valmis mind tagasi võtma, tahtsin ma seda või mitte.
Kui ma tähkudega tagasi jõudsin, keetis ta viljateri. Asetasin need lauale ja võtsin kastruliga tünnist vett. Kui olin hundinuiad loputanud ja puhastanud, küsisin viimaks: „Mis sel ööl juhtus?”
Ta pööras väga aeglaselt minu poole, nagu oleksin uluk, kes võiks äkilise liigutuse peale põgeneda. „Sel ööl?”
„Sel ööl, mil kuningas Shrewd ja Kettricken põgenema pidid. Miks sul polnud hobuseid ja kanderaami ootamas?”
„Oh. Et sel ööl.” Ta ohkas nagu vana valu meenutades. Ta rääkis väga aeglaselt ja rahulikult, nagu kartes mind ehmatada. „Meil peeti silma peal, Fitz. Kogu aeg. Regal teadis kõike. Sel päeval poleks ma saanud kaerakottigi salaja tallist välja tuua, rääkimata kolmest hobusest, kanderaamist ja muulast. Kõik kohad olid Farrow sõdureid täis, selliste nägudega, nagu oleksid tulnud alla tühja talli vaatama. Ma ei söandanud tulla sulle ütlema. Nii et lõpuks ma ootasin, kuni pidusöök oli alanud, Royal oli end krooninud ja arvas, et on võitnud. Siis lipsasin välja ning läksin nende kahe hobuse järele, kes olid mulle veel jäänud. Tahmik ja Ruddy. Ma olin nad sepa juurde peitnud, et Regal neidki maha ei saaks müüa. Toitu oli ainult nii palju, kui mul õnnestus vahtkonnaruumist näpata. Midagi muud ei osanud ma välja mõelda.”
„Ning kuninganna Kettricken ja Narr pääsesid nendega minema.” Nimede kõla langes kummaliselt mu keelelt. Ma ei tahtnud neist mõelda, neid üldse meenutada. Kui ma Narri viimati nägin, oli ta nutnud ja süüdistanud mind tema kuninga tapmises. Olin käinud peale, et ta põgeneks kuninga asemel, päästaks oma elu. See polnud just parim lahkumismälestus kellestki, keda olin nimetanud oma sõbraks.
„Jah.” Burrich tõi pudrupoti lauale ja jättis pudru paksenema. „Chade ja hunt juhatasid nad minu juurde. Ma tahtsin nendega kaasa minna, aga ei saanud. Ma oleksin ainult nende liikumist pidurdanud. Mu jalg… Ma teadsin, et poleks jaksanud kuigi kaua hobustega sammu pidada ja selle ilmaga kahekesi ratsutamine oleks hobused ära kurnanud. Mul ei jäänud muud üle kui neil minna lasta.” Vaikus. Siis ta urahtas, madalamalt kui hundi urin. „Kui ma saaksin kunagi teada, kes meid Regalile reetis…”
„Mina.”
Ta pilk keskendus mulle, ta näol oli õudus ja umbusk. Vaatasin oma käsi. Need hakkasid värisema.
„Ma olin loll. See oli minu viga. Kuninganna väike toatüdruk Rosemary. Alati kohal, alati jalus. Ta pidi olema Regali spioon. Ta kuulis, kui ma palusin kuningannal valmis olla ja ütlesin, et kuningas Shrewd tuleb koos temaga. Kuulis, kui ma soovitasin kuningannal soojalt riidesse panna. Selle põhjal võis Regal kergesti taibata, et Kettricken kavatseb Hirvelossist põgeneda. Võis teada, et selleks on vaja hobuseid. Ja võib-olla polnud ta ainult spioon. Võib-olla viis tema korviga vanale naisele mürgitatud toidupalu. Võib-olla määris tema rasvaga trepiastmeid, mida mööda ta kuninganna pidi peagi laskuma.”
Sundisin end hundinuiadelt pilku tõstma ja jahmunud Burrichile otsa vaatama. „Ning mida ei kuulanud pealt Rosemary, seda kuulsid Justin ja Serene. Nad olid kaanidena kuninga küljes, imesid temast taiujõudu ja teadsid kõike, mida ta taiuga Verityle teatas või temalt kuulis. Kui nad teada said, mida ma kuninga mehena teen, hakkasid nad taiuga ka minu järele luurama. Ma ei teadnud, et selline asi on võimalik. Aga Galen oli avastanud, kuidas seda teha, ning õpetanud seda oma õpilastele. Kas sa mäletad Hostleri poega Willi? Kildkonna liiget? Ta oli neist kõige osavam. Ta suutis su uskuma panna, et teda pole seal, kus ta tegelikult oli.”
Raputasin pead, püüdes peletada hirmuäratavaid mälestusi Willist. Ta tõi tagasi vangikongi varjud, asjad, mida ma ikka veel keeldusin meenutamast. Mõtlesin, kas ma olin ta tapnud. Kahtlesin selles. Ma ei uskunud, et olin jõudnud talle piisavalt mürki anda. Tõstsin pilgu ja nägin, et Burrich jälgib mind pingsalt.
