Salamõrtsuka teekond. I osa. Robin Hobb
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Salamõrtsuka teekond. I osa - Robin Hobb страница 6
Nägin vett kausis. Nägin kausi sinist põhja. Kumbki vastus ei rõõmustanud teda. Ta käskis mul veel vaadata, aga ma nägin ikka sedasama. Ta nihutas mitu korda küünlaid ja nõudis, et ma iga kord uuesti vaataksin. Lõpuks ütles ta Burrichile: „Noh, vähemasti ta nüüd vastab, kui teda kõnetada.”
Burrich noogutas, kuid paistis pettununa. „Jah. Ehk aja jooksul,” ütles ta.
Teadsin, et nad on minuga lõpetanud ja lõdvestusin.
Chade küsis, kas ta võib ööseks meie juurde jääda. Burrich vastas, et muidugi. Siis ta läks ja võttis brändi välja. Ta valas seda kahte kruusi. Chade tõmbas mu järi laua äärde ja istus. Ma istusin ja ootasin, aga nad hakkasid jälle omavahel rääkima.
„Aga mina?” küsisin viimaks.
Nad jäid vait ja vaatasid minu poole. „Mis sinuga on?” küsis Burrich.
„Kas mina brändit ei saa?”
Nad vaatasid mind. „Kas sa tahad ka?” küsis Burrich ettevaatlikult. „Ma arvasin, et see sulle ei maitse.”
„Ei, ei maitse. Pole kunagi maitsenud.” Mõtlesin hetke. „Aga see oli odav.”
Burrich silmitses mind. Chade muigas endamisi, pilk kätele langetatud. Siis võttis Burrich veel ühe kruusi ja valas mulle natuke. Veidi aega nad istusid ja jälgisid mind, aga ma ei teinud midagi.
Viimaks hakkasid nad jälle vestlema. Võtsin väikese lonksu brändit. See kõrvetas endiselt mu suud ja nina, aga tegi mu seest soojaks. Ma ei teadnud, kas tahan rohkem. Siis mõtlesin, et ikkagi tahan. Jõin veel pisut. See oli samamoodi ebameeldiv. Nagu midagi sellist, mida Patience sundis mind jooma köha vastu. Ei. Tõrjusin ka selle mälestuse eemale. Panin kruusi käest.
Burrich ei vaadanud minu poole. Ta jätkas jutuajamist Chade’iga. „Hirve jahtides võid sageli pääseda palju lähemale, teeseldes, et ei näe teda. Ta seisab paigal, jälgib su lähenemist, ei liiguta jalgagi, kuni sa otse tema poole ei vaata.” Ta võttis pudeli ja valas mu kruusi brändit juurde. Selle lõhn tõusis mulle ninna ja ma turtsatasin. Mulle näis, et tundsin mingit liikumist. Mõtet oma teadvuses. Sirutusin oma hundi poole.
Öösilm?
Mu vend? Ma magan, Muutja. Praegu pole jahtimiseks veel hea aeg.
Burrich vaatas mind altkulmu. Ma lõpetasin.
Teadsin, et ei taha rohkem brändit. Aga keegi teine arvas, et tahan. Keegi teine ässitas mind kruusi võtma, seda lihtsalt hoidma. Keerutasin kruusi. Verityl oli komme oma veinikruusi keerutada, sellesse vaadata. Vaatasin tumedasse kruusi.
Fitz.
Panin kruusi käest. Tõusin ja käisin toas ringi. Oleksin tahtnud välja minna, kuid Burrich ei lubanud mind kunagi üksi välja, saati siis veel öösel. Nii et käisin toas ringi, kuni tulin tagasi oma tooli juurde. Võtsin jälle istet. Kruus brändiga oli endises kohas. Veidi aja pärast võtsin selle kätte, lihtsalt et vabaneda tahtmisest see kätte võtta. Aga kui see oli mu käes, siis tunne muutus. Pani joomisele mõtlema. Kui soe see mu kõhus tunduks. Et kui kiiresti juua, ei kestaks maitse kaua, jääks ainult hea soe tunne mu kõhus.
Ma teadsin, mida ta teeb. Ma hakkasin vihaseks saama.
Ainult üks väike lonks siis. Lohutavalt. Sosinal. Mis aitaks sul lõdvestuda, Fitz. Tuli on soe, sa oled söönud. Burrich kaitseb sind. Chade on sealsamas. Sa ei pea nii pingul olema. Ainult üks lonks. Üks lonks veel.
Ei.
