emand,” ütles ta vaikselt Piperile ja pööritas silmi. Piper itsitas. Josh ei teinud neist välja. „Alamjooksul on sama lugu, mis ülemjooksul, ainult veel hullem,” ütles ta. „Rasked ajad, eriti neile, kes põldu peavad. Toiduvili läks maksudeks, nii et seemneviljaga toideti lapsi. Mis alles jäi, läks põllule, aga pole võimalik vähem külvates rohkem lõigata. Sama käib kodulindude ja kariloomade kohta. Ja miski ei näita, et sel sügisel maksud madalamad oleksid. Ja seda teab isegi hanetüdruk, kes oskab oma aastad kokku lugeda, et kui vähemast rohkem ära võtta, jääb lauale järele vaid nälg. Soolase vee ääres on veel halvem. Kalale minnes pole teada, mis võib olla selleks ajaks koduga juhtunud, kui tagasi jõutakse. Vilja maha külvates on ette teada, et mõlemaks, maksudeks ja endale söögiks sellest ei jätku, ning kui punalaevnikud peaksid tulema, jääb veel poole vähem. On üks päris terane laul farmerist, kes ütleb maksukogujale, et punalaevnikud on tema töö juba ära teinud.”
„Ainult et targemad rändlaulikud seda ei laula,” meenutas Honey talle nipsakalt.
„Nii et punalaevnikud rüüstavad siis Bucki kallast ka,” ütlesin vaikselt.
Josh turtsatas kibedalt naerda. „Buck, Beams, Rippon või Shoaks… ma ei usu, et punalaevnikud sellest eriti hooliksid, kus üks hertsogkond algab ja teine lõpeb. Kus on merekallas, seal nad ka rüüstavad.”
„Ja meie laevad?” küsisin vaikselt.
„Neil, mis röövlid meilt ära on võtnud, läheb väga hästi. Neist, mis meid kaitsma peaksid, on just sama palju kasu kui sääskedest loomakarja vastu.”
„Kas keegi siis Bucki enam ei kaitsegi?” küsisin ja kuulsin oma hääles ahastust.
„Hirvelossi emand kaitseb. Kindlalt ja valjuhäälselt. Mõned ütlevad, et ta ainult vingub ja näägutab, aga teised teavad, et ta ei nõua kellelki enamat, kui ta ise on teinud.” Josh rääkis seda nii, nagu teaks omast käest.
Ma olin hämmastuses, kuid ei tahtnud end ka väga teadmatuna näidata. „Nagu näiteks?”
„Kõike, mida suudab. Ta ei kanna enam üldse ehteid. Kõik on müüdud ja raha eest maksti patrull-laevade meeskondadele palka. Ta müüs oma päritud maad ja palkas selle eest tornidesse sõdureid. Räägitakse, et ta müüs prints Chivalrylt saadud kaelakee ja vanaema rubiinid kuningas Regalile endale, et osta vilja Bucki küladele, mida uuesti üles ehitati.”
„Patience,” sosistasin. Ma olin neid rubiine kord ammu näinud, siis, kui me alles teineteist tundma õppisime. Ta oli pidanud neid kandmise jaoks liiga väärtuslikeks, kuid oli neid mulle näidanud ja öelnud, et ühel päeval võib minu pruut neid ehk kanda. Väga ammu. Pöörasin pea kõrvale ja pingutasin, et nägu rahulikuna hoida.
„Kus sa, … Cob, viimase aasta maganud oled, et sa sellest midagi ei tea?” uuris Honey pilkavalt.
„Ma olin ära,” vastasin vaikselt. Pöördusin tagasi laua poole ja suutsin talle otsa vaadata. Lootsin, et mu nägu midagi ei reetnud.
Ta kallutas pead ja naeratas. „Kuskohas?” küsis ta reipalt.
Ta ei meeldinud mulle kohe üldse. „Ma elasin omaette metsas,” ütlesin viimaks.
„Miks?” Ta naeratas mulle peale käies. Olin kindel, et ta teab, kui ebamugavad need küsimused mulle on.
„Ilmselt seepärast, et tahtsin,” ütlesin. See kõlas nii Burrichi moodi, et ma oleksin peaaegu teda otsides üle õla vaadanud.
Ta muigutas üldse mitte vabandavalt suud, kuid Josh asetas oma kruusi kolksatusega lauale. Ta ei öelnud midagi ja ta pimedate silmade ilme muutus vaid hetkeks, kuid Honeyle mõjus see kohe. Ta toetas käed lauaservale nagu riielda saanud laps ja korraks ma arvasin, et ta on nüüd vaigistatud – kuni hetkeni, mil ta ripsmete alt minu poole piilus. Me pilgud kohtusid ja ta muie oli trotslik. Vaatasin kõrvale, mõistmata, miks ta minu kallal norida tahtis. Piilusin Piperi poole ja nägin, et ta nägu punetab allasurutud naerust. Langetasin pilgu kätele ja vihkasin õhetust, mis mu näole valgus.
