mind, sest ta oli liikunud nii kiiresti. Püüdsin mitte kössi tõmbuda. Lömitamine tegi ta vahel kurjaks.
„Mis on, Fitz?” küsis ta, ja ta hääl oli lahke.
„Mul on kõht tühi,” ütlesin. „Praegu.”
Ta andis mulle suure tüki liha. See oli keedetud, aga ikkagi suur tükk. Ma sõin liiga kiiresti ja ta vaatas mind, aga ta ei riielnud minuga ega löönud mind. Sel korral mitte.
Ma kraapisin alatasa oma nägu. Oma habet. Lõpuks ma läksin ja seisin Burrichi ees. Kraapisin seda tema ees. „See ei meeldi mulle,” ütlesin talle. Ta näis üllatuvat. Aga ta andis mulle väga kuuma vett, seepi ja väga terava noa. Ta andis mulle ümmarguse klaasi, mille sees oli mees. Ma vaatasin seda tükk aega. See pani mu värisema. Mehe silmad olid nagu Burrichil, ümmargused ja valge ümber, aga veel tumedamad. Mitte hundi silmad. Karvad olid tumedad nagu Burrichil, aga lõugade peal olid karvad ebaühtlased ja karedad. Katsusin oma habet ja nägin sõrmi mehe näol. See oli imelik.
„Aja habe maha, aga ettevaatlikult,” ütles Burrich mulle.
Ma peaaegu mäletasin, kuidas see käis. Seebi lõhna ja kuuma vett oma näol. Aga see terav, terav nuga muudkui lõikas mind. Väikesi haavu, mis kipitasid. Pärast ma nägin välja nagu see mees seal ümmarguses klaasis. Fitz, mõtlesin ma. Peaaegu nagu Fitz. Ma jooksin verd. „Ma jooksen igalt poolt verd,” ütlesin ma Burrichile.
Ta naeris minu üle. „Sa jooksed alati verd, kui sa habet ajad. Alati sa kiirustad liialt.” Ta võttis terava, terava noa. „Istu paigal,” ütles ta mulle. „Sa jätsid mõned kohad vahele.”
Istusin väga vaikselt ja ta ei lõiganud mind. Väga raske oli liikumatult olla, kui ta tuli mulle nii lähedale ja vaatas mind nii hoolega. Kui ta lõpetas, võttis ta mu lõua pihku. Ta pööras mu näo ülespoole ja vaatas mulle otsa. Ta vaatas pingsalt. „Fitz?” ütles ta. Pööras pead ja naeratas mulle, aga ta naeratus hajus, kui ma talle lihtsalt vastu vaatasin. Ta andis mulle harja.
„Siin ei ole hobuseid, keda harjata,” ütlesin.
Ta paistis peaaegu rahul olevat. „Harja neid,” ütles ta ja sasis mu juukseid. Ta nõudis, et ma harjaksin, kuni juuksed olid siledad. Mõned kohad pea peal olid valusad. Burrich kortsutas kulmu, kui märkas mind nägu krimpsutamas. Ta võttis harja oma kätte ja sundis mind liikumatult seisma, kuni ta vaatas ja puudutas nahka mu juuste all. „Värdjas!” ütles ta vihaselt, ja kui ma kössi tõmbusin, siis lisas: „Mitte sina.” Ta raputas aeglaselt pead. Siis patsutas mulle õlale. „Valu läheb aja jooksul ära,” ütles ta. Näitas siis, kuidas juuksed kukla taha tõmmata ja naharibaga kinni siduda. Juuksed olid selleks just parasjagu pikad. „Nii on parem,” ütles ta. „Nüüd näed sa jälle inimese moodi välja.”
Ma ärkasin viseldes ja kiunudes unenäost. Tõusin istuma ja hakkasin nutma. Ta tõusis oma voodist ja tuli minu juurde. „Mis juhtus, Fitz? On sul midagi viga?”
„Ta võttis mu ema juurest ära!” ütlesin ma. „Võttis mu tema juurest ära. Ma olin liiga noor, et tema juurest ära tulla.”
„Ma tean,” vastas ta. „Ma tean. Aga see oli palju aega tagasi. Nüüd oled sa siin ja väljaspool ohtu.” Ta enda ilme oli peaaegu kohkunud.
„Ta ajas uru suitsu täis,” ütlesin. „Ta tegi mu emast ja vendadest nahad.”
Ta ilme muutus ja ta hääl polnud enam lahke. „Ei, Fitz. See polnud sinu ema. See oli hundi unenägu. Öösilma oma. See võis juhtuda Öösilmaga. Aga mitte sinuga.”
„Oh, juhtus küll,” ütlesin talle ja sain järsku vihaseks. „Oh, juhtus küll, ja praegu oli täpselt sama tunne. Täpselt sama.” Tõusin voodist ja käisin toas ringi. Ma käisin väga kaua, enne kui ma lõpuks sellest tundest lahti sain. Ta istus ja vaatas mind. Ta jõi palju brändit, kuni ma käisin.
