style="font-size:15px;"> Oli pime, kui ma tagasi läksin. Hiilisin koju, saba jalge vahel. Üsna veider oli osmikule jälle hundina läheneda, tunda suitsulõhna kui midagi inimeste juurde kuuluvat ja pilgutada silmi aknaluukidest paistva valguse peale. Harutasin vastumeelselt oma teadvuse Öösilma omast lahti.
Kas sulle ei meeldi minuga jahti pidada?
Mulle meeldiks palju rohkem sinuga jahti pidada. Aga täna öösel ma ei saa.
Miks?
Raputasin pead. Otsuse serv oli alles nii õhuke ja uus, et ma ei riskinud seda sõnastamisega proovile panna. Peatusin metsaserval, et puulehed ja muld rõivastelt maha pühkida, juuksed siluda ja sabaks kokku siduda. Lootsin, et mu nägu pole mullane. Ajasin õlad sirgu ja sundisin end osmiku juurde tagasi kõndima, ust avama, sisenema ja neile otsa vaatama. Tundsin end väga kaitsetuna. Nad olid minust rääkinud. Kahepeale kokku teadsid nad peaaegu kõiki mu saladusi. Mu räbalast väärikusest olid järel vaid riismed. Kuidas sain ma nende ees seista ja eeldada, et mind inimesena koheldaks? Ent ma ei saanud seda neile ette heita. Nad olid püüdnud mind päästa. Minu enda eest, tõsi küll, kuid siiski päästa. Polnud nende süü, et see, mille nad päästsid, polnud õieti vaeva väärt.
Nad olid laua ääres, kui ma sisenesin. Kui ma oleksin mõne nädala eest niiviisi ära jooksnud, oleks Burrich nüüd üles hüpanud, mind raputanud ja kõrvakiile jaganud. Ma teadsin, et see aeg on meie jaoks nüüd möödas, aga mälestus sellest tegi mind ettevaatlikuks ja ma ei suutnud seda täielikult varjata. Ent ta näol oli siiras kergendus, Chade vaatas mind aga piinlikkuse ja murega.
„Ma ei tahtnud sulle nii kõvasti peale käia,” ütles ta tõsiselt, enne kui mina midagi öelda jõudsin.
„Sa ei käinud,” ütlesin vaikselt. „Sa puudutasid üksnes kohta, mida ma olin ise kõige rohkem torkinud. Vahel ei pane ise oma haiget kohta enne tähelegi, kui keegi teine haava puudutab.”
Tõmbasin tooli laua äärde. Olime nädalaid piskuga läbi ajanud ning nüüd oli peaaegu ehmatav näha laual juustu, mett ja leedrimarjaveini. Lisaks Burrichi püütud forellile oli seal ka päts leiba. Mõnda aega me lihtsalt sõime, tegemata rohkem sõnu kui laua ääres tarvis. See näis hetke ebatavalisust leevendavat. Aga kohe, kui eine oli lõpetatud ja laud koristatud, tuli pinge tagasi.
„Nüüd ma saan su küsimusest aru,” ütles Burrich järsku. Vaatasime Chade’iga üllatunult tema poole. „Mõne päeva eest sa küsisid, mida me edasi teeme. Vaata, siis ma uskusin, et Verity on kadunud. Kettricken kandis tema pärijat, kuid on mägedes väljaspool ohtu. Ma poleks saanud tema heaks midagi teha. Kui ma oleksin kuidagi sekkunud, oleksin võinud ta teistele reeta. Parem jätta ta peitu, tema isa inimeste kaitse alla. Siis aga, kui ta poeg jõuab trooni nõudmise ikka… noh, kui ma siis veel hauas ei oleks, ma muidugi teeksin, mida suudaksin. Esialgu tundus mulle aga, et kuninga teenimine on minu jaoks minevikuks saanud. Nii et kui sa minu käest küsisid, ei näinud ma muud peale vajaduse meid kuidagi elus hoida.”
„Ja nüüd?” küsisin vaikselt.
„Kui Verity on elus, siis on isehakanu ta trooni haaranud. Ma olen andnud vande toetada oma kuningat. Nagu ka Chade. Ja sina.” Nad mõlemad vaatasid mind väga tõsiselt.
Jookse jälle ära.
Ma ei saa.
Burrich võpatas, nagu oleksin ma teda nõelaga torganud. Mõtlesin, et kui ma nüüd ukse poole läheksin, kas ta viskuks siis mind peatama? Aga ta ei öelnud midagi ega liigutanud, ainult ootas.
„Mina mitte. See Fitz on surnud,” ütlesin järsult.
Burrich oli sellise näoga, nagu oleksin ma teda löönud. Chade küsis aga vaikselt: „Miks ta sel juhul siis ikka veel kuningas Shrewdi ehisnõela kannab?”
