„hüvasti, Fitz. Ja õnn sulle kaasa.”
„Õnn sullegi kaasa, Burrich.” Läsksin kiiresti üle toa ja embasin teda, enne kui ta tagasi jõudis astuda.
Ta kallistas mind vastu, pigistas lühidalt, kuid oleks sellega äärepealt mu roided murdnud, siis lükkas mul juuksed näo eest. „Mine kammi juukseid. Sa näed välja nagu metsmees.” Tal õnnestus peaaegu naeratada. Siis ta pööras ringi ja hakkas pikkade sammudega minema. Seisin ja vaatasin, kuidas ta läks. Mõtlesin, et ta ei vaata tagasi, aga endise karjamaa teises servas ta pöördus ja tõstis käe. Tõstsin vastuseks samuti käe. Siis oli ta kadunud, mets neelas ta alla. Istusin mõnda aega lävel, silmitsedes kohta, kus ma teda viimati nägin. Kui ma tahtsin jääda oma plaani juurde, võis kuluda aastaid, kuni ma teda uuesti näen. Kui üldse veel näen. Mu kuuendast eluaastast saadik oli tal alati olnud tähtis koht mu elus. Olin alati saanud arvestada ta jõuga – isegi kui ma seda ei soovinud. Nüüd oli ta läinud. Nagu Chade, nagu Molly, nagu Verity, nagu Patience.
Mõtlesin kõigele sellele, mida ma olin talle eelmisel õhtul öelnud, ja judistasin end häbist. Kinnitasin endale, et see oli olnud vajalik. Olin tahtnudki ta minema peletada. Aga liiga paljud neist sõnadest pärinesid vanadest solvumistest, mis olid pikka aega minu sees mädanenud. Ma polnud kavatsenud selliseid asju öelda. Olin tahtnud ta eemale ajada, mitte aga talle luuni ulatuvat haava lõigata. Nagu Mollyle, jäid nüüd tallegi kahtlused, mida ma olin sisendanud. Ning Burrichi uhkust lõhkudes olin hävitanud viimasegi lugupidamisraasu, mis Chade’il oli minu vastu veel jäänud. Küllap oli mingi lapselik osa minust lootnud, et tulen ühel päeval nende juurde tagasi; et ühel päeval hakkavad meie elud jälle koos kulgema. Nüüd ma teadsin, et nii see ei lähe. „See on möödas,” ütlesin vaikselt endale. „See elu on möödas, lase sel minna.”
Olin nüüd neist mõlemast vaba. Vaba piirangutest, mida nad mulle seadsid, vaba nende ettekujutusest au ja kohusetunde kohta. Vaba nende ootustest. Enam kunagi ei pea ma kummalegi neist silma vaatama ja oma tegudest aru andma. Olin vaba tegema seda ainsat, milleks mul oli veel südant või julgust, seda ainsat, mis lubanuks senise elu rahus selja taha jätta.
Pidin tapma Regali.
See tundus täiesti õiglasena. Tema oli minu juba tapnud. Korraks kerkis kummitusena lubadus, mille ma olin kuningas Shrewdile andnud – et ma ei tee kunagi kurja ühelegi tema lähedastest. Saatsin kummituse minema, meenutades endale, et Regal on tapnud nii selle, kes lubaduse andis, kui ka selle, kellele see anti. Seda Fitzi enam ei olnud. Ma ei seisa enam kunagi kuningas Shrewdi ees ega anna aru ülesande täitmisest, ma ei seisa enam kuninga mehena Verity kõrval, et talle jõudu laenata. Emand Patience ei tüüta mind enam kunagi tosina pisiasjaga, mis kõik tunduvad talle äärmiselt tähtsatena. Ta leinas mind kui surnut. Ja Molly niisamuti. Pisarad kipitasid silmis, kui ma oma valu mõõtsin. Ta oli mu maha jätnud enne, kui Regal mu tappis, kuid siiski pidasin ma Regalit vastutavaks ka selle kaotuse eest. Kui mul polnud muud selles elukoorikus, mille Burrich ja Chade olid minu jaoks päästnud, siis oli mul vähemalt kättemaks. Lubasin endale, et Regal vaatab surres mulle otsa ja mõistab, et see olin mina, kes ta tappis. See ei saa olema vaikne salamõrv, salamisi sokutatud anonüümne mürk. Ma toimetan surma Regalile ise kätte. Tahtsin tabada teda nagu üksik nool, nagu visatud nuga, minna otse eesmärgile, ilma et mind takistaks hirm lähedaste pärast. Kui see ei peaks mul õnnestuma, siis, noh, ma olin igas minu jaoks olulises mõttes juba niigi surnud. Minu katse ei teeks kellelegi haiget. Kui ma Regalit tappes ka hukkun, on asi seda väärt. Ma hoian oma elu ainult nii kaua, kui olen võtnud Regali elu. Sellel, mis juhtub pärast seda, polnud tähtsust.
