ükskord olnud ka väike poiss, ikka hea poiss, aga keegi pole teda sallinud. Koolmeister jätnud iga kord kinni, kui vene keele tükki pole osanud, mõnikord kiusanud kohe muidu ja tagunud joonlauaga vastu sõrmi. Ja kui suvel mõisa rohuaias käinud peenraid kitkumas, siis kärner andnud temale ikka kõige rohkem rohtunud peenrad, aga nõudnud ikkagi, et söögivahes olgu peenar kitkutud. Eks ühel päeval poiss kitkunud jälle kangesti vindunud ja rohtunud peenart; päike olnud juba lõunas, et vaata, varsti hakkab perekell hüüdma, aga temal pole veel olnud pooltki peenart kitkutud. Nõgeseid olnud palju, käed kirvendanud ja olnud küünarnukkideni kublulised.”
„No kuidas ta siis viimati saanud? Kas saanud ikka lõunaks peenra kitkutud?”
„Kuulake, kuidas saanud. Puhunud ikka sõrmedele, vahel kitkunud mõne rohulible, jälle puhunud. Nutt olnud varaks. Siis mõelnud: „Peaks ometi hall vanamees mulle appi tulema!” Saanud nõndaviisi mõelnud, kohe olnudki hall vanamees seal.”
„No kust ta siis tulnud?”
„Kust tulnud? Sirelipõõsa tagant astunud välja, ja olnudki seal. Poiss näidanud käsi ja kurtnud oma häda. Et varsti hakkab lööma perekell, temal peenar peaaegu kitkumata, jääb söögivahest ilma. Hall vanamees käskinud piimohakaist ja raudnõgestest mahla pigistada ja sellega käsi määrida, öelnud ja kadunud. Poiss pigistanud piimohakaist ja raudnõgestest mahla, määrinud käsi, kohe terved. Ja nüüd läinud töö nagu iseenesest. Enne veel, kui perekell hüüdma hakanud, olnud poisil peenar kitkutud.”
„No see on ju päris tore. Mina suvel katsun määrida,” ütles Lembiku Arno, „eks siis saa näha.”
„Nojaa. Teisel päeval poiss jälle rohuaias, ammu enne kella peenar kitkutud. Jäänud siis mõttesse, et peaks hall vanamees täna jälle tulema. Saanud aga sedaviisi mõelnud, hall vanamees olnudki seal. Nüüd viinud hall vanamees poisi kõrvale ja hakanud rääkima: „Vaata, sa oled hea poiss, ma tahan sind aidata. Korja neid nõgeseid ja piimohakaid palju ja mine kuningalinna. Seