On sul nii kiire siit minema pääsemisega?
Ma ei pidanud sellele pikemalt mõtlema. „Jah. On küll.”
Ära siis muretse. Me võime ühtaegu reisida ja jahti pidada.
Noogutasin ja heitsin siis pilgu taevasse. Leidsin öötaevast Künnimehe ja võtsin selle järgi suuna.
„Sinnapoole,” ütlesin seljaku tagumisest küljest alla osutades. Hunt ei vastanud, lihtsalt tõusis ja hakkas asjalikult näidatud suunas sörkima. Järgnesin talle, kõrvad kikkis ja kõik meeled pingul, et märgata, kui öös peaks midagi liikuma. Astusin vaikselt ja meid ei jälitanud miski. Mitte miski peale minu hirmu.
Öine rändamine saigi meile harjumuseks. Olin kavatsenud päeval reisida ja öösel magada. Aga pärast esimese öö sörkimist Öösilma järel, kes valis ettejuhtuvaid, enam-vähem õiges suunas minevaid loomaradu, leidsin ma, et nii on parem. Ma poleks öösel nagunii magada saanud. Mõnel esimesel päeval oli mul isegi valges magamisega raskusi. Ma otsisin hea vaatega koha, kus ma ise olin varjatud, ning heitsin kurnatuna maha. Tõmbusin kerra, sulgesin silmad ja lebasin siis, piinatuna oma meelte teravusest. Iga heli, iga lõhn ehmatas mu jälle valvsaks ja ma ei saanud enne lõdvestuda, kui olin tõusnud ja ohtude puudumises veendunud. Mõne aja pärast hakkas isegi Öösilm mu rahutuse pärast kurtma. Kui ma viimaks uinusingi, siis vaid selleks, et varsti higisena ja värisedes ärkvele ehmuda. Päevase unepuuduse tõttu olin ma pimedas Öösilma järel sörkides väga armetu.
Ometi ei olnud unetud tunnid nagu ka valutava peaga Öösilma järel sörgitud tunnid asjatult raisatud. Neil tundidel toitsin ma oma vihkamist Regali ja tema kildkonna vastu. Ihusin seda teravaks. Just tema oli mind selliseks teinud. Vähe sellest, et ta oli võtnud minult mu elu ja armastatu; vähe sellest, et ma pidin vältima armastatud inimesi ja kohti, vähe sellest, et ma olin armiline ja võisin suvalisel hetkel krampides visklema hakata. Ei. Lisaks kõigele oli tema teinud minust selle väriseva ja ehmunud jänese. Mul polnud julgust sellekski, et meenutada kõike, mida ta minuga teinud oli, kuid teadsin, et need mälestused tulevad siis, kui ma neid ei oota, ning võtavad minult jõu. Mälestused, mida ma päeval esile ei saanud kutsuda, varitsesid helide, värvide ja kudede katketena, mis mind öösel piinasid. Mälestus mu põsest külmal kivil, nende vahel õhuke kiht mu sooja verd. Valgusesähvatus, mis tekkis, kui mehe rusikas mu pead tabas. Huilged, mühatused ja kurguhääl, mida mehed teevad, vaadates kellegi peksmist. Need olid sakilised terad, mis lõikasid läbi mu püüded magada. Rähmaste silmadega ja värisedes lebasin ma hundi kõrval ja mõtlesin Regalist. Kunagi oli mul olnud armastus ja ma olin uskunud, et see aitab mind läbi kõigest muust. Regal oli selle minult võtnud. Nüüd kasvatasin ma vihkamist niisama tugevaks.
Rännates me pidasime jahti. Mu otsus liha iga kord küpsetada osutus kasutuks. Tegin tuld ehk ühel ööl kolmest ja seda siis, kui leidsin lohu, kus see kellelegi silma ei hakkaks. Aga loomast madalamale ei lubanud ma endal laskuda. Hoidsin puhtust ja hoolitsesin oma riiete eest nii hästi, kui mugavusteta elu seda võimaldas.
Mu plaan meie retke jaoks oli lihtne. Rändame nii kaua otsejoones, kui jõuame Hirvejõeni. Piki jõge läheb tee kuni Turlake’ini. Teed mööda rändas palju inimesi; hundil oli ehk raske märkamatuks jääda, aga see oli kõige kiirem võimalus. Sealt jäi Tradefordi veel lühike matk piki Veinijõge. Tradefordis ma tapan Regali.
See oli üldjoontes mu plaan. Ma ei tahtnud mõelda, kuidas ma teostan ühe või teise osa sellest. Lihtsalt keeldusin muretsemast kõigi nende asjade pärast, mida ma ei teadnud. Lähen edasi, päev korraga, kuni jõuan eesmärgini. Seda olin ma hundilt õppinud.