Püüdsin vestlust taas käivitada ja küsisin: „Kas Hirvelossi poolt on veel midagi kuulda?”
Josh haugatas lühidalt naerda. „Ega seal uut sorti õnnetusi ei ole. Jutud on ikka samad, muutuvad ainult külade ja linnade nimed. Oh, üks väike uudis on siiski päris vägev. Räägitakse, et kuningas Regal on otsustanud Rõugearmilise oma käega üles puua.”
Olin parajasti õlut rüüpamas. Läkastasin ja küsisin: „Mis?”
„See on loll nali,” teatas Honey. „Kuningas Regal on lasknud kuulutada, et annab autasuks kuldraha sellele, kes annab talle üle ühe teatava kuritõvest armilise näoga mehe, või hõberaha selle mehe asukoha teatamise eest.”
„Armilise näoga mees? See ongi kogu kirjeldus?” küsisin ettevaatlikult.
„Öeldakse, et ta on kõhn, hallipäine ja maskeerib end vahel naiseks.” Josh itsitas rõõmsalt, teadmata, kuidas mu sisikond ta sõnadest jäiseks tõmbus. „Ja süüdistatakse teda riigireetmises. Räägitakse, et kuningas süüdistab just teda selles, et noorkuninganna Kettricken kadus koos oma sündimata lapsega. Mõned ütlevad, et ta on lihtsalt üks põrunud vanamees, kes väidab, et oli Shrewdi nõunik ning kirjutas kõigile rannaäärsetele hertsogitele, käskides neil vapraks jääda, sest Verity tuleb tagasi ja tema laps pärib Farseeri trooni. Aga niisama tark on ka kuulujutt, et kuningas Regal loodab Rõugearmilise poomisega lõpu teha Kuut Hertsogkonda tabanud ebaõnnele.” Ta itsitas jälle, ma teesklesin naeratust ja noogutasin nagu lihtsameelne.
Chade, mõtlesin endamisi. Kuidagi oli Regal Chade’i jälje välja nuuskinud. Kui ta teadis rõugearmidest, siis mida ta veel võis teada? Ilmselt oli ta teadlik Chade’i esinemisest emand Thyme’ina. Mõtlesin, kus Chade võiks olla ja kas temaga on kõik korras. Soovisin järsku meeleheitlikult, et teaksin, mis plaanid tal olid ja millisest vandenõust ta mu välja jättis. Südamevaluga nägin oma käitumist nüüd teise nurga alt. Kas ma olin Chade’i minema peletanud selleks, et kaitsta teda minu plaanide eest, või olin ma ta maha jätnud just siis, kui ta oma õpilast vajas?
„Oled sa ikka seal, Cob? Ma näen su varju, aga sinu koht laua ääres on väga vaikseks jäänud.”
„Oh, ma olen siin, Josh!” Püüdsin oma häälele erksust anda. „Ma jäin su sõnade üle mõtlema, muud ei midagi.”
„Näo järgi otsustades mõtles ta sellele, millise armilise näoga vanamehe ta saaks kuningas Regalile maha müüa,” torkas Honey nipsakalt. Mõistsin järsku, et tema meelest oli see pidev torkimine ja norimine mingitpidi flirt. Jõudsin kiiresti otsusele, et selleks õhtuks on mul seltskonda ja vestlust juba piisavalt olnud. Ma olin inimestega suhtlemisest võõrdunud. Oli aeg lahkuda. Pidagu nad mind siis pealegi veidraks ja ebaviisakaks – sest kui ma kauemaks jääksin, võiksid nad uudishimulikuks muutuda.
„Noh, ma tänan teid laulude ja vestluse eest,” ütlesin nii viisakalt kui oskasin. Otsisin välja vaskmündi, et see poisi jaoks oma kannu alla jätta. „Ning minul on parem jälle tagasi teele minna.”
„Aga on ju täiesti pime!” vaidles Piper imestunult. Ta toetas kannu lauale ja vaatas Honey poole, kes näis kohkuvat.
„Ja jahe, armuline emand,” märkisin lõbusalt. „Ma eelistan öösel kõndida. Kuu on peaaegu täiskuu ja nii laial teel nagu jõeäärne peaks selle valgusest piisama.”
„Kas sa sepistatuid ei karda?” küsis Josh jahmunult.
