ise. Miks oli see varem nii raske tundunud? Jätsin selle küsimuse kõrvale ja kaalusin kõige halvemat võimalust. Kõige halvem oli see, et paari lühikese kuu eest oli Verity olnud elus ja minu kaudu rääkinud. „Ütle neile, et Verity on elus. See on kõik.” Ma olin seda teinud, aga nad polnud mind mõistnud ja mitte keegi polnud midagi ette võtnud. Ent mida muud sai see teade olla kui abipalve? Mu kuninga appikutse oli jäänud vastuseta.
Järsku tundus see täiesti väljakannatamatu ning ma tundsin, kuidas minust väljus taiukarje – nagu oleks mu elu rinnust välja voolanud ja otsima suundunud.
VERITY!
…Chivalry?
See oli ainult mu teadvust riivav sosin, nõrguke nagu aknakardinal pekslev ööliblikas. Nüüd oli minu kord end sirutada, haarata, tasakaalus hoida. Heitsin end tema poole ja leidsin ta. Ta olemus hubises küünlaleegina, mis kipub omaenda vahaloiku kustuma. Teadsin, et varsti on ta läinud. Mul oli tuhat küsimust. Ma esitasin neist ainsa, millel oli tähtsust.
Verity. Kas sa saad minult jõudu võtta, kui sa mind ei puuduta?
Fitz? Küsimus oli nõrk ja kõhklev. Ma mõtlesin, et Chivalry on tagasi tulnud… Ta vaarus pimeduse piiril. …et minult see koorem võtta…
Verity, pane tähele. Mõtle. Saad sa minult jõudu võtta? Saad sa seda praegu teha?
Ma ei… Ei saa. Ei ulata. Fitz?
Ma mäletasin, kuidas Shrewd oli minult jõudu võtnud, et taiu abil oma pojaga hüvasti jätta. Ning kuidas Justin ja Serene olid teda rünnanud, temast kogu jõu välja imenud ja ta tapnud. Kuidas ta oli surnud – nagu mull oleks lõhkenud. Nagu säde oleks kustunud.
VERITY. Heitsin end temani, mässisin end tema ümber, toetasin teda, nagu tema nii sageli oli mind meie taiuühenduse ajal toetanud. Võta minult, käskisin ja avasin end talle. Sundisin end uskuma, et ta käsi on mu õlal, püüdsin meenutada, mis tunne see oli, kui tema või Shrewd minult jõudu võttis. Verity leegike tõusis järsku kõrgemaks ning põles hetke pärast juba tugevalt ja selgelt.
Aitab, hoiatas ta mind, ja siis tugevamini, ole ettevaatlik, poiss!
Ei, minuga on kõik korras, ma saan hakkama, kinnitasin, suunates oma jõudu tahtega temale.
Aitab! nõudis ta ja tõmbus tagasi. Tundus, nagu me oleksime mõlemad astunud sammu eemale ja nüüd teist silmitsenud. Ma ei näinud küll ta keha, aga tundsin temas hirmsat väsimust. See polnud terve väsimus, mis tuleb päevatöö järel, vaid üdini ulatuv väsimus, mis tuleb siis, kui kurnavad päevad kogunevad üksteise otsa ilma piisava söögi ja puhkuseta.
Olin andnud talle jõudu, kuid mitte tervist, ja minu käest saadud elujõud pidi tema käes kiiresti läbi põlema, sest see polnud tõeline jõud, just nagu haljakoore tee pole kosutav söök.
Kus sa oled? uurisin.
Mägedes, ütles ta tõrksalt ja lisas, rohkem öelda pole turvaline. Me ei tohiks taidu kasutada. On neid, kes püüaksid meid pealt kuulata.
Aga ta ei katkestanud sidet ja ma teadsin, et ta ihkab niisama palju küsimusi esitada kui mina. Püüdsin mõelda, mida talle öelda. Ma ei tundnud küll kellegi teise juuresolekut, kuid ma polnud kindel, kas oskaksin ära tunda, kui keegi meie järele luuraks. Pikki hetki oli meie side lihtsalt teadmine teise olemasolust. Siis hoiatas Verity mind rangelt: Sa pead olema ettevaatlikum. Sa tõmbad endale pahandusi kaela. Ometi rõõmustad sa mu südant. Ma olen pidanud pikka aega läbi ajama sõbra puudutuseta.
Siis on see väärt riski, mida see mulle tähendab. Ma kõhklesin ja leidsin, et ei saa oma mõtet talle usaldada. Mu kuningas. On midagi, mida ma pean tegema. Aga kui see on tehtud, tulen ma sinu juurde.
Tajusin midagi tema poolt. Nii tugevat tänulikkust, et see pani mind ennast väärituna tundma. Ma loodan, et olen ikka veel siin, kui sa saabud. Siis rangemalt: Ära nimeta nimesid, taiu vaid siis, kui see on hädavajalik. Ja siis leebemalt: Hoia ennast, poiss. Ole väga ettevaatlik. Nad on halastamatud.
