style="font-size:15px;"> Kemoteraapia on vähendanud ülalmainitud katkuvormidest tingitud fataalsete juhtude arvu 5 %-ni, mis on ülisuur edasiminek.
Valikravim streptomütsiin.
Sir, mul on tunne, et minu viimane läkitus oli suur kiidulaul Teile ja veel bakteritele üleüldse ka. Ärge seda ülearu tõsiselt võtke. Läksin natuke liiale, sest olin meilides juua täis. Muuseas viskist, mis suurim teie rahva leiutiste seas. Kui mina-mees natuke vinti jään, siis olen ma justkui kaitseingel, kes tahaks kaitsta kõiki olevusi maa peal; saati siis veel neid, keda läbi elu ise olen uurinud. Nagu Teiegi, Ekstsellents.
Aga mu jutul oli ikka mõte ka. Kui bakterite kallal niisugune globaalne hävitustöö korda saata, nagu üks hull kalifornlane ÜRO kõnepuldist äsja kuulutas, kuid mida on minu arvates õnneks täiesti võimatu korraldada, siis oleks olukord varsti hullem kui täna. Sest täiesti kindlasti tekkiksid uued, praegustele antibiootikumidele resistentsed tõved. Ei need kardaks, Sir, Teie avastet penitsilliini ega ka selle uuemaid tuletisi. (Muide just resistentsuse probleemidega ma praegu tegelengi. Katsetan lahjade penitsilliini ja streptomütsiini suspensioonidega.)
Mind huvitab ka niisugune veel olematu distsipliin, mille võiks nimetada bioloogiliseks termodünaamikaks. Kuidagiviisi peaks ju saama välja arvestada mistahes bakterite "elukõlvulisuse". Eks keemikud suuda kaunis täpselt ennustada, milline keemiline ühend on püsiv ja milline mitte. Suudavad prognoosida ka nende reaktsioonivõimelisust (mis sisuliselt muidugi sama). Aimavad ära, millal viievalentne fosfor on oma võimukast olekust tüdinud ja ihkab üheseks tagasi… Keemia ja bioloogia on ju naaberteadused. Ning nukleiinhapped on ennekõike ikka keemilised ühendid. Nii et mingi üldine termodünaamiline teooria peaks olema ka siin võimalik. Niisugune teooria, mille alusel saaks ennustada kas või sedagi, mis siis juhtub, kui siirata mõnele tuntud viirusetüvele mõni uus geen, mille toime meile hästi teada. Tulemi võimalikud omadused ja elukõlvulisuse peaks saama entroopiale ja aine siseenergiale tuginedes välja arvutada. Igatahes kui meie uus lootustandev linnugripp H5N1 suudab paari oma lüli n-ö kohendada, elegantselt välja vibutuda ja selle tulemusena saavutada stereomeetriline täiuslikkus (mateeria ihast selle järele on kirjutanud ju stereokeemia isa, Nobeli rahupreemia laureaat Linus Pauling), siis võime ehk oletada, et seda antropozooviirust võib oodata suur tulevik. Stereomeetriline täius ja ühendi püsivus käivat ikka käsikäes.
Nojah, aga mis ma sellest kõigest tean. Edvistan, ei enamat. Ega ma oma õhtuste lapsemeelsete arvutamistega kuhugi välja jõuda loodagi ― pole ma ja ei molekulaarbioloog ega geneetik, termodünaamika korralikust tundmisest rääkimata ―, aga äkki leian mõne teeotsa, mida mööda noorem ja targem edasi minna mõistab.
Kogu see asi on tähtis, sest kui termodünaamika midagi lubab, siis varsti see looduses ka tekib. Vabandust veel kord tülitamast.
Prof.emerit.Proust
P.S. Puhake rahus, Sir! Loodan, et muld on Teile kerge.
toit&[email protected]
NB! Syldi sees ei tohi liiga palju kõõluseid olla! Ja paks rasvakiht syldi peal on puha küllastatud rasvhapetest. See pole alati kõhule hea. Parem oleks küllastamata. Aga Pontusele meeldib ka nii.
Pruust, bakterioloog, suur syldisõber
4
Too oli üks neist jahedaist septembripäevist, läbipaistvaist nagu altarileib. Kui õhus juba kargust ja päike veel petlikult ere, kuid enam suurt ei soojenda. Ja aias õitsevad lillakad astrid. Ärni Pruust tuli jalgrattal poeauto juurest, mis reedeti siia kanti toidukraami tõi. Üle ta pea lendas suur kiil ― silma järgi otsustades Saaremaa tondihobu. Kiili lend oli laperdav ja uimane ― see võis ehk olla selle kiili üks viimastest lendudest. Enamasti teevad juba esimesed öökülmad neile lõpu.
