paljudest lastest, tallipoiss või kirjutaja õpilane. Ta oli minusse armunud enne, kui avastas, et ma olen Sohik, abieluväline poeg, kelle pärast Chivalry oli trooni pärimisest loobunud. Kui ta teada sai, oleksin ta äärepealt kaotanud. Aga ma suutsin veenda teda mind usaldama, minusse uskuma, ning peaaegu aasta aega klammerdusime kõigist takistustest hoolimata teineteise külge. Ikka ja jälle pidin ma asetama esikohale oma kohustuse kuninga ees, selle asemel, et teha, mida me oleksime tahtnud. Kuningas ei andnud mulle luba abielluda; Molly leppis sellega. Kuningas lubas mu teisele naisele. Ka selle kannatas mu kallim välja. Teda ähvardati ja narriti „Sohiku libuks”. Ma polnud võimeline teda kaitsma. Ta oli kogu aeg olnud nii vääramatu… kuni ütles mulle ühel päeval lihtsalt, et on keegi teine, keda ta armastab ning kelle pärast jätab ta kõrvale kõik muu, just nagu tegin mina oma kuninga pärast. Ja ta jättis mu maha. Ma ei saanud teda süüdistada. Sain ainult temast puudust tunda.
Sulgesin silmad. Olin väsinud, lausa kurnatud. Ja Verity oli hoiatanud, et ma hädavajaduseta taidu ei kasutaks. Aga ei teeks ju ometi halba, kui ma püüaksin Mollyle pilku heita. Et teda hetkeks lihtsalt näha, veenduda, et temaga on kõik korras… Tõenäoliselt mul isegi ei õnnestuks teda näha. Aga mida halba võiks juhtuda, kui ma hetkeks prooviksin?
See peaks olema lihtne. Tema üksikasjalik meenutamine ei nõudnud minult mingit pingutust. Olin nii sageli sisse hinganud tema lõhna, mis koosnes ürtidest, mida ta kasutas oma küünalde lõhnastamiseks, ja tema enda armsa naha soojusest. Teadsin ta hääle iga varjundit, seda, kuidas see naerdes madalamaks läks. Võisin täpselt meenutada ta lõuajoont ja seda, kuidas ta minu peale pahaseks saades lõuga kergitas. Tundsin ta läikivaid tumepruune juukseid ja ta tumedate silmade sähvivat pilku. Tal oli kombeks panna käed mu põskedele ja mind kõvasti kinni hoida, kui ta mind suudles… Tõstsin käe põsele, soovides leida sealt eest tema käe, sellest kinni võtta ja igavesti nii hoida. Selle asemel tundsin põsel ainult armi. Mu silmadesse tõusid tobedad kuumad pisarad. Pilgutasin silmi, et neid tõrjuda; korraks läksid leegid koldes uduseks, siis sain selge nägemise tagasi. Olen väsinud, kinnitasin endale. Liiga väsinud, et üritada oma taiuga Mollyt leida. Peaksin pigem proovima magada. Püüdsin end eraldada neist liigagi inimlikest tunnetest. Ent kui ma valisin inimeseks olemise, valisin ma just nimelt selle. Võib-olla oleks mõistlikum olla hunt. Hundil ju ometi selliseid tundeid ei olnud.
Väljas ööpimeduses tõstis üks üksik hunt koonu ja ulgus järsku taeva poole, lõhestades öö oma üksilduse ja meeleheitega.
IV
TEE PIKI JÕGE
Buck on vanim Kuuest Hertsogkonnast, selle rannajoon ulatub Highdownist lõuna poole, haarates endasse Hirvejõe suudme ja Hirvelahe. Sarvesaar kuulub samuti Bucki hertsogkonda. Bucki jõukusel on kaks peamist allikat: rikkad kalaveed, mis on rannarahvast alati rõõmustanud, ja jõelaevandus, mille abil varustada sisemaa hertsogkondi kõige neile vajalikuga. Hirvejõgi on lai, lookleb vabalt oma sängis ja ujutab jõeluhad pea igal kevadel üle. Vool on selline, et ka talvel püsib keskel jäävaba kanal – kui päris täpne olla, siis on see küll Bucki ajaloo neljal kõige karmimal talvel kinni külmunud. Kaubad ei rännanud ülesjõge sisemaa hertsogkondadesse mitte ainult Buckist, vaid ka Ripponi ja Shoaksi hertsogkondadest, rääkimata Kalheedi riikide eksootilisematest kaupadest ja Bingtowni kaupmeeste omadest. Allajõge tuli kõike seda, mida oli pakkuda sisemaa hertsogkondadel, aga ka kaunid karusnahad ja merevaik Mäestiku Kuningriigist.
Ärkasin sellest, et Öösilm nügis oma külma ninaga mu põske. Ka siis ei tõusnud ma ehmatusega üles, vaid sain kuidagi tuimalt oma ümbrusest teadlikuks. Mu pea lõhkus ja nägu tundus kange. Kui ma end põrandal istuli lükkasin, veeres eemale tühi pudel, milles oli olnud leedrimarjavein.
Sa magad liiga sügavalt. Oled sa haige?