Ja siis oli ta läinud.
Ta oli taiuühenduse puhtalt katkestanud. Lootsin, et ükskõik, kus ta ka viibib, kasutab ta minult laenatud jõudu toidu või turvalise puhkepaiga otsimiseks. Olin tajunud, et ta elab tagaaetuna, alati ettevaatlikuna, alati näljasena. Saakloomana, umbes nagu mina. Ja midagi oli veel. Vigastus või palavik? Nõjatusin värisedes tooli seljatoele. Teadsin juba, et püsti tõusta pole mõtet proovidagi. Taiu kasutamine võttis minult niigi jõu, aga ma olin avanud end Verityle ja lasknud tal seda endast veelgi ammutada. Mõtlesin, et kui värisemine üle läheb, teen endale haldjakoorest teed ja taastan jõu. Esialgu jäi mul aga üle vaid istuda, tulle vaadata ja Verityle mõelda.
Verity oli Hirvelossist lahkunud möödunud sügisel. See tundus nüüd olevat terve igaviku kaugusel. Kui Verity lahkus, oli kuningas Shrewd veel elus ja Verity naine Kettricken ootas last. Ta oli võtnud endale ülesande. Välissaarte punalaevnikud olid meie rannikut rüüstanud juba kolm aastat ning kõik meie katsed neid tõrjuda olid läbi kukkunud. Nii oligi Kuue Hertsogkonna noorkuningas Verity võtnud ette teekonna mägedesse, et leida meie peaaegu legendaarsed liitlased elderlingid. Vanad legendid väitsid, et kunagi inimpõlvede eest oli kuningas Wisdom nad leidnud ning nad olid aidanud Kuut Hertsogkonda samasuguste rüüstajate vastu. Ka olid nad lubanud tagasi tulla, kui selline vajadus uuesti peaks tekkima. Ning Verity oli jätnud oma naise ja riigi, et neid otsida ja neile nende lubadust meelde tuletada. Maha olid jäänud ta eakas isa, kuningas Shrewd, ja ta noorem vend, prints Regal.
Peaaegu kohe, kui Verity lahkus, hakkas Regal tema vastu tegutsema. Sõbrustas sisemaa hertsogitega ja eiras rannaäärsete hertsogite vajadusi. Ma kahtlustasin, et tema oli vargsi sosistatud kuulujuttude taga, mis naeruvääristasid Verity teekonda ja lasid tal paista vastutustundetu tobuna, kui mitte lausa hullumeelsena. Taidujate kildkond oleks pidanud Verityle ustav olema, kuid tegelikult olid nad juba ammu Regali teenistusse meelitatud. Regal kasutas neid, et teatada Verity surmast teel mägedesse, ning kuulutas end siis noorkuningaks. Haige kuningas Shrewd oli nagunii tema täieliku kontrolli all; Regal oli teatanud, et viib oma õukonna sisemaale, jättes Hirvelossi sellega punalaevnike meelevalda. Kui ta teatas, et kuningas Shrewd ja Verity kuninganna Kettricken peavad koos temaga minema, otsustas Chade, et me peame tegutsema. Teadsime, et Regal ei lubaks kummalgi kauaks enda ja trooni vahele jääda. Nii me tegimegi plaani nad mõlemad põgenema aidata – sama õhtul, kui Regal end noorkuningaks kuulutab. Miski ei läinud plaanipäraselt. Rannaäärsed hertsogid oli valmis Regali vastu mässu tõstma ja nad püüdsid ka mind oma vastuhakuga liituma värvata. Nõustusin nendega ühinema, lootes säilitada Hirvelossi tugipunktina Verity jaoks. Ent kaks kildkonna liiget tapsid kuninga enne, kui me jõudsime ta minema toimetada. Ainult Kettricken oli põgenenud ja kuigi ma tapsin need, kes olid tapnud kuningas Shrewdi, sattusin ma ise vangistusse, mind piinati ja süüdistati vaistumaagia kasutamises. Mu isa naine, emand Patience oli mu kaitseks välja astunud, kuid sellest polnud kasu. Kui Burrichil poleks õnnestunud mulle mürki sokutada, oleks mind vee kohal üles poodud ja siis põletatud. Ent mürgist oli piisanud, et veenda kõiki mu surmas. Mu hing rändas koos Öösilmaga tema kehas ringi, Patience aga nõudis mu keha vangikongist välja ning mattis maha.
Talle teadmata kaevasid Burrich ja Chade mu välja niipea, kui see oli turvaline.
Pilgutasin silmi ja pöörasin pilgu leekidelt kõrvale. Tuli oli peaaegu lõpuni põlenud. Mu eluga oli sama lugu, mu seljataha olid jäänud ainult söed. Polnud mingit võimalust võita tagasi naist, keda ma olin armastanud. Molly uskus, et ma olen surnud, ja kahtlemata suhtus ta põlgusega mu vaistumaagia kasutamisse. Ning üldse oli ta lahkunud juba mitu päeva enne