Ühel kevadpäeval seisin akna all ja vaatasin välja. Maailmal oli hea lõhn, elus ja värske. Ringutasin ja liigutasin õlgu. Kuulsin, kuidas mu luud ragisesid. „See oleks kena hommik ratsutama minekuks,” ütlesin. Pöördusin Burrichi poole vaatama. Ta seisis tule juures ja segas potis putru. Ta tuli ja jäi minu kõrvale seisma.
„Mägedes on veel talv,” ütles ta vaikselt. „Ei tea, kas Kettricken jõudis ikka turvaliselt koju.”
„Kui mitte, siis polnud see igatahes Tahmiku süü,” ütlesin. Siis pööras midagi end minu sees ja tegi haiget, nii et ma ei saanud enam hingata. Püüdsin mõelda, mis see oli, aga see põgenes mu eest. Ma ei tahtnud seda taga ajada, aga teadsin, et see on asi, mida ma peaksin jahtima. See oleks nagu karu jahtimine. Kui ma selle lähedale jõuan, pöördub see mulle vastu ja püüab mulle haiget teha. Aga miski pani mu siiski tahtma sellele järgneda. Hingasin sügavalt sisse ja värinaga välja. Hingasin veel kord, häälega, mis jäi mulle kurku kinni.
Burrich oli mu kõrval väga liikumatu ja vaikne. Ootas, mida ma teen.
Vend, sa oled hunt. Tule tagasi, tule selle juurest ära, see teeb sulle haiget, hoiatas Öösilm.
Kargasin selle juurest tagasi.
Siis hakkas Burrich toas ringi trampima ja vanduma, lastes pudrul kõrbema minna. Aga sööma pidime seda ikka, sest muud ei olnud.
Mõnda aega Burrich tüütas mind. „Kas sa mäletad?” küsis ta alatasa. Ta ei jätnud mind rahule. Ta nimetas mulle nimesid ja tahtis, et ma ütleksin, kes need on. Vahel ma natuke teadsin. „Naine,” vastasin, kui ta nimetas Patience’i. „Naine, kelle toas olid taimed.” Ma küll püüdsin, aga ta oli ikka minu peale pahane.
Öösiti magades olid mul unenäod. Neis oli värisev valgus, tantsiv valguskiir kiviseinal. Ja silmad, mis mind väikesest aknast vaatasid. Need unenäod sundisid mind liikumatult lebama ja hinge kinni hoidma. Kui ma sain piisavalt õhku, et karjatada, siis ma ärkasin üles. Mõnikord võttis õhu saamine pikalt aega. Burrich ärkas samuti ja haaras laualt suure noa. „Mis on, mis on?” küsis ta minult. Aga ma ei osanud talle vastata.
Turvalisem oli magada päeval väljas, kus oli rohu ja mulla lõhn. Siis ei tulnud unenäod kivimüüridest. Selle asemel tuli naine, kes surus end armsalt minu vastu. Ta lõhnas aasalillede moodi ja ta suu maitses nagu mesi. Nende unenägude valu tuli siis, kui ma ärkasin ja teadsin, et ta on igaveseks läinud, kellegi teisega. Öösiti ma istusin ja vaatasin tuld. Püüdsin mitte mõelda külmadele kiviseintele, nutvatele tumedatele silmadele ega magusale suule, mis oli järsku raske kibedatest sõnadest. Ma ei maganud. Ma ei julgenud isegi pikali heita. Burrich ei sundinud ka.
Ühel päeval tuli jälle Chade. Ta habe oli pikaks kasvanud ja ta kandis laia äärega kübarat nagu kerjus, aga ma tundsin ta ikkagi ära. Burrich polnud kodus, kui ta tuli, aga ma lasin ta sisse. Ma ei teadnud, miks ta oli tulnud. „Kas sa tahad brändit?” küsisin, arvates, et võib-olla tuli ta selle pärast. Ta uuris mind ja peaaegu naeratas.
„Fitz?” ütles ta. Pööras pead ja vaatas mulle näkku. „Noh. Kuidas sul on läinud?”
Ma ei teadnud sellele küsimusele vastust ja seepärast ainult vaatasin talle otsa. Veidi aja pärast pani ta katla tulele.
Ta võttis oma kotist asjad välja. Ta oli toonud vürtsist teed, veidi juustu ja suitsukala. Ta võttis välja pakikesed ravimtaimedega ja seadis need lauale ritta. Siis võttis ta välja nahast kukru. Selle sees oli paks kollane kristall, nii suur, et täitis kogu ta pihu. Koti põhjas oli lai lame kauss, mille sisekülg oli kaetud sinise glasuuriga. Ta oli kausi lauale asetanud ja puhta veega täitnud, kui Burrich tagasi jõudis.
Burrich
