pärast lisas ta kimbatustundega: „Keegi oli su haual küünalt põletanud. Lumi oli kõrvale lükatud ja vahaküünla ots oli seal sees, kui ma tulin sind välja kaevama.”
„Nagu koer kondi järele.”
„Ma kartsin, et sa ei mõistaks seda.”
„Ei mõistnud. Lihtsalt Öösilm kirjeldas seda nii.”
Sel hetkel tundus mulle, et rohkem ei kannata ma välja. Püüdsin lasta vestlusel hääbuda. Aga Burrich oli järeleandmatu. „Kui sa läheksid tagasi Hirvelossi või linna, siis sind tapetaks. Sind poodaks vee kohal ja laip põletataks. Või raiutaks tükkideks. Aga inimesed tahaksid olla päris kindlad, et sa sel korral surnuks jääksid.”
„Kas nad vihkavad mind nii väga?”
„Vihkavad? Ei. Neile, kes sind tundsid, sa isegi meeldisid. Aga kui sa tuleksid tagasi – kui surnud ja mahamaetud mees tuleks tagasi ja kõnniks nende seas, siis nad kardaksid sind. See ei ole asi, mida saaks kavala trikina ära seletada. Vaist on võlukunst, millest ei arvata hästi. Kui kedagi on selles süüdistatud ning siis ta sureb ja maetakse maha – noh, kui sa tahad, et sind hea sõnaga mäletataks, siis pead sa surnuks jäämagi. Kui nad näevad sind ringi kõndimas, võtavad nad seda kui tõestust, et Regalil oli õigus: sa tegelesid loomamaagiaga ja kasutasid seda kuninga tapmiseks. Neil ei jääks muud üle kui sind uuesti tappa. Teisel korral põhjalikumalt.” Burrich tõusis ja kõndis kaks korda edasi-tagasi. „Olgu ma neetud, aga praegu kuluks küll lonks brändit ära,” ütles ta.
„Mulle ka,” ütlesin vaikselt.
Kümne päeva pärast tuli Chade mööda rada. Vana salamõrtsukas kõndis aeglaselt, toetus kepile ja kandis oma kompsu kukil. Päev oli soe ja ta oli oma mantli kapuutsi peast lükanud. Ta pikad hallid juuksed lehvisid tuules ja ta oli lasknud habemel kasvada, nii et see kattis suurema osa ta näost. Esimesel pilgul näis ta rändkatelsepana. Vana armilise näoga mehena ehk, kuid mitte enam Rõugearmilisena. Tuul ja päike olid ta nägu parkinud. Burrich oli kalale läinud, seda eelistas ta teha üksinda. Öösilm oli tulnud ja Burrichi ära olles meie trepil päikese käes lesinud, kuid ta kadus kohe osmiku taha metsa, kui tundis Chade’i lõhna esimest jälge. Ma olin üksi.
Mõnda aega ma jälgisin ta tulekut. Ta oli talvega vanemaks jäänud, näos oli rohkem kortse ja juuksed olid hallimad. Aga ta astus kindlama sammuga, kui ma mäletasin, just nagu oleks puudus teda karastanud. Lõpuks ma läksin talle vastu, kuigi tundsin end imelikult argliku ja häbelikuna. Kui ta pilgu tõstis ja mind nägi, siis ta peatus ja seisis rajal paigal. Ma läksin tema poole. „Poiss?” küsis ta ettevaatlikult, kui ma lähedale jõudsin. Mul õnnestus noogutada ja naeratada. Vastunaeratus, mis ta näole tekkis, pani mind end alandlikuna tundma. Ta pillas kepi, et mind emmata, ning surus siis põse mu vastu, nagu oleksin ma väike laps. „Oh, Fitz, Fitz, mu poiss,” ütles ta, hääles kergendustunne. „Ma mõtlesin, et me oleme su kaotanud. Ma mõtlesin, et tegime midagi veel halvemat kui oleks olnud sul surra lasta.” Ta vanad käsivarred olid tihedalt ja kõvasti minu ümber.
Olin vana mehe vastu lahke. Ei öelnud talle, et just seda olid nad teinud.
II
LAHKUMINE
Pärast seda, kui prints Regal Farseer oli end Kuue Hertsogkonna kuningaks krooninud, jättis ta mereäärsed hertsogkonnad sisuliselt saatuse hooleks. Hirvelossist ja Bucki hertsogkonnast pressis ta välja nii palju raha kui vähegi võimalik. Hirvelossi hobused ja varud müüdi maha, vaid kõige parem osa viidi Regali uude elupaika Tradefordi. Traditsioonikohase kuningalossi raamatukogu ja mööbel rüüstati samuti: osa uue pesa sisustamiseks, osa jaotati sisemaade hertsogitele ja aadlikele teenete eest, osa aga lihtsalt müüdi neile maha. Aidad, veinikeldrid ja relvakambrid varastati tühjaks ja saak veeti sisemaale.
Ametlikult oli kavas toimetada haige kuningas Shrewd ning leseks jäänud rase noorkuninganna Kettricken sisemaale Tradefordi, kus neid ei ähvardaks oht ranniku hertsogkondi rüüstavate punalaevnike poolt. See oli ka ettekääne Hirvelossi tühjendamiseks mööblist ja kõigest väärtuslikust. Ent kui Shrewd suri ja Kettricken kadus, ei jäänud Regalile isegi seda läbipaistvat ettekäänet. Siiski lahkus ta pärast kroonimist Hirvelossist niipea kui sai. Räägiti, et kui ta Nõukogu seda otsust küsitavaks pidas, vastas ta neile, et rannaäärsed hertsogkonnad tähendasid tema jaoks ainult sõda ja kulutusi; et need olid alati olnud kaanidena sisemaa hertsogkondade rikkuse kallal ning et tema poolest võisid välissaarlased selle kivise ja rõõmutu paiga rahulikult endale pidada. Hiljem Regal muidugi eitas selliste sõnade lausumist.
Kui Kettricken kadus, sattus kuningas Regal olukorda, milletaolist polnud ajaloos varem esinenud. Laps, keda Kettricken kandis, oli olnud ilmselgelt troonipärija. Aga nii kuninganna kui ka sündimata laps olid kadunud väga kahtlastel asjaoludel. Sugugi mitte kõik polnud kindlad, et Regali enda käed olid selles osas puhtad. Isegi kui kuninganna oleks jäänud Hirvelossi, poleks laps veel seitseteist aastat saanud endale noorkuninga tiitlit nõuda. Regalil hakkas kroonimisega väga kiire, aga seaduse järgi vajas ta kuningaks saamiseks kõigi kuue hertsogkonna nõusolekut. Ta ostis krooni mitme rannikuäärsetele hertsogkondadele tehtud järeleandmise hinnaga. Tähtsaim neist oli Regali lubadus pidada Hirvelossi mehitatuna ja valmis ranniku kaitsmiseks.
Iidse kindluse komandöri koha määris Regal kaela oma vanimale nõbule, Farrow hertsogi pärijale. Kahekümne viiene isand Bright oli läinud rahutuks ootamisest, millal isa võimu talle üle annab. Ta oli enam kui nõus Bucki ja Hirvelossi valitsema, kuid kogemusi oli tal selleks väga napilt. Regal kolis sisemaale Farrowsse, Veinijõe ääres asuvasse Tradefordi lossi, noor isand Bright jäi aga Hirvelossi koos valitud meestega Farrow kaardiväest. Pole teada, et Regal oleks talle tegutsemiseks mingit raha jätnud, nii püüdis noor mees vajalikku välja pigistada Hirvelossi linna kaupmeestelt ning Bucki hertsogkonna niigi lahinguteks valmistuvatelt talunikelt ja karjastelt. Miski ei näita, et tal oleks olnud kurje kavatsusi Bucki või teiste rannikuäärsete hertsogkondade elanike suhtes, ent samas puudus tal nende suhtes ka igasugune lojaalsus.
Hirvelossis peatus sel ajal veel käputäis Bucki alamaid aadlikke. Suurem osa Bucki maaomanikest viibis oma väiksemates kindlustustes, tehes kõik, mis kohalike elanike kaitsmiseks võimalik. Kõige tähelepanuväärsem Hirvelossi asukatest oli emand Patience, noorkuninganna kuni selle ajani, mil ta abikaasa prints Chivalry loobus troonist oma noorema venna Verity kasuks. Hirvelossi kaitsjateks olid Bucki sõdurid, kuninganna Kettrickeni ihukaitsjad ja mõned kuningas Shrewdi kaardiväest alles jäänud mehed. Sõdurite moraal oli kehv, sest palka maksti ebaregulaarselt ja toit oli vilets. Isand Bright oli toonud Hirvelossi oma isikliku kaardiväe ja eelistas neid ilmselgelt Bucki meestele. Olukorra tegi veelgi keerulisemaks segane käsuliin. Näiliselt allusid Bucki väed kapten Keffelile, isand Brighti kaardiväe pealikule. Tegelikult hoidsid kuninganna vägede pealik Foxglove, Hirvelossi meeste pealik Kerf ja vana Red kuningas Shrewdi kaardiväest kokku ja pidasid omavahel nõu. Kui nad üldse kellelegi regulaarselt ette kandsid, siis oli selleks emand Patience. Peagi sai temast Bucki sõdurite jaoks Hirvelossi emand.
Isegi pärast kroonimist valvas Regal oma tiitlit kiivalt. Ta saatis käskjalgu kaugematessegi piirkondadesse, püüdes teada saada, kus võiksid olla kuninganna Kettricken ja veel sündimata pärija. Ta kahtlustas, et Kettricken võis otsida varjupaika oma isa, Mäestiku Kuningriigi kuninga Eyodi juurest, ning ta nõudis tollelt Kettrickeni tagasisaatmist. Kui Eyod vastas, et Kuue Hertsogkonna kuninganna asukoht ei puutu mägede rahvasse, katkestas Regal sidemed mägedega, lõpetades kaubavahetuse ja püüdes tõkestada ka tavaliste rändurite pääsu üle piiri. Samal ajal hakkasid levima väga tõenäoliselt Regalilt pärinevad kuulujutud, nagu poleks Ketterickeni oodatav laps üldse Verity oma ning seetõttu puuduks tal seaduslik alus Kuue Hertsogkonna trooni nõudmiseks.
Bucki lihtrahva jaoks oli see ränk aeg. Nende
