Pruust uuris luubiga: need olid täitingud.
Tüdruk on täia täis! Vana mees mõtles natuke ja otsustas: homme tuleb sauna kütta.
Järgmisel päeval nii tehtigi. Saun sai kenasti tulikuumaks köetud. Ärni Pruust oli seganud oma suures portselantiiglis kokku mögina, millest oli arvata, et see täisid peaks tapma: petrooleumist, karboolhappest ja taimeõlist. Pidas siis natuke aru ja lisas sekka veel ka valgest punase ristiga apteegikapist leitud pooliku purgikese elavhõbedasalvi. Elavhõbedasoolad peaksid täid, selle vastiku juusterahva armutumalt kooletama. Tingud takkaotsa. Selle salviga saab plika pea kokku möksitud.
Õigupoolest oleks pidanud Ärni ARMSA LAPSE juuksed ennekõike lühikeseks lõikama. Tegema talle moodsa siilipea. Aga Ärni Pruust miskipärast ei söandanud tüdruku peanuppu kääridega rünnata. Plika poleks aru saanud, miks ta seda teeb. Vist.
Üks piinlikuvõitu hetk tekkis siiski: ARMAS LAPS hakkas ennast loomuliku inimese kombel, ilma mingi häbita, riidest lahti koorima. Sitskleidi all kandis ta meesterahva sedamoodi särki, mida maikaks kutsuti. Ei, tissihoidjat polnud Kati-Kadi-Katjal ühti. Ega eriti vaja kah polnud. Tal olid sihukesed väikesed armsad poolnaise, poollapse õuntissid.
Ega nüüdsel ajal neid tissihoidjaid vist eriti ei kantavatki.
"Kas tüdruk enda puhtaksrookimisega korralikult ikka hakkama saab? Ta ju vist päris mustusekorpas…" muretses vana Pruust. Keeras plikale selja.
"Nu kas si-ina, vana mjees, ei tulegi Katjaga koos saunlava pjeale…" imestas Kati-Katja. Ei saanud asjast aru. Oli nagu solvunud.
Pruust rehmas käega ja astus saunauksest välja. Aga Pontus oli hüpanud käpatsi sauna akna peale. Jäi ennast lahti riietavat plikat vahtima. Kuid kaua ei vahtinud ― porgandpaljas plika küll, aga mingit lõhna pole läbi aknaklaasi tunda.
Poole tunni pärast tuli kuumast õhetava näoga ARMAS LAPS tuppa. Ta oli täitsa teist nägu. Nüüd oli ta tõesti just nagu pisike pruntis suuga püha madonna. Või kaitseingel, nagu neid vanasti klantspaberist välja lõigati ja laste voodisõimede kohale kinnitati, et siis lastel nende kaitse all kenam üksinda magama jääda.
Sellel öösel ehmatati Pruust päris ära ― ta oli plikale valmis seadnud välivoodi. Pärast südaööd tundis ta aga, et üks noor soe ihu, jah, veel saunasoegi, end ta teki alla pressib.
"Kõtt!" käratas Pruust. Nagu teinekord oma nimetule emakassile, kes kah voodisse tükkis. Pruust kuulis imestusega, et ta hääl miskipärast väriseb. Ta süütas kähku voodipeatsis oleva öise lugemislambi.
Kati-Katja vaatas emeritusele imestuse ja arusaamatusega otsa.
"Mis sina minust arvap-p…?! Katja sulle tütre eest. Sulle soojus annap-p, sina лољ vana mjees! Votmiss!"
Ei Katja läinud vanamehe voodist kusagile. Lihtsalt ei läinud. Pruust aga ei julenud end sooja plika kõrval kaua aega üldse liigutadagi. Suikus alles vastu hommikut magama. Ta tundis, et see animaalne, see loomne soojus imbub tema kehasse nagu kärjemesi piimaga. Annab jõudu.
Päris unnekukkumise eel meenus talle see, mida ta kunagi kuulnud oli: hiina rahva suur juht Mao-Zedong olevat kogu aeg maganud teismeliste plikade… kuidas seda nüüd öeldagi, noh, kuhjas, pundi keskel. Hiina rahvas ― suur rahvas ― tark rahvas.
LSD on, nagu ka eespool mainitud, väärt aine. Aga Pruustile ei meeldinud see, et too narkots hullud mõtted pähe paneb. Himud üles kihutab. ARMAST LAST ei tohtinud Pruust ometi puutuda. Niisiis pidi ta aeg-ajalt endist koolidirektorit, leskproua Inget, keda küla juba naise seljataga Pruusti pruudiks kutsus, visiteerima. Küla teab kõike. Küla teab, küla naerab…
Trullakas romantiline proua pakkus Pruustile alati teed vaarikamoosiga. Vaatas liigutatult pealt, kui vana professorihärra maiustas. Ja vahel, asja ees, teist taga, läks proua Inge näost tulipunaseks nagu süüta neitsi. Teda tuli üldse käidelda nagu ilmsüüta neitsit, mis endise mehenaise kohta nagu ootamatu… Ja kui Pruust õhetavale maadamile külla tuli, tõmbas see alati külgkardinad akendele ette. Äkki mõni jultunu vahib aknast sisse. Kuigi vaevalt küll vahtis. Et härra doktor siia tuleb, see on ju nii mõistetav: nad keskustelevad… Kust mujalt peaks härra doktor-professor Pruust endale siit külast siis vestluskaaslast leidma? Aga kardinad… noh, teate, igaks juhuks. Mis teistel asja siia sisse piiluda!
Siis, et oma põhieesmärkide juurde jõuda ― ka vana hobune tahab kaeru ―, tuli Inget imetleda ja ilmtingimata rääkida armastusest. Sel juhul lubas ta end lahti riietada, aga musi tuli talle anda kogu see aeg. Proua Ingel oli muide vasaku pepukannika peal kaks suurt, väga huvitavalt kõverat, just number kuue moodi sünnimärki, karvakesed ümber. 66 ju peaaegu Peltsebuli märk ― keskajal oleks proua Inge vaata et nõia pähe äragi võidud põletada, kui seal ehk veel üks selline märgike oleks olnud. Tänapäeval aga võis tähendusi otsiva vaataja silm seal näha hoopiski mitte vähem kõnekat või isegi vihjelist numbrit 69.
Ent oma Mehhiko seriaalide vaataja mentaliteedist (ühelt poolt) ja baltisaksa lastetoast pärit pietistlikust sugumoraalist (teiselt poolt) oli see naine siiski Ärnile natuke armas ka. Uskumatu, aga natuke oli.
Enamasti läks doktor Pruust proua Inge juurde pärast pikka võitlust enesega. Kuigi see käik ju iseendast pigem hea kui halb oli. Ihu käsk ei saa halb ollagi. Aga mis talle siis ei meeldinud? Eks see, et teine teda aegamööda nagu isiklikuks omandiks hakkas pidama ja oleks kangesti tahtnud emeritust enda juurde jättagi. Mis oli sõltumatule mehele täiesti vastuvõtmatu.
Jaa. Aga kindel see, et neid kui vanemaid inimesi hirmsasti ähkima ja higist leemendama panev kepitegemine ka proua Ingele kasulik ja vajalik oli. Nii füsio- kui psühhoteraapiliselt. Kui eakad leskprouad enam suguelu jätkata ei saa ja usu või valehäbi pärast masturbeerida kah ei julge, siis raugastuvad nad kiiresti. Vähkki võib teatud naiselikesse paigusse pugeda. Ses mõttes oli Pruust just kui päästeteenistus. Aga palka tema ei nõudnud.
5
Sügis jätkus. Päevad läksid aina pimedamaks ja lühemaks. Suur vahtrapuu õuel, mida traadist köied kägistasid, et ta vanadusest lõhki ei vajuks, mis aga talle tegelikult valu ei teinud, oli täitsa lehitu.
ARMSAL LAPSEL hakkas aga kõht ette kasvama… Ju seal silla all… Punu suuruse järgi otsustades pidi Kati-Katja nii umbes augusti lõpus või septembris olema käima peale saanud. Kas tema, vana mees, peab tõesti hakkama lapse isaks või võõrasisaks kah veel? Aga tüdrukut ei saa ju ukse taha visata. Ärni Pruust ohkas. Ega tal lapse vastu midagi polnud. Vahva oleks tite vääksumist kuulda. See on tal elus ju hoopis kuulmata jäänud.
Kati oli nüüd õhtuti suurem tukkuja kui varem. Eks Pruust siis surfanud ajaviiteks internetis ja saatnud oma harjumuspäraseid läkitusi.
Hea Louis Pasteur! Sa oled küll ametlikult surnud, aga ära seda liiasti südamesse võta, mina võiksin vanduda, et ma sind Pärnu Veekeskuses nägin. Mu kaks hullu täditütart ― ma ei teadnudki, et mul mõni kaugem sugulane veel elus ― ja nende mehed ja lastelaste kari tulid mulle siia külla ja ütlesid, et armastavad mind väga. Neil kahju, et nad mind nii harva vaatamas saavad käia. Aga nüüd tulid kolme autoga. (Oma Katil soovitasin end laudile ära peita. Näevad teda, teab mis hakkavad arvama…) Mulle tehti selgeks, et ma pidavat oma tervise eest rohkem hoolitsema ning viidigi vägisi endaga kaasa. Mingisse jõledasse Veekeskusse. Seal tõugati mind mingisse punasesse paati ja lükati spiraaltoru mööda alla! Jube! Aga üks hea asi oli ka: kui ma lõpuks seal, kus toru lõppes, õhku ahmides vee alt välja tulin, siis nägin, et sina jalutasid basseini ääres ja sõid korpi ja naeratasid.
