selle kuivanud hernetaime juurte küljes, vaat just need, siin minu mikroskoobi all ― mis muide igati hea riist! ― on meile kõigile, ka teile, armulisim, sealhulgas ― palun seda mitte unustada! ― ülima tähtsusega…"
Ja kass sai teada, vähemalt võinuks teada saada, et kui poleks neid maailma ainukesi õhulämmastikku siduvaid bakterimügarikke, siis neelaksid taimed varsti mulla seest kõik lämmastikusoolad ära ning maa oleks aasta nelja-viiekümne pärast "tühi ja paljas" nagu enne Suurt Loomistööd. Millest on meile teada antud püha Piibliraamatu esimesel leheküljel.
"Tea, kass, et siis oleks varsti lõpp käes kõigil sõrakandjatel: lehmadel ja lammastel ja kitsedel, üldse kõigil, kes haljast rohtu mäletsevad ja sellest elutoidust saavad!" müristas emeriitprofessor Ärni Pruust, ning lisas seejärel vaiksemalt, hoiatavalt kõverdades oma sinaka ülipika küünega nimetamissõrme:
"Ning siis, kui on kadunud nood bakterimügarikud, poleks sul, sa väärikaim kõigi emakasside seas, enam piima, mida sa oma menüüs nii oluliseks suvatsed pidada, ja mida sa meie mõradega savikausikesest ikka ahnesti lakud, saba püsti kui lipuvarras." Jne.
Kass, kellel olid ilusad fosforjad kuulsilmad, jäi täiesti ükskõikseks, sest elokventsist ehk ilukõnest ei hooli kassid-pragmaatikud raasugi; kõuts liigutas tasakesi oma sabaotsa ja haigutas, nii et roosa keeleke vaatajale selgesti näha oli. (Koera keel ravib seitset tõbe, kassil seitse tõbe keele peal…) Üldiselt tundus, et emakass sellest narrist mehest, kes küll tema leivaisa, eriti ei pea. Aga ära ei ütle ka…
Kui Pruust end õhtul enne oma üksildasse külma poissmehevoodisse pugemist lahti riietas, siis oli kass, nimetu kass, kohe platsis, saba, nagu piimatassigi juures, püsti. Ta jälgis pingsalt prof emeritus Ärni Pruusti vabanemist dèshabillé’st ― nii kutsutakse peenema rahva seas koduriideid, mida külalistel näha ei passi. Olgu öeldud, et eksprofessor Pruust kandis kodus toakuube, mis oli algselt olnud erelilla (poksiilmas olevat lilla tšempionide värv! Pruust seda ei teadnud) ja millel olid mustad laiad atlassreväärid. Edeva, pigem tsirkusekunstnikule kui teadlasele sobiva (kust pidi Pruust seda teadma?!) toakuue oli ta ostnud kuuekümnendatel aastatel Pariisist, kui ta seal loenguid pidas. Ostis oma poole aasta pikkuseks hotellieluks.
Toakuuel oli maailma moepealinnas menu, sest Pruust käis selle väel tihti hotellibaaris ning ta mõjus seal otsekui särav vau pingviinide keskel. Kust pidi tema-mees teadma, et sellises riietuses numbritoast ei väljuta?! (Muidugi, kui see endast just mingit manifestatsiooni ei kujuta… Ent nii soliidselt härralt midagi seesugust loomulikult ei kardetudki.)
"Kuulus professor Nõukogude Liidust," sosistati lugupidavalt, ning loomulikult ei teinud prantslased talle mingeid märkusi. Teda imetleti. Ning omavahel arutleti vaikselt, kas see silmapaistev ihukate on rohkem elektrisinine või erelilla… Arutleti seni, kuni üks optik ütles, et selle hinnangu langetamine ei olene muust kui vaataja nägemistüübist.
Nüüd, täna, ei pimestanud vana kuub siin küll enam mitte kedagi; ta kirkus oli ammu kadunud; kuid üks omapära oli toakuuel siiski ― tuhmunud atlassreväärid andsid võrdlemisi täpse ülevaate vanahärra põhiliselt pudrudest ja munatoitudest koosnevast menüüst.
Pruust oli muide mitmel korral kaalunud oma toakuue hernehirmutisele kinkimist, kuid ikka edasi lükanud: kuuel oli mõnus soe vooder; särgiväel ringiliikumiseks oli maja aga suurema osa aastast liiga külm; "puhvaikas" hakkas küll soe, aga laboris liikusid sa selles ringi nagu elevant portselanikaupluses. Nii pidi hernehirmutis ikka veel oma garderoobi uuenemist ootama. Tol sõbraliku joomamehe väljanägemisega hirmutisel aias ülearu palju tööd ei olnud ka: valvas kaht vana mustsõstrapõõsast. Need põõsad kasvatasid ilusaid laiu tumerohelisi lehti, ideaalsed kurkide hapendamiseks, kuid ei kandnud juba ammu enam ühtegi marja. Lehtede vargust polnud Pruusti aias aga seni veel üritatud.
Jaa ― kuid kas me pole (aga võib-olla tegime seda nimme!) jätnud kassi juba ehk liiga kauaks professori striptease’i ootama?
Ent kass ei ilmuta rahutust, ta jälgib hoolega, kuidas majaperemees võtab suust hambad(!) Kõik ühekorraga! Ja paneb need veeklaasi.
Imetlusväärne! arvab kass.
Ent see on alles algus. Järgneb teine number.
Kui Pruusti naine veel elas, keeldus mees kandmast pikki aluspükse. Nüüd on ta neile ülearu truu. Tal on veel veneaegseid ― siis oldi nagu üleriiklikult kokku lepitud, et meeste aluspüksid olgu helesinised ja naistel roosad. Pruustil nii ongi, et helesinised. Ent Pruusti aluspükste helesinine optimism on suurest pesemisest ära pleekinud. Püksid ise aga jalge vahelt kergelt kolletama löönud.
Kuid värv pole tähtis: nende pükste jalast ärakiskumise juures on oluline miski muu, mida kass imetleb: sel mehel on peale ärakäivate hammaste veel ka topeltjalad! Vaat mis! Näe, võttis ühed, helesinised jalad ära, teised ― karvased, kõverad ja helevalged jäid ikka alles. Imemees!
Kass läks aegamisi ja mõtlikult plekkkausi juurde, et vägisi tekkinud kadedus piimaga alla loputada.
Suviti jaanipäeva-aegu, kui ööd imelühikesed ― päevast väsinud apelsinikarva päike vajub vaid korraks-korraks poolkuivanud kuuseheki taha ja ronib sealt varsti taas välja, peaaegu samast kohast, aga ise justkui uus, erk, silmipimestav, võiks koguni öelda lapsemeelne päike ―, jah, neil imelistel suveöödel Pruust voodisse ei kobinudki. Tukkus umbrohtunud aias narmendavas päevinäinud võrkkiiges. Vahtis taevasse ja pomises midagi enda ette. Aga ka augustis, kus tähed eriti kirkad ja imelised, lösutas Pruust kiiges. Just neid samu taevatähti vahtis vanamees, mis silla all ARMSA LAPSEGI sametistes pruunsilmades peegeldusid. Siis, kui telgi raskelt hingeldav peremees plika hapra ihu kallal oma himusid rahuldas.
Vana bakterimees vaatas öötaevasse. Unetukastused sünnitasid uitmõtteid. Goyal on gravüür "Uinuv mõistus sünnitab koletisi". Ent koletisi emeriitprofessori väsinud vana aju ei sünnitanud. Tukastustörtsatused viisid mõtted hoopis mujale; eriti siis, kui emeritus teatud narkootikumi oli tarvitanud, viisid need Alg-käivitajale ja Suurele Paugule ja inimese dimensioonile universumite määramatus päratuses.
Seal kusagil on Cassiopeia. Cassiopeia… Cassiopeia lõhn… Kassikuse lõhn on vist sel Cassiopeial. Miks kassikuse? Eks ikka nime pärast. Cassiopeia tagant piilub aga välja Demiurg ja itsitab nagu vallatu poiss. Ta on just saanud hakkama hirmsa jõmmkärakaga ― Suure Pauguga. Galaktikad tuhisevad sadulpinnalisse lõpmatusse. Eks nad ise tea, kuhu. Mingi punane nihkumine vist.
Ja viie miljardi aasta pärast sünnib vesinikuse ürgtaeva, hallroheka taeva all rammus tulikuum ürgpuljong, igasugu aminohapetest tiine; varsti hakkab ennast ellu punnitama esimene rakk, mis kõige elusa alus. Miks ta end ellu punnitab? Miks küll?
Sellele ajatule Ajale mõeldes tuli Ärni Pruustile, bioloogiadoktorile, peale kusehäda. Ta soristas oma ajutise mure mustsõstrapõõsasse. Tagasi tulles oli tal aga juba uus vaevus kallal ― Ärni tundis, et peab ennast varsti meili-vormis väljendama. Internet oli teinud temast nõudliku teadetesaatja ja ka arupärija. Ta oli arvutisõltlane. Kuid praegu suutis ta selle soovi siiski jõuga mõneks ajaks eemale tõrjuda.
Niisiis ― varsti tekkivad ürgpuljongis üksildased arhebakterid ja siis juba väävli- ja rauabakterid, kes elavad kuumas laavataolises solgis ilma eriliste muredeta. Seejärel tulevad ka keerukamad tegelased, kelle ilmumine justkui ennustaks helge tuleviku lähenemist. Aga mida peab üks sellistest, näiteks vaene katkubakter Yersinia kaheksa miljardit aastat enne esimese soojaverelise selgroolise ilmumist (inimeseni läheb veel rängalt aega!) seal kuumas puljongis tegema?.. Hulbi ringi, aga kedagi pole nakatada. Aga eks temagi pea Algkäivitaja tahtmist mööda oma sugu tegema, selline ju käsusõnagi: tehke sugu! Tema ainus olelemisvõimalus on elamine teiste sees. Et seal sigida. Ja siis järglastes