„Kuningas keeldus sel ööl päris viimasel hetkel lahkumast,” ütlesin vaikselt. „Ma olin mõelnud Regalist kui reeturist juba nii kaua, et olin unustanud – Shrewd näeb temas endiselt oma poega. Kui aga Regal võttis Verity krooni, teades, et vend on elus… Kuningas Shrewd ei tahtnud enam elada, kui sai teada, et Regal on võimeline selliseks teoks. Ta tahtis, et ma oleksin kuninga meheks, laenaksin talle nii palju taiujõudu, et ta saaks Verityga hüvasti jätta. Aga Serene ja Justin ootasid.” Vaikisin hetke, piltmõistatuse järgmised tükid läksid paika. „Ma oleksin pidanud aru saama, et kõik oli liiga lihtne. Kuninga juures polnud valvet. Miks? Sest Regalil polnud seda vaja. Sest Serene ja Justin olid kaanidena tema küljes. Isaga oli Regal selleks ajaks lõpetanud. Ta oli end noorkuningaks krooninud, Shrewdilt polnud tal enam midagi saada. Nii et nad imesid kuningas Shrewdi taiujõust tühjaks. Nad tapsid ta. Enne, kui ta oleks jõudnud Verityga hüvasti jätta. Tõenäoliselt oli Regal käskinud neil tagada, et Shrewd ei saaks enam Verityga taiduda. Nii et siis ma tapsin Serene ja Justini. Tapsin nad samal moel, nagu nad olid tapnud mu kuninga. Andmata neile võimalust vastu hakata, hetkekski halastust tundmata.”
„Rahu. Rahu nüüd.” Burrich tuli kiiresti minu juurde, toetas käed mu õlgadele ja surus mu tagasi toolile. „Sa värised, nagu algaksid sul kohe krambid. Rahune.”
Ma ei suutnud midagi öelda.
„Seda me Chade’iga ei osanudki välja mõelda,” ütles Burrich. „Kes oli meie plaani reetnud? Mõtlesime kõigile. Isegi Narrile. Mõnda aega kartsime, et saatsime Kettrickeni minema reeturi hoole all.”
„Kuidas te saite seda mõelda? Narr armastas kuningas Shrewdi rohkem kui keegi teine.”
„Meil ei tulnud enam pähe kedagi muud, kes oleks meie plaanidest teadnud,” vastas Burrich lihtsalt.
„See polnud Narr, kes meile saatuslikuks sai. See olin mina.” Ja ma arvan, et see oligi hetk, mil ma täielikult endasse tagasi tulin. Olin öelnud seda, mida oli kõige raskem öelda, olin vastamisi kõige rängema tõega. Olin reetnud nad kõik. „Narr hoiatas mind. Ütles, et minust saab kuningate surm, kui ma ei õpi sekkumist jätma. Chade hoiatas mind. Püüdis panna mind lubama, et ma ei käivita enam ühtegi protsessi. Aga ma ei lubanud. Nii mu tegevus tappiski mu kuninga. Kui ma poleks teda taiu juures aidanud, poleks ta olnud mõrtsukatele nii avatud. Mina avasin ta, otsides Verityd. Tulid aga hoopis need kaks kaani. Kuninga salamõrtsukas. Oh, nii mitmes, mitmes tähenduses, Shrewd. Anna andeks, mu kuningas. Anna mulle andeks, mu kuningas. Mul on kahju, et see nii läks. Kui poleks olnud mind, poleks Regalil olnud põhjust sind tappa.”
„Fitz.” Burrichi toon oli kindel. „Regal ei vajanud oma isa tapmiseks põhjust. Ainult seda, et põhjused tema elus hoidmiseks otsa saaksid. Ja sinna ei saanud sa vähimatki parata.” Järsku kortsutas ta kulmu. „Miks nad tapsid ta just siis? Miks nad ei oodanud, kuni nad oleksid saanud ka kuninganna?”
Ma naeratasin. „Sina päästsid ta. Regal arvas, et kuninganna on neil käes. Nad mõtlesid, et on meie plaanile lõpu peale teinud, kui takistasid sul tallist hobuste võtmist. Regal isegi uhkustas sellega, kui minu kongis käis. Et Kettricken pidi lahkuma ilma hobusteta. Ja ilma soojade talveriieteta.”
Burrich muigas mõrult. „Tema ja Narr lahkusid Shrewdi jaoks valmis pandud varustusega. Ja nad said kaks kõige paremat Hirvelossi tallist pärit hobust. Poiss, ma võin kihla vedada, et nad jõudsid turvaliselt mägedesse. Tõenäoliselt söövad must ja punane praegu mägikarjamaal rohtu.”
See polnud suurem asi lohutus. Sel ööl läksin ma välja ning jooksin koos hundiga, Burrich aga ei hakanud mind keelama. Kuid me ei jooksnud piisavalt kaugele ega piisavalt kiiresti ning veri, mida me valasime, polnud veri, mida ma oleksin tahtnud voolamas näha, ja soe värske liha ei suutnud täita tühjust minu sees.
Nii et ma mäletasin oma elu ja seda, kes ma olin olnud. Päevad möödusid ja me hakkasime Burrichiga jälle sõprade