Kallast tundsin ma tollest suvest, mil ma olin Verity sõjalaeva Ruriski aeru taga, aga Bucki hertsogkonna sisemaaga mul kogemusi ei olnud. Tõsi, korra olin ma siit läbi reisinud, teel Mäestiku Kuningriiki Kettrickeni järele. Siis olin ma osa abielu sõlmima läinud karavanist, sadulas ja korraliku varustusega. Nüüd rändasin aga üksi ja jalgsi ning mul oli aega nähtu üle järele mõelda. Oli metsikut maad, ent suur osa meie teest läks läbi endiste suvekarjamaade, kus oli peetud lambaid, kitsi ja veiseid. Ikka ja jälle sattusime aasadele, kus rohi kasvas rinnuni, karjaseonnid olid aga külmad ning eelmisest sügisest saadik tühjana seisnud. Oli ka karju, kuid need olid väikesed, neid ei andnud võrreldagi eelmistel aastatel nähtud karjadega. Võrreldes mu tollase reisiga läbi selle piirkonna oli märksa vähem ka seakarjuseid ja hanetüdrukuid. Hirvejõele lähenedes nägime viljapõlde, mis olid palju vaesemad, kui ma mäletasin; hulk head maad oli metsikule rohule tagasi antud, seda polnud keegi isegi kündnud.
Ma ei saanud sellest aru. Olin näinud seda juhtumas rannikul, kus röövretked olid korduvalt hävitanud talunike karja ning viljasaagi. Viimastel aastatel oli see, mida ei võtnud või põletanud punalaevnikud, läinud maksudeks, et pidada üleval sõjalaevu ja sõdureid, kes aga elanikke eriti ei kaitsnud. Olin aga arvanud, et ülevalpool jõge, kuhu röövretked ei ulatunud, on Buck jõukam. Olukord masendas mind.
Varsti jõudsimegi jõeäärsele teele. Nii jõel kui teel oli liikumist palju vähem, kui ma mäletasin. Inimesed, keda ma teel kohtasin, olid järsud ja ebasõbralikud, kuigi Öösilma polnud näha. Korra peatusin talu juures ja palusin luba nende kaevust külma vett võtta. Seda mulle lubati, aga lõrisevaid koeri ei talitsenud keegi ja kui mu veekott oli täis, käskis perenaine mul minema hakata. Selline suhtumine näis valitsevat igal pool.
Mida kaugemale ma läksin, seda hullemaks see muutus. Teel ei kohanud ma kaupmehi oma kaubavankritega või põllusaadusi turule viivaid talunikke. Pigem liikusid seal räbalates perekonnad, kelle kogu varandus mahtus kärusse või kahte. Täiskasvanute silmad olid karmid ja ebasõbralikud, laste pilgud aga sageli löödud ja tühjad. Peagi loobusin lootusest päeviti mingit tööd leida. Need, kellel olid kodud ja talud veel alles, kaitsesid neid kiivalt. Õuedes haukusid koerad ja põllutöölised valvasid valmivat vilja pimedaski. Möödusime mitmest „kerjuste linnast”, käepärastest materjalidest ehitatud onnide ja telkide kobaratest tee ääres. Öösiti põlesid neis heledad lõkked ning jäise pilguga täiskasvanud olid kaigaste ja piikidega valves. Päeval istusid lapsed tee ääres ja palusid möödujatelt almust. Arvasin, et mõistsin, miks mu nähtud üksikud kaubavankrid olid nii hästi kaitstud.
Olime liikunud teel juba mitu ööd, hiilides vaikselt läbi väikeste külakeste, kui jõudsime esimese vähegi arvestatava suurusega linnakeseni. Koit tabas meid just siis, kui olime äärelinna jõudmas. Kui mõned varased kaupmehed kanapuuridega vankris meist möödusid, saime aru, et on aeg silma alt kõrvale astuda. Jäime päevaks künkale, kust avanes vaade jõkke ulatuvale neemele rajatud linnale. Kui ma ei saanud magada, siis istusin ja vaatasin all käivat kaubavahetust. Suuremad ja väiksemad paadid olid seotud linna sadamasildade külge. Vahel kandis tuul minuni laevu lossivate meeskondade hõikeid. Kord kuulsin isegi laulukatket. Endalegi üllatuseks tundsin, et omasuguste seltskond tõmbas mind. Jätsin Öösilma magama, kuid ei läinud ka ise kaugemale kui ojani künka jalamil. Võtsin kätte ning pesin oma särgi ja püksid.
Me peaksime seda kohta vältima. Kui sa sinna lähed, püüavad nad sind tappa, teatas Öösilm abivalmilt. Ta istus minu kõrval oja kaldal ja jälgis, kuidas ma pesin end tumeneva taeva all. Mu särk ja püksid olid peaaegu kuivad. Olin püüdnud talle seletada, miks ma tahtsin, et ta ootaks, kuni ma korraks linnas kõrtsis käin.
Miks nad peaksid tahtma mind tappa?
Me oleme võõrad, kes tulevad nende jahimaale. Miks nad ei peaks tahtma meid tappa?
Inimesed ei ole sellised, seletasin kannatlikult.
Ei. Sul on õigus. Tõenäoliselt nad panevad su puuri ja peksavad sind.
Ei ole nii, kinnitasin, peites oma hirmu, et keegi võib mu ära tunda.
Nad on seda varemgi teinud, rõhutas
