ja ainult valgel ajal.”
„Kas valvesalgad ei suuda siis isegi teid neist puhtana hoida?” küsisin üllatunult.
„Valvesalgad?” Honey turtsatas põlglikult. „Suurema osa jaoks meist pole vahet, kas kohata sepistatuid või kampa piikidega farrowlasi. Sepistatud ei tülita neid ja nemad ei tülita sepistatuid.”
„Mida nad siis üldse valvavad?” küsisin vihaselt.
„Peamiselt salakaubavedajaid,” ütles Josh, enne kui Honey jõudis suu lahti teha. „Või vähemalt nii nad väidavad. Paljude ausate teelistega on juhtunud nii, et nad otsivad nende asjad läbi ja võtavad ära, mis neile meeldib, nimetades seda salakaubaks või väites, et naaberlinnas on see asi varastatuks kuulutatud. Ma arvan, et isand Bright ei maksa neile nii head palka, kui nad enda meelest väärt on, ja seepärast võtavad nad kõike, milleni nende käed ulatuvad.”
„Ja prints… kuningas Regal ei tee midagi?” See tiitel ja küsimus peaaegu lämmatasid mu.
„Noh, kui sa peaksid kord Tradefordi välja jõudma, võid sa ju ise talle kurta,” ütles Honey mulle pilklikult. „Ma olen kindel, et sind ta kuulaks, mis siis, et ta pole kuulanud kümneid eelmisi sõnumiviijaid.” Ta jäi korraks mõtlikult vait. „Ma olen küll kuulnud, et kui mõni sepistatutest jõuab nii kaugele sisemaale, et seal tüli teha, siis on kuningal vahendeid neile lõpu tegemiseks.”
Mul oli tülgastunud ja armetu tunne. Kuningas Shrewdile oli olnud auasjaks, et Buckis ei pidanud vähemalt suurematel teedel teeröövleid kartma. Kui ma nüüd kuulsin, et need, kes pidanuks kuninga teid kaitsma, olid ise samahästi kui teeröövlid, tegi see haiget, nagu oleks haavas nuga keeratud. Nagu sellest oleks veel vähe, et Regal end kuningaks kuulutas ja Hirvelossi maha jättis. Ta ei suutnud isegi teeselda, nagu valitseks ta targasti. Mõtlesin tuimalt, kas ta on võimeline karistama kogu Bucki selle eest, et tema trooniletõusu seal vaimustusega ei tervitatud. Õieti polnud küll midagi mõelda – teadsin, et on.
„Noh, sepistatud või farrowlased, aga ma kardan, et pean siiski teele asuma,” ütlesin neile. Jõin kruusi tühjaks ja panin lauale.
„Miks mitte oodata vähemalt hommikuni, poiss, ja siis koos meiega rännata?” pakkus Josh järsku. „Päeval pole liiga palav kõndida, sest jõelt puhub alati tuul. Ja neli on neil päevil turvalisem number kui kolm.”
„Ma tänan selle lahke pakkumise eest,” alustasin, kuid Josh segas vahele.
„Ära täna mind, sest ma ei pakkunud, vaid palusin. Ma olen pime mees – või peaaegu pime. Kindlasti sa märkasid seda. Märkasid ka, et mu kaaslased on kenad noored naised – arvestades, kuidas Honey su kallal klähvis, usun ma küll, et sa naeratasid rohkem Piperile kui talle.”
„Isa!” hüüatas Honey nördinult, aga Josh jätkas kangekaelselt. „Ma ei pakkunud sulle meie seltskonna kaitset, vaid palusin sul kaaluda, kas sa pakuksid oma parema käe meile toeks. Me pole rikkad ega saa valvureid palgata. Ometi peame teedel rändama, on seal siis sepistatud või mitte.”
Joshi tuhmid silmad sihtisid täpselt minu poole. Honey vaatas kõrvale, huuled tihedalt kokku surutud, Piper aga jälgis mind varjamatult, paluv ilme näol. Sepistatud. Vastu maad surutud, rusikad vastu mind langemas. Langetasin pilgu lauale. „Ma pole suurem asi võitleja,” ütlesin otse välja.
„Vähemalt sa näed, kuhu sa äsad,” vastas Josh jonnakalt. „Ja kindlasti näeksid sa neid lähenemas enne kui mina. Kuule, sa lähed ju meiega samas suunas. On sul siis tõesti nii raske kõndida mõned päevad valges, mitte öösel?”
„Isa, ära teda paluma ka hakka!” riidles Honey.
„Parem ma palun teda, et ta meiega koos tuleks, kui palun sepistatuid, et nad teid puutumatult tulema laseksid,” ütles Josh järsult. Pöördus siis jälle minu poole ja lisas: „Me kohtusime mõne nädala eest sepistatutega. Tüdrukutel jätkus taipu ära joosta, kui ma neile seda hõikasin ja ise nendega enam sammu pidada ei jaksanud. Aga meie toit jäi neile, mu harf sai viga ja…”
„Ja nad peksid teda,” ütles Honey vaikselt. „Nii me vandusimegi Piperiga, et järgmine kord me enam nende eest ära ei jookse, ükskõik siis, kui palju neid on. Ei jookse, kui see tähendaks isa maha jätmist.” Ta häälest oli kadunud kogu mänglev nöökimine ja narritamine. Ma teadsin, et ta mõtles öeldut tõsiselt.
Mul läheb aega, ohkasin Öösilmale. Oota mind, jälgi mind, järgne mulle peitu jäädes.
„Ma tulen teiega,” nõustusin. Ma ei saa öelda, et oleksin seda meelsasti teinud. „Aga ma ei ole suurem asi võitleja.”
„Nagu me seda tema näost ei näeks,” märkis Honey vaikselt Piperile. Nöökamine oli ta hääles tagasi, aga küllap ta ei teadnud, kui sügavalt need sõnad mind lõikasid.
„Mu tänu on ainus, millega ma sulle tasuda saan, Cob.” Josh sirutas käe üle laua ja ma surusin tema kätt iidse märgina kokkuleppe sõlmimisest. Siis ta muigas ilmse kergendustundega. „Nii et võta mu tänu ja osa sellest, mida meile rändmuusikutena pakutakse. Meil pole raha toa jaoks, aga kõrtsmik pakkus meile tallis varjualust. Asjad pole enam nii nagu vanasti, mil muusikul tarvitses tuba ja sööki ainult küsida. Aga tallil on vähemalt uks, mille saab meie ja öö vahel kinni tõmmata. Ja kõrtsmik on hea südamega, ta lubab ka sinu talli varjule, kui ma ütlen, et sa tuled meiega kaitsjana kaasa.”
„Seda varjualust on siis rohkem, kui mul juba paljude ööde jooksul on olnud,” ütlesin, püüdes tänulikuna näida. Mu süda oli vajunud kuhugi külma koopasse mu sisikonnas.
Millesse sa nüüd ennast mässisid? imestas Öösilm. Nagu ma imestasin isegi.
V
VASTANDUMISED
Mis on vaist? Mõned ütleksid, et loomuvastasus, hinge väärareng, mille kaudu inimesed saavad teadmise loomade elust ja keelest ning mis viib inimese lõpuks looma tasemele. Minu tähelepanekud vaistust ja selle kasutajatest on juhatanud mind aga teistsugusele järeldusele. Tegemist näib olevat vaimse sidemega, mis valdavalt tekib ühe konkreetse loomaga ja mis avab tee looma mõtete ja tunnete mõistmiseks. Vaist ei anna inimesele võimet lindude ja loomade keelt mõista, kuigi mõned nii väidavad. Vaistu kandja aistib ümbruse elusolendeid, kaasa arvatud inimesed ning isegi mõned võimsamad ja iidsemad puud. Siiski ei saa vaistukandja omal soovil suvalise loomaga „vestlusse” astuda. Ta tajub lähedal viibivat looma ja teab ehk sedagi, kas loom on ettevaatlik, vaenulik või uudishimulik. Ent vaist ei anna võimu maiste loomade ja taevaste lindude üle, nagu mõned muinasjutud seda kirjeldavad. Vaist võib tähendada seda, et inimene tunnistab loomalikku alget endas ja tunnetab seeläbi igas loomas esinevat inimlikku alget. Legendaarne ustavus, mida seotud loom tunneb oma inimese vastu ei ole sama asi, mida tunneb ustav loom oma peremehe vastu. Pigem on tegemist peegeldusega sellest ustavusest, mille vaistu kandja on pühendanud oma loomast kaaslasele – sarnane loob sarnast.
Ma ei maganud hästi ja asi polnud ainult selles, et ma polnud enam harjunud öösel magama. Sepistatutest räägitu oli mu enesetunde kõhedaks teinud. Muusikud ronisid üles lakka heinte peale magama, mina aga leidsin endale nurga, kus ma sain selja vastu seina toetada ja nägin samas selgesti ust. Tundus veider öösel jälle tallis olla. See oli hea ja tugev ehitis, jõekividest, mördist ja palkidest. Tallis olid lehm ja käputäis kanu, siis rendihobused ja klientide loomad. Heina ja loomade tuttavad hääled ja lõhnad tõid mulle teravalt meelde Burrichi tallid. Tundsin nende järele järsku tugevamat igatsust kui iial oma toa järele Hirvelossis.
Mõtlesin, kuidas