Kui vana mees õuele pööras, libises jalgratas märgadel kollastel vahtralehtedel ja Pruust oleks peaaegu kukkunud. Aga ju ei tahtnud Vägede Jehoova, et tema sulane kukuks ja kondid murraks.
Pontus haukus miskipärast kuidagi ärevalt ja üritas end ketist lahti kiskuda.
Kui emeritus kööki astus, nägi ta seda, kes nähtavasti koera erutuse põhjuseks oli olnud.
Ärni pliidi ees istus imelik plika, sinililleline sitsseelik seljas, ja kooris kartuleid. Kooris suure süvenemisega. Siis tõstis ta pea, ta sametpruunid silmad vaatasid Pruustile otsa. Vaguralt, kuuletumisvalmilt. Siis lausuti kummalise venepärase aktsendiga:
"Katja olen. Katti… Koo…rin kuus suurkartulit, siis vana mjees sjuua saab…"
Ta oli nii naljakalt tõsine ja asjalik seal raiepakul istudes, et üle hulga aja hakkas Ärni naerma. Koguni vappumiseni. Ei teagi, miks just. Ja tüdruk vaatas ta naeru ning muutus sellest nagu kohmetumaks.
"Kas sa, tüdruk, sousti kah teha mõistad?"
Katja raputas nukralt pead: ei, sousti ta teha ei oska. Mis ju loomulikki, sest ega sillaalused enamasti sousti tee.
"Mina vorst praadida oskan kjull…"
Ja siis tõi Ärni Pruust sahvrist kolm muna ja jahu ja piima, võttis panni ja hakkas ise munasousti tegema. Kati vaatas huviga pealt.
Pärastlõunal rebis Pontuskoer end lahti. Tormas tuppa. Kati ei kartnud suurt koeravolakat üldse. Koer aga võttis ARMSA LAPSE kohe omaks ja tõmbas tal keelega mitu korda üle näo. Suurest armastusest lausa leemendavalt. Keeras end siis kohe aga ka selili, et too imelik inimilmutis teda kõhu alt sügada saaks. Katja sügaski. Pontuse alandlikus ja armastavas pilgus oli nirvaana… Just koerte silmi vaadates võite veenduda, et sellel sõnal on sisu.
Kui Katja lõpetas, tõusis Pontus ja raputas end ägedasti ― koguni ta nahk liikus, otsekui olnuks see koerale tõmmatud elastne ümbriskott. Siis pakkus Pontus Katjale käppa. Seejärel nuusutas ta tüdruku põhjalikult üle, pühendudes eriti piirkonnale allpool puusajoont. Ta vaatas tüdrukut jumaldavalt. Siis nuusutas ta kulunud jalavarje. Koer sulges silmad ja nägi kujutluses pea kõike seda, mida meie linnakese prügikastides leida. Pontuskoer oli õnne tipul.
Õhtul istus emeritus mikroskoobi taha. Silmitses pirnjaid mügarbakterid, mis on küll liikumisvõimetud, aga ikkagi elusolendid. Neilgi vist mingi hing sees. Mihuke?
Kati tõusis, eks tahtnud temagi imeliku riista kahest silmatorust sisse vaadata. Pruust ei keelanud. Bakterid Katile eriti ei meeldinud. Sel ajal, kui tüdruk tema taburetil istus, oli Pruustil võimalus uurida ta puudutama kutsuvat ülemist selgroolüli ― see oli ARMSAL LAPSEL udukarvadega kaetud. Pruust pidi toda elliptilist luukuulikest silitama. Tundus nagu oleks tüdruku naha all suur uba. Tüdruk laskis oma luumunakest silitada küll.
Üle pikkade aastate imestas vana mees selle üle, et ta tunneb nagu mingit imelikku hellust. Niisugust asja pole ammu olnud. Pärast seda, kui ta esimene, see libliknaine Grete Pruust täiesti ootamatult infarkti suri. Et naine suri, seda ei saa Ärni Pruust talle andestada. Mis õigusega niiviisi, ilma ette teatamata, surrakse?! Teda üksinda jäetakse… Aga oma esimest ja ainukest seaduslikku naist armastas ta siiski siiani. Ja mõtles temale oma õhtupalvustes. Ärni Pruust palvetas oma naise hea käekäigu eest neil igavestel jahimaadel, kuhu meil kõigil asja on. Ja enne veel, kui me elumõttele üldse pihta oleme saanud. Liiga vara.
Jah, Ärni Pruust palvetas ― isegi siis, kui ta lakku täis oli. (Eriti just siis.) Tema palve algus oli iga kord ise moodi. Aga palve lõpp ikka sama. See oli Sinclair Lewise dr Arrowsmithi õhtupalve:
"Issand,