Siis ainult nii tilluke lonks, mis niisutaks suud.
Võtsin lonksu ainult selleks, et ta mind enam ei sunniks. Aga ta ei lõpetanud, nii et ma võtsin veel ühe. Võtsin suu täis ja neelasin alla. Ikka raskem ja raskem oli vastu puigelda. Ta väsitas mu ära. Ja Burrich valas mu kruusi ikka lisa.
Fitz. Ütle: „Verity on elus.” See on kõik. Ütle ainult seda.
Ei.
Kas brändi ei tundu kõhus mõnus? Nii soe. Võta veel veidi.
„Ma tean, mida sa püüad teha. Sa püüad mind purju joota. Et ma ei saaks sind eemal hoida. Aga ma ei lase sul seda teha.” Mu nägu oli märg.
Burrich ja Chade vaatasid minu poole. „Varem ta purjus peaga ei nutnud,” täheldas Burrich. „Vähemalt mitte minu nähes.” See tundus neile huvitav.
Ütle välja. Ütle: „Verity on elus.” Siis ma jätan su rahule. Ma luban. Ainult ütle seda. Ainult üks kord. Kas või sosinal. Ütle. Ütle.
Langetasin pilgu lauale. Ütlesin väga vaikselt: „Verity on elus.”
„Oh?” tegi Burrich. Kuidagi liiga pealiskaudselt. Ta kummardus liiga kiiresti, et mu kruusi brändit juurde valada. Pudel oli tühi. Ta valas mulle oma kruusist.
Järsku ma tahtsin seda. Tahtsin päris ise. Võtsin kruusi ja jõin selle tühjaks. Siis tõusin püsti.
„Verity on elus,” ütlesin. „Tal on külm, aga ta on elus. Ja see on kõik, mis mul on öelda.” Läksin ukse juurde, logistasin riivi ja astusin välja öösse. Nad ei püüdnud mind peatada.
Burrichil oli õigus. Kõik oli olemas, just nagu laul, mida sa oled liiga palju kuulnud ega saa enam oma peast välja. See jooksis kõigi mu mõtete kannul ja värvis kõiki mu unenägusid. See tuli tagasi mind tõukama ega andnud mulle rahu. Kevadest sai suvi. Vanad mälestused hakkasid katma uusi. Mu elud hakkasid endid kokku traageldama. Ühenduskohas oli tühikuid ning kortse, aga teadmisest oli ikka raskem ja raskem keelduda. Nimedele lisandusid jälle tähendused ja näod. Patience, Lacey, Celerity ja Tahmik polnud enam lihtsalt sõnad, vaid nende kõla helises mälestustest ja tunnetest. „Molly,” ütlesin ühel päeval lõpuks endale valjusti välja. Burrich pöördus seepeale järsult minu poole vaatama ja oleks peaaegu lahti lasknud sooltest õngenööri, mida ta parajasti punus. Kuulsin, kuidas ta sisse hingas, nagu tahaks mulle midagi öelda, aga ta oli vait ja ootas, et ma veel midagi ütleksin. Ma ei öelnud. Selle asemel sulgesin silmad, surusin näo käte vahele ja soovisin vaid unustada.
Veetsin palju aega akna all seistes ja välja luhale vaadates. Seal polnud mitte midagi näha. Aga Burrich ei keelanud mind ega käskinud mul oma töödega jätkata, nagu ta varem oleks teinud. Ühel päeval küsisin Burrichilt, ise rammusat rohtu vaadates: „Mida me siis teeme, kui karjused siia jõuavad? Kus me siis elama hakkame?”
„Mõtle selle peale.” Ta oli jänesenaha põrandale kinnitanud ning kraapis seda lihast ja rasvast puhtaks. „Nad ei tule. Ei ole enam karju, mida suvekarjamaale tuua. Suurem osa korralikust karjast läks koos Regaliga sisemaale. Ta röövis Hirvelossi tühjaks kõigest, mis kõndis või mida sai vankriga vedada. Ma võin kihla vedada, et lammastest, mis ta Hirvelossi jättis, sai talve jooksul lambaliha.”
„Tõenäoliselt,” nõustusin. Ja siis pressis miski end mu teadvusse, midagi veel hirmsamat kui kõik need asjad, mida ma teadsin, kuid ei tahtnud mäletada. Need olid kõik need asjad, mida ma ei teadnud, kõik need küsimused, mis olid jäänud vastuseta. Läksin välja ning kõndisin luhal. Läksin edasigi, jõekaldani