Ei. Ainult loll.
Ma pole varem märganud, et see su sügavamalt magama paneks.
Ta tonksas mind veel kord ninaga ja ma lükkasin ta eemale. Surusin silmad hetkeks kinni ja avasin taas. Miski ei läinud sellest paremaks.
Viskasin paar puupilbast õhtuse tule sütele. „Kas on hommik?” küsisin uniselt ja valjusti.
Valgus hakkas just muutuma. Me peaksime jälle jäneseurgude juurde minema.
Mine sina. Ma pole näljane.
Olgu. Ta hakkas liikuma, kuid peatus avatud uksel. Ma arvan, et toas magamine ei tee sulle head. Siis oli ta läinud, hall vari lävepakul. Lasin end aeglaselt pikali ja sulgesin silmad. Otsustasin, et magan õige natuke veel.
Kui ma uuesti ärkasin, paistis avatud uksest hele päevavalgus. Kiire vaistuotsing leidis täiskõhuga hundi tammepuu kahe suure juure vahelt täpilisest päikesevalgusest tukkumast. Heledate päikesepaisteliste päevadega polnud Öösilmal just palju peale hakata. Sel päeval olin temaga nõus, kuid sundisin end eilsest otsusest kinni pidama. Hakkasin osmikut koristama. Siis tuli mulle pähe, et tõenäoliselt ei näe ma seda kohta enam kunagi. Harjumuse jõud pani mu siiski põrandat lõpuni pühkima. Võtsin koldest tuha ja panin sinna sületäie puid. Kui keegi peaks siit möödudes varjualust vajama, leiab ta kõik enda jaoks valmis olevat. Korjasin kokku oma kuivanud riided ja seadsin laua peale kõik, mida ma tahtsin kaasa võtta. Seda oli õnnetult vähe – eriti kui arvestada, et midagi muud mul ei olnudki. Ent kui ma mõtlesin, et pean kõike seljas kandma, siis oli seda päris palju. Läksin jõe äärde jooma ja pesema, enne kui hakata oma kraamist korralikku pakki tegema.
Jõe äärest tagasi jalutades mõtlesin, kui pahuraks teeb Öösilma päevane rändamine. Nägin, et olin millegipärast oma varupüksid lävele pillanud. Kummardasin sisenedes neid üles võtma ja viskasin need lauale. Järsku sain aru, et ma pole üksi.
Rõivatükk ukse ees oleks pidanud mind hoiatama, aga ma olin muutunud hooletuks. Liiga kaua polnud miski mind ähvardanud. Olin ümbruses toimuvat kontrollides hakanud liialt usaldama oma vaistu. Sepistatuid selle abil ei märka. Nende vastu polnud kasu taiust ega vaistust. Neid oli kaks, mõlemad olid noored mehed ja paistis, et nad olid sepistatud suhteliselt hiljuti. Nende riided olid üsna terved ja kuigi nad olid määrdunud, polnud mustus veel naha sisse imbunud ja juuksed polnud pulstunud, aga just nii olin ma harjunud sepistatuid nägema.
Enamasti olin sepistatutega võidelnud talvel, mil nad olid näljast nõrgestatud. Üks mu kohustusi kuningas Shrewdi salamõrtsukana oli olnud hoida Hirvelossi ümbrus neist vabana. Me polnud kunagi avastanud, millist võlujõudu punalaevnikud kasutasid, kui nad röövisid meie inimesi perede juurest ja tõid nad mõne tunni pärast tagasi tundetute jõhkarditena. Teadsime ainult, et ainus ravi on halastussurm. Sepistatud oli kõige hullem õudus, mille punalaevnikud meie vastu valla päästsid. Nad jätsid meie sugulased meid röövima veel kauaks pärast seda, kui nad ise olid oma laevadega kadunud. Mis oli halvem: vaadata vennale näkku, teades, et nüüdsest on vargus, mõrv ja vägistamine tema jaoks oma tahtmise saamiseks normaalsed käitumisviisid? Või võtta nuga, minna ja ta üles otsida ning tappa?
Olin tabanud need kaks minu asjade käppimiselt. Nad sõid, pihud kuivatatud liha täis, samas teineteist valvsalt silmas pidades. Kuigi sepistatud võisid koos rännata, ei tundnud nad kellegi suhtes vähimatki ustavust. Tõenäoliselt oli teiste inimeste seltskond lihtsalt harjumuslik. Olin näinud neid üksteist metsikult ründamas, kui röövitud varale oli mitu tahtjat või kui nad olid lihtsalt näljased. Ent nüüd pöörasid nad pilgud uurivalt minu poole. Tardusin paigale. Ühe hetke jagu ei liikunud keegi paigast.
Neil oli toit ja kõik mu asjad. Kuni ma neid tagasi ei tahtnud, polnud põhjust mind rünnata. Nihutasin end ukse poole, astusin aeglaselt ja ettevaatlikult, hoides käed liikumatult all. Just nagu ma oleksin teinud, sattudes saagi tabanud karu peale, ei vaadanud ma nende poolegi, kui aeglaselt nende territooriumilt välja taganesin. Olin