Öösilm liigutas ennast, midagi mu mõtetes häiris teda.
Oled sa kunagi mõelnud, mida see minu jaoks tähendab, kui sa sured? küsis Öösilm.
Panin silmad korraks kõvasti kinni. Aga ma olin sellele mõelnud.
Mida teeks meiega see, kui ma elaksin nagu saakloom?
Öösilm mõistis. Me oleme kütid. Kumbki meist pole sündinud saakloomaks.
Ma ei saa olla kütt, kui ma pean alati saakloomana ootama. Ja seepärast pean mina küttima teda enne, kui tema jõuab küttida mind.
Ta nõustus mu plaaniga liiga rahulikult. Ma püüdsin selgitada talle kõike, mida ma kavatsesin teha. Ma ei tahtnud, et ta mulle lihtsalt pimesi järgneks.
Ma kavatsen tappa Regali. Ja tema karja. Ma lähen ja tapan nad kõik – selle eest, mida nad minuga tegid ja millest nad mu ilma jätsid.
Regal? See on liha, mida me ei saa süüa. Ma ei saa inimeste küttimisest aru.
Võtsin oma kujutluspildi Regalist ja sidusin kokku tema kujutluspildiga loomakaupmehest, kes oli ta kutsikana puuri pistnud ja teda vaskotsaga kepiga peksnud.
Öösilm kaalus seda. Kui ma kord tema juurest pääsesin, jätkus mul piisavalt tarkust, et temast eemale hoida. Teda küttida on niisama tark kui küttida okassiga.
Ma ei saa seda sinnapaika jätta, Öösilm.
Ma mõistan. Mul on okassigadega sama lugu.
Ning nii võrdsustas ta mu veritasu oma nõrkusega okassigade vastu. Leidsin, et ise ma oma väljaöeldud eesmärkidesse nii rahulikult ei suhtunud. Olles need välja öelnud, ei kujutanud ma ette, et võiksin millegi muu pärast kõrvale pöörata. Mu eelmise õhtu sõnad tulid mind noomima. Mis oli saanud mu uhkest kõnest Burrichile selle kohta, kuidas ma hakkan nüüd oma elu elama? Noh, põiklesin, võib-olla hakkangi, kui lahtisi otsi kokku sidudes ellu jään. Asi polnud selles, nagu ei saaks ma oma elu elamisega hakkama. Lihtsalt ma ei kannatanud, et Regal võib jätkuvalt mõelda, et ta on mind võitnud ning Veritylt trooni varastanud. Kättemaks, lihtne ja selge, ütlesin ma endale. Kui ma tahtsin vabaneda hirmust ja häbist, siis tuli mul see ära teha.
Sa võid nüüd sisse tulla, pakkusin.
Miks ma peaksin seda tahtma?
Mul ei tarvitsenud ennast pöörata ja näha, et Öösilm on juba osmiku juurde tulnud. Ta istus minu kõrvale ja piilus siis sisse.
Fuih! Sa täidad oma uru selliste haisudega, pole siis ime, et su nina kehvasti toimib.
Ta puges ettevaatlikult osmikusse ja hakkas selle sisu uurides ringi luusima. Istusin lävel ja jälgisin teda. Juba tükk aega polnud ma näinud teda kuidagi teisiti kui enda jätkuna.
Ta oli nüüd täiskasvanud hunt, täies jõus. Mõni oleks öelnud, et ta on hall hunt. Minu jaoks oli tal nii palju värve, kui hundil saab olla: tumedad silmad, tume koon, natuke kollast kõrvadel ja kurgul, halli kasukat täpitasid jäigad mustad karvad, eriti õlgadel ja selja lamedal tagaosal. Ta käpad olid tohutu suured ja läksid veelgi laiemaks, kui ta jooksis jääkoorikuga kaetud lumel. Ta saba oli väljendusrikkam kui nii mõnegi naise nägu ning ta hambad ja lõuad purustasid hõlpsasti hirve jalaluu. Liikudes kasutas ta kokkuhoidlikult seda jõudu, mis on täiuslikult tervetel loomadel. Juba tema vaatamine mõjus mu südamele tervendava salvina. Kui ta uudishimu oli suuremas osas rahuldatud, tuli ta minu kõrvale istuma. Mõne hetke pärast sirutas ta end päikese käes välja ning sulges silmad. Kas sa valvad?
„Ma valvan su und,” kinnitasin talle. Ta kõrvad nõksatasid mu lausutud sõnade peale. Siis vajus ta päikesest immutatud unne.
Tõusin vaikselt ja läksin osmikusse. Oma asjade kokkukorjamiseks kulus mul tähelepanuväärselt vähe aega. Kaks tekki ja mantel. Mul olid vahetusriided, soojad ja villased, mis suviseks rändamiseks hästi ei sobinud. Pintsel. Nuga ja luisk. Tulekivi. Ling. Mõned meie püütud väikeste loomade juba töödeldud nahad.