Tõstsin käe ja tõmbasin selle krae seest välja. Näed, tahtsin ma öelda, võta see ja kõik, mis sellega kaasas käib. Minule aitab. Mul pole selle jaoks selgroogu. Aga ma ainult istusin ja vaatasin seda.
„Leedrimarjaveini?” pakkus Chade, aga mitte mulle.
„Täna on jahe öö. Ma teen parem teed,” vastas Burrich.
Chade noogutas. Mina istusin ikka, punane ja hõbedane ehisnõel käes. Ma mäletasin oma kuninga käsi, kui ta nõela läbi poisi särgivoltide pistis. „Nüüd oled sa minu,” oli ta öelnud. Aga nüüd oli ta surnud. Kas see vabastas mind mu lubadusest? Ja tema viimased sõnad mulle? „Kelleks olen ma sind muutnud?” Lükkasin selle küsimuse järjekordselt kõrvale. Tähtsam oli küsimus, kes olin ma nüüd. Kas ma olin see, kelleks mind oli teinud Regal? Või suutsin ma sellest pääseda?
„Regal ütles mulle,” laususin mõtlikult, „et tarvitseb mul end vaid kratsida ja välja ilmub nimetu koerapoiss.” Tõstsin pea ja sundisin end Burrichile otsa vaatama. „Võib-olla oleks tore just tema olla.”
„Kas ikka oleks?” küsis Burrich. „Oli aeg, mil sa nii ei arvanud. Kes oled sa siis, Fitz, kui sa ei ole kuninga mees? Mis sa siis oled? Kuhu sa minna tahad?”
Kuhu ma läheksin, kui ma oleksin vaba? Molly juurde, karjus mu süda. Raputasin pead ja tõrjusin selle mõtte kõrvale, enne kui see oleks jõudnud mind kõrvetada. Ei. Tema olin ma kaotanud veel enne, kui ma kaotasin oma elu. Tegelikult oligi ainult üks koht, kuhu ma võiksin minna. Kogusin ennast, tõstsin pea ja vaatasin Burrichile kindlameelselt otsa. „Ma lähen ära. Ükskõik kuhu. Kalheedi riikidesse, Bingtowni. Ma oskan loomadega hästi toime tulla ja ma olen ka korralik kirjutaja. Ma saaksin sellega elatist.”
„Kahtlemata. Aga elatis ei ole elu,” rõhutas Burrich.
„Noh, ja mis siis on?” küsisin järsku tõsiselt vihaseks saades. Miks nad tegid selle minu jaoks nii raskeks? Sõnad ja mõtted voolasid minust äkitselt nagu mürk mädanevast haavast. „Sa tahaksid, et ma pühendaksin end oma kuningale ja ohverdaksin kõik muu, nagu sa ise tegid. Loobuksin armastatud naisest ja jookseksin koerana kuninga kannul, nagu sina tegid. Ja kui kuningas su maha jätab? Sa neelasid selle alla ja kasvatasid tema eest tema sohikut. Siis võeti sinult kõik ära – tallid, hobused, koerad, mehed, kes su käske kuulasid. Nad ei jätnud sulle mitte midagi, isegi mitte katust pea kohale – need kuningad, kellele sa olid truudust vandunud. Ja mida sa siis tegid? Kuna sul muud enam polnud, tirisid sa Sohiku kirstust välja ning sundisid ta edasi elama. Elama elu, mida ma vihkan ja mida ma ei taha!” Põrnitsesin teda süüdistavalt.
Ta vahtis mulle sõnatult vastu. Oleksin tahtnud peatuda, kuid miski sundis mind edasi. Viha tundus mõnusana, just nagu puhastava tulena. Surusin käed rusikasse ja küsisin nõudlikult: „Miks sa alati kohal oled? Miks sa mind alati püsti upitad, et teised saaksid mu uuesti pikali lükata? Miks? Et ma ennast su võlglasena tunneksin? Et sa saaksid minu elu juhtida, sest sul puudub selgroog enda elu elada? Sa tahad ainult seda, et minustki kasvaks sinusugune, mees ilma oma eluta, mees, kes loobub kõigest oma kuninga nimel. Kas sa ei mõista, et elus on muudki kui kellegi teise heaks kõigest loobumine?”
Vaatasin talle silma ja pöördusin siis valulist hämmeldust nähes kõrvale. „Ei,” ütlesin hingetõmbe järel tuhmilt. „Sa ei mõista, sest sa ei tea. Sa ei kujuta ettegi, mida sa oled minult ära võtnud. Ma peaksin olema surnud, aga sa ei lasknud mul surra. Parimate kavatsustega muidugi, alati uskudes, et sa teed õigesti, ükskõik, kuidas see mulle haiget tegi. Aga kes andis sulle õiguse minu eest otsustada? Kes käskis sul minuga niiviisi teha?”
Peale minu hääle ei kostnud toas enam ühtegi heli. Chade oli paigale tardunud ja Burrichi ilme tegi mind vaid vihasemaks. Nägin, kuidas ta end kogus. Võttis
