Vaba Vaimu Vennaskond ehk Vanahärrade kummalised rõõmud. Enn Vetemaa
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Vaba Vaimu Vennaskond ehk Vanahärrade kummalised rõõmud - Enn Vetemaa страница 4
Headel päevadel ― ja enamasti nad head olidki ― istus Kati pärast hommikust toidukogumisreisi ja taarapunktis käimist ilusti silla all, päevitanud põlved krõnksus ja sõi eskimojäätist, suu šokolaadikriim, või vahel ka odavamat mahlajäätist, helekollased nirekesed kleidirinnale tilkumas. Tema näost võis lugeda ― eluga ollakse väga rahul.
3.
MEES, KES ON ARMUNUD KATKU
Oma elu seitsmekümnendale verstapostile lähenev eraklike kommetega vanamees, Ärni Pruust nimeks, elas linnast kümmekond kilomeetrit eemal. Vanas, kõledas, külakoha kohta vast liiga suureski kollases puumajas, mille sadakond aastat tagasi oli ehitanud Pruusti jõukas vanaisa. Linna sõitis vana-Pruust oma päevinäinud rohekas-pruunil, koolerahaige rooja värvi ja parasjagu roostetanud Žigulil kord või kaks nädalas toidukraami ostma. Ärnit peeti poolhulluks, ka loomapiinajaks ja salajoodikuks (salajoodikuks seepärast, et vanamehel ühtelugu segane pilk silmis). Seda kõike Ärni Pruust mõneti ju oligi. Ka loomapiinaja, sest eks tema-mees bakteriuurijana oma laborihiiri, – rotte ja merisigu tõepoolest ka teravate nõeltega torkis, see tähendab süstis. Nakatas neid kõiksugu hulludesse tõbedesse. Et siis igasugu proove võtta ja neid mikroskoopidega uurida. Pruusti labor oli sisse seatud Ärni vanaisa kunagisse puutöö ja treipinkide tuppa. Selle uksel rippus kopsakas lukk ees; punaste tähtedega silt aga hoiatas-ehmatas õuele sattunuid: SISENEMINE KEELATUD! ELUOHTLIK! Vaat sedaviisi.
Ärni Pruust pidi kindlasti olema targem mees, kui esimesel pilgul välja paistis. Hull nüüd küll mitte. Kuulu järgi töötanud ta aastate eest Tartu ülikoolis kõrges õppetoolis. Käinud väljamaalgi loenguid pidamas. Tema nime ette võidi "doktor" kirjutada ― bioloogia doktor bakterioloogia erialal; nii et küllap vanamehel kõik need pidalid ja luuesed ja hirmsad katkud klaarid olid. Nende pisilasi ta seal oma kongis uuriski. Kõhe oli sellele mõelda. Mis siis saab, kui nood oma klaasidest välja peaksid pääsema?!
See oli tõesti kõik nii, aga ka mitte päriselt. Pidalitõbe ega luuest (uuemal ajal "süüfilis") Ärni Pruust ei uurinud. See-eest mitmete katkude, ennekõike aga tulareemiatõve, mõnel pool ka jänesekatkuks nimetatud haiguse tekitajatega oli ta tõesti tegelnud läbi kogu elu; neid uuris ta praegugi (sel moel seadusesätetele, mis nii ohtliku tööga ainult erilaborites tegelda lubas, lihtsalt nuusates). Ametliku töölepingu järgi oli emeriitprofessor Ärni Pruust siiski lähedal asuva sordiaretusjaama palgal ning tegeles herne ning oa juurtel elavate mügarbakterite ja teraviljade roosteseentega. Herne ja oa oma elupaigaks valinud olulisi, inimesele ohutuid pisimügarikke uuris ta teinekord köögiski. Siis, kui uni öösel ära läks, kui kopsakas kaalikakollane täiskuu aknast sisse kiikas ega magada lasknud. Siis, kui oli imelik või paha olla.
Pruusti metsistunud aias käisid poisikesed õunaraksus, tema majja oli seni sisse pääsenud aga ainult üks telegrammitooja. Too teadis rääkida, et vanamehel olla suures kivipõrandaga köögis üks riidega eraldatud nurk, mis kõiksugu mikroskoope ja luupe, pudelikesi ― ju mürgid! ― ja katseklaase täis. Katseklaasidel vatitropid ees, aga sees mingi soga. Küllap mõne hirmsa tõve tekitajad. Kogu see asjavärgindus ajas telegrammitoojale hirmu peale ja ta teinud kähku minekut. Toodud telegrammi sisu oli ta enne muidugi uurida tahtnud, kuid ei saanud sellest mõhkugi aru, telegramm oli kirjutatud võõramaakeeles ― ei saksa, ei vene, ei soome, vaid mingis muus.
Mida vana professori joomakirest räägiti, polnud tõsi. Õigemini, oli seda vaid osaliselt. Tõesti oli tal vahel ka raskete pohmellidega lõppevaid joomaperioode, mil koguni Jehoovat appi kutsuti; niisuguste hoogude peapõhjuseks oli see, et Pruustil praktiliselt ilma hinnata laboripiiritus kogu aeg vabalt käepärast võtta oli. Et ta sellest kiusatusest hoolimata enam-vähem viisakatesse piiridesse jäi, siis näitas see pigem mehe iseloomu tugevust kui nõrkust.
"Imelike silmadega" käis Pruust külavahel mõnikord ringi hoopis sellepärast, et ta pruukis kaunis tihti narkootilist ainet LSD-d, mida endale ise tegi. Nii-öelda ise pruulis ja ise pruukis.
See LSD kujutab endast kaunis lihtsat ühendit ― lüsergiinhappe dietüülamiidi nimelt (olgu see asjatundjatele täpsuse pärast ära öeldud), mille valmistamisega iga kangemat sorti keemik ka üsna algelises laboris hakkama saab, kui lähteained võtta on. Ja Pruust, mitte küll päris keemik, aga eks sinnapoole mees ikka, sai kah. Kuidas ja millest meelemürki tehakse, see ei tohiks päris kindlasti meie ega teie asi olla…!
Kummaline ühend on too kolme suure tähega märgistatav narkootiline aine, mille eest arstid meid väga-väga hoiatavad. (Eks hoiata nad meid üldse kõige eest, mis elu ilusamaks, natuke värvilisemaks teeb: viina ja tubaka ja kerge anniga naisterahvaste eest. Mis siis veel rääkida narkootikumidest.) Mõnuaine LSD tekitab tarvitajas meeldivtobeda tunnete virr-varri ehk moodsama sõnaga öeldult feeling’u, kannustab inimese fantaasiat, kütab üles vanadegi meeste unumahakkavad kihud ja kutsub neid tegema tegusid, mis rahva arvamist mööda sobivad, kui üldse, siis ikka palju noorematele. Aga ennekõike paneb LSD oma pruukija aina rääkima ja rääkima… Hirmusväga ja tuliselt tahate te siis sõna võtta ja oma arvamisi kogu ilmale kuulutada. Ja Kurat ja Jumal ja usk, millele te muidu suurt mõeldagi ei viitsi, saavad teile äkitselt väga tähtsateks.
Hea seegi, et fataalset sõltuvust LSD õnneks oma tarvitajale enamasti ei tekita. Ning suurt pohmakat kah mitte. Räägitud on küll tema ohust ajule, kuid pahad tulemused pidavat ilmsiks tulema nii umbes viie-kuue aasta pärast, kui üleüldse… Ühe sõnaga, ei tea sellest asjast ükski hing midagi päris täpset. Ja miks peaks vana professor muretsema millegi sellise pärast, mis ilmutab end alles siis, kui ta maisest ihust krematooriumiahju põrandal vaid peotäis anorgaanikat järele jäänud?!
Noh, ega see enese ära põletada laskmine veel päris kindel otsus ka ole. Võimalik on seegi, et Pruust end maamulda sängitada laseb. Mis tohiks bakterioloogil selle vastu olla, kui tema ihul ― heal toitepinnasel ― hakkavad levima Nobeli laureaadile ja suurele hallitustesõbrale Sir Alexander Flemingile nii väga meeldinud lustilised roisubakterid?! Tavalise valgusmikroskoobigi all on näha, kuidas need algloomakesed roiskuva söötme libedal rohetaval pinnal uljalt ringi kihutavad otsekui iluuisutajad liuväljal ― tore pilt! ― ning oma sätendavaid, lehvikuid või imelikke päevavarje meenutavaid vihureid vibutavad. Ja miks peaks neid keelama vana Pruusti laguneval ihul, tema silmakoopas või gaasidest punnis kõhul liugu lasta. Las need, kes seda meest eluaeg toitnud ― töö mõttes muidugi ― lustivad, kui neil see rõõmuaeg käes.
Kui emeritus Ärni Pruust LSD-d oli pruukinud, tundis ta end verinoore mehena jah, ning temalgi oli vastupandamatu soov kõnesid pidada. Kellele tahes. Kui Pruusti vana nimetu emakass laua taga