on sünnipäev. Ma lubasin talle külla minna.”
„Ma võin süüa teha.”
„Pole tarvis.”
Wallander hakkas oma ette valmistatud seletustega uuesti otsast peale. Kuid Mona katkestas teda.
„Räägime homme. Mitte praegu, mitte telefonis.”
Kõne oli vähem kui minuti pärast juba lõpetatud. Miski polnud läinud nii, nagu Wallander oli mõelnud. Kõne kujunes selliseks, nagu ta unistadagi poleks julgenud. Ehkki selles oli ka midagi niisugust, mida võis tajuda hoiatusena.
Mõte kogu ülejäänud õhtu lihtsalt kodus istuda tekitas ängi. Kell oli alles veerand kümme. Miski ei takista mul Pildammsparkenis väikest jalutuskäiku tegemast, mõtles ta. Võib-olla näen juhuslikult koguni meest, kelle üks silmalaug on pooleldi kinni.
Riiulis ühe raamatu vahel oli Wallanderil sada krooni väikestes kupüürides. Ta pistis raha tasku, võttis jope ja astus korterist välja. Oli tuulevaikne ja endiselt soe. Bussipeatuse poole minnes ümises ta üht ooperimeloodiat. „Rigolettost”. Ta nägi, et buss tuleb, ja pistis jooksu.
Pildammsparkenis hakkas ta kahtlema, kas tulek oli ikka hea mõte. Park oli suur. Pealegi otsis ta ju oletatavat mõrvarit. Peas kajas politseinikele kehtestatud absoluutne keeld üksipäini tegutseda. Natuke jalutada võin ju ikka, mõtles ta. Mul pole vormi seljas, keegi ei tea, et ma olen politseinik. Ma olen lihtsalt üksildane mees, kes on tulnud oma nähtamatut koera jalutama.
Wallander hakkas mööda pargiteed astuma. Ühe puu all istus noorteseltskond. Keegi mängis kitarri. Wallander märkas veinipudeleid. Ta mõtles, kui mitut seadust need noored praegu rikuvad. Lohman oleks kindlasti kiirelt sekkunud. Aga Wallander läks lihtsalt mööda. Mõni aasta tagasi oleks ta isegi võinud olla mõni neist puu all istujatest. Aga nüüd oli ta politseinik ja pidi selle asemel avalikus kohas viina või veini joojaid arestimajja toimetama. Ta raputas selle mõtte peale pead. Ta ei jaksanud ära oodata, millal pääseks juba tööle isikuvastaste kuritegude osakonda. Ega ta siis ju selleks politseinikuametit ei valinud. Selleks, et sekkuda noorte veinijoomisesse ja kitarrimängu ühel esimestest soojadest suveõhtutest. Pigem ikka selleks, et tõeliselt suuri kurjategijaid kinni võtta. Niisuguseid, kes panid toime isikuvastaseid kuritegusid või jõhkraid rööve, smugeldasid uimasteid.
Ta läks sügavale parki. Eemalt oli kuulda liiklusmüra. Vastu tulid kaks tihedalt teineteise vastu liibunud noort. Wallander mõtles Mona peale. Küllap saab kõik korda. Varsti sõidavad nad Skagenisse ja ta ei jää kokkulepitud kohtumisele enam kunagi hiljaks.
Wallander peatus. Tema lähedal pingil istusid mõned inimesed ja jõid viina. Ühel neist oli rihma otsas hundikoer, kes kuidagi ei tahtnud paigal püsida. Wallander läks aeglaselt lähemale. Mehed ei teinud temast välja. Wallander ei näinud, kas mõnel neist oli imelik silmalaug. Kuid järsku tõusis üks mees püsti ja jäi ebakindlalt kõikudes Wallanderi ette seisma. Mees oli väga tugeva kehaehitusega. Lihased punnitasid lahtinööbitud särgi all.
„Mul on kümnekat vaja,” ütles ta.
Wallander tahtis algul keelduda. Kümme krooni on suur raha. Siis mõtles ta ringi.
„Ma otsin ühte sõpra,” ütles ta. „Kutti, kellel hoiab üks silm poolkinni.”
Wallander ei lootnudki mingit tulemust. Aga tema siiraks üllatuseks oli vastus ootamatu.
„Rune pole praegu siin. Kurat teab, kuhu ta kadus.”
„Täpselt,” ütles Wallander. „Rune.”
„Ja kes kurat sina oled?” küsis tema ees kõikuv mees.
„Minu nimi on Kurt,” ütles Wallander. „Ma olen tema vana sõber.”
„Ma pole sind varem kunagi näinud.”
Wallander andis talle kümneka.
„Ütle talle edasi, kui teda näed,” sõnas Wallander. „Ütle, et Kurt käis siin. Muuseas, kas sa tead, mis Rune perekonnanimi on?”
„Ma ei tea, kas tal ongi perekonnanime. Rune on Rune.”
„Kus ta elab?”
Kõikumine peatus hetkeks.
„Minu meelest sa ütlesid, et te olete sõbrad? Siis sa tead ju isegi, kus ta elab.”
„Ta kolib päris tihti.”
Mees pöördus pingil istujate poole.
„Kas keegi teab, kus Rune praegu elab?”
Järgnes kaunikesti segane arutelu. Kõigepealt kulus tükk aega, et välja selgitada, millisest Runest jutt õigupoolest käib. Pärast seda läksid arvamused Rune elukoha osas lahku. Või selles osas, kas tal üldse mingit elukohta on. Wallander ootas. Hundikoer pingi kõrval haukus vahetpidamata.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию
