Punasesse Raamatusse kanda. Eks baktergi või surra! (Pardon, ma pidasin silmas välja suremist.) Kardan, et mõned põnevad ja meile eriti ohtlikud tõvetekitajad ongi juba maakeralt kadunud. Hullulehmatõbi, see mis aju ühtlaseks kördiks muudab, oligi vahepeal juba pool sajandit otsekui varjusurmas, kuid ilmutas end õnneks jälle. Aga ohustatud liike on küllalt ka praegu ― ennekõike mitmed katkud, keda antibiootikumid hävitavad nagu loogu ― ja seda ajal, mil ometi on võetud vastu tarku seadusi liigirikkuse olulisusest!
Ma kirjutasin, Louis, ideest "Bakterid Punasesse Raamatusse!" ühte Eesti lehte. Aga lehe tollane peatoimetaja (lehe nimi tuli nüüd meelde: SIRP ja VASAR ― või oli see siis üks neist kahest tähtsast tööriistast) ― jah, lehe peatoimetaja härra Mutt ― vaikis mu kirjade peale justkui mõni… mutt. Mis solvas!
Ärni lõpetas kaootilise sisuga saadetise oma iseõppinu prantsuse keeles:
Mon ami, chèr Louis. Je vous admire! Je suis été en votre Insitute. J’en ai travaillé depuis un an. (1972) Veuillez agréer, monsieur, l’expression de ma profond respect.
Votre sincière Aerni Proust
Vahel, jah, leidis Pruust end isegi mõtlemas prantsuse keeles. Mis sest, et kodukootus. Maisimees Nikita Hruštšov lubas teda lõppude lõpuks Pariisi Pasteuri Instituuti aastaks tööle ja üht kursust pidi ta lugema ka ülikoolis. Eks oldud teda juba aastaid Prantsusmaale kutsutud. Tema töid tulareemia alal tunti erialameeste hulgas hästi. (Neid tundjaid oli ehk tosinkond inimest. Aga aitab sellestki.) Prantsusmaale tahtis kord elus pääseda Ärni küll, ja ta oli nõus selle nimel ka iseseisvalt prantslaste ilusat keelt õppima. Dr. Ärni Pruust (Ярни Пруст, Aerni Proust) riputati enne Pariisi linna minekut julgeolekumeeste poolt salamikrofone täis nagu juudi jõulupuu. Kõik bakterioloogiasse puutuv huvitas neid väga, sest valmistati ju ka bakterioloogiliseks sõjaks. Mikrofonid sügelesid Ärnil igal pool üle keha, aga kellele sa kaebad? Las mikrid lindistada pealegi tema loenguid. Tema räägib Pariisi tudengitele spirillidest ja stafülokokkidest. Ennekõike Francisella tularensis’est. Kes on olnud Ärni Pruusti truu kaaslane. Läbi elu. ("Elukaaslane" ei sobi vist öelda…) Ärni on lintides nagu tõuguke kookonis, aga midagi neile olulist julgeolekumehed kuulda ei saa. Ärgu arvatagu, et ta nende tarvis midagi spetsiaalset nuhkima hakkab või teisi teatud teemadest jutustama meelitab. Ei tee seda ka lõbusamates seltskondades; vaevalt ta sellistesse küll sattubki, sest suur seltsielumees pole ta eales olnud. Aga lindistatagu teda pealegi. Lasku aga käia! Kuulatagu neid linte pisielukatest, haritagu ennast!
Kui aga moskoviidid enne ärasõitu Pruustile vägisi tahtsid õpetada, kuidas nuga ja kahvlit kasutada, doktor vihastas. Ta selgitas lahketele õpetajatele, et le couteau’d (nuga) ja la fourchette’i (kahvel), rääkimata la cuiller’ist (lusikas) kasutati Eestimaal juba hiliskeskajal. Linnades kindla peale. Aga jõukam talurahvas võttis nad tarvitusele kah oma kakssada aastat tagasi.
Ta ajas politrukid vihale, eriti murelikuks tegi neid aga tema keeleoskus, mis nende meelest oli väljamaale komandeerituile lausa vastunäidustatud! Ent lõpuks jäeti eestlasest veidrik siiski rahule ― Prantsuse saatkonnale oli imelik lõputult ära öelda, pealegi tundus eestlane Pruust olema väga poliitikakauge inimene. Nii ta siis lõpuks saadetigi "missioonile".
Hommikuti lükkas Pruust viimased kuivanud kärbsed aknalaualt maha. Pisemad olid fenestralis’ed, suuremad päris kodu-Musca’d, kodukärbsed. (Kus on, kus on kärbse kodu?) Nende kuivanud kärbeste persete peal (tagakehal, peaks ütlema) oli justkui mingi seenetus-hallitus. Pruust uuris halli kirmet binokulaaris ― kiirikseenelised need polnud.
Aga vahepeal oli juhtunud veel hullem lugu ― Pruusti kallis emakass, kellele ta kõnesid pidas ja temaga ― kaunis ühepoolselt ― diskuteeris, oli kah üle keha seenetama läinud! Ühel hommikul ei uskunud mees oma silmi: heleroheline kass… Ju ta oli nuhkinud kappides, kus vanu katseklaase, mille sisu Pruustil endalgi ununenud. Ohtlikumad asjad on tal päris-laboris, aga eks seeneeoseid või hõljuda kõikjal toaski. Palavikku kassil ei olnud. Ta paistis oma välimuse üle koguni uhke olevat ― jalutas lauapeegli ees edasi-tagasi. Kuigi ei tea, kas kass ruumilist pilti üldse näebki… Aga veelgi imelikum oli see, et ta oma endise välimuse taastamise eest hoopiski ei võidelnud; muidu on ju üldteada, kui pedantselt kassid oma kasukat korrastavad ― seda ei tehta muide sugugi mitte ainult esteetilistel kaalutlustel, asjad on tõsisemad, puudutavad naha kaudu hingamist ja nii edasi. Vaata et elu küsimus. Praegu nagu mitte. Kas see seen pressib end sümbiondiks või?..
"Seentest saame, kui sa, Kõtt, vahepeal ei koole, üle. Pruust teab, kuidas üle," rahustas Ärni kaaslast.
Seda seenetustamistööd ei võetud kohe ette, ja sestap selgus ootamatu asi ― helerohelisel emakassil oli isaste seas suur menu. Tema seksapiilsus kutsus esile raevukamaid lahinguid kui kunagi varem.
Varsti kadus rohelus aga iseenesest ära, sest kass jäi tiineks. Ju pidi värv kaduma, sest muidu oleks äkki ka pojukesed rohelised sündinud. Niisugust asja pole nähtavasti ette nähtud.
Pruust keetis endale ja plikale enamasti tatraputru. Ta kuulis sellel ajal, kuidas plika teises toas läbi koidueelse une kuidagi eriti kenasti klugises, vahel ka peeretas. Aga tasakesi ja ilusti. Ju rohkem puhta-õhu-peer.
Pruust mõtles hellusega: mis ARMAS LAPS.
Mida siin majas õhtuti tehti?
Ei suurt midagi. Vahel põrnitses Pruust muidutühja ― vahtis kas või suurt pruunjat klaaspurki, millel oli kiri Strontium chlor. Ja mõtles, miks see purk siin on? Seda poleks nagu vaja. Ühele bakterioloogile. Aga igal asjal meie Päikese all on ilmtingimata miski mõte või otstarve ju ikka sees. Või kuidas?
Suur lugejamees Ärni Pruust ei olnud. Aga vahel ta ikka luges ka. Kõige enam meeldis talle üks raamat, mis oli oma pika eksistentsi käigus mitte ainult kaanteta, vaid ka alguse ja lõputa jäänud. See võis olla "Salambo". Ent ei pruukinud. Poolik raamat lõppes sõjaelevantide kirjeldusega. (Kas Hannibali elevandid?)
Too romaan meeldis bakterimehele just sellisena, nagu ta temani oli jõudnud ― alguse ja lõputa. Huvitav ohutunne jäi sõjaelevantidest õhku rippuma. Ja kui ilukirjandusest üldse miski tunne sulle sisse jääb, siis on tegu väärt raamatuga. Võib-olla oleks autor targasti teinud, kui teadlikult niisuguse alguse ja lõputa raamatu oleks kirjutanudki. Aga nii tarku kirjamehi pole vist veel sündinud.
Emeritus kirjutas:
Mu härra. Mul on üks kaanteta romaan, mille vist teie olete kirjutanud. Mis hea romaan. Hea just oma hea (kirjanduslise) taseme poolest. Ma mõtlen nii. Teie, mu härra, oleksite selle töö võinud lõpetadagi sõjaelevantide kirjeldamisega. Mis teil hea välja tulnud. Huvitav oleks teada, mida head te praegu kirjutate…
Teie Ärni Pruust. ESTONIA
Neid mail’e oli ta saatnud lõputu hulga. Ja vahel harva tuli vastusigi. Aga enamasti ikka valesid. Pakuti näiteks võimalust Egiptimaale sõita. Mis Pruustil sinna asja? Saaks Sirtsu sohugi. Seal huvitavaid rabamardikaid. Aga mail’e maailmaruumi saadeti sellest kõledast majast aina edasi.
Lugupeetud autõstja! Teie olete kokku puutund raskete pommide ja hiigelhantlitega. Tapeeti vahetades sattusin teie pildile. Mõjuv!! Tõstesport on jumalik tragikomöödiline eluvorm.
NB! Meil on veel lootust, nagu ütles Uku Masing.
EDU EESTI TÕSTJAILE!
Ärni Pruust,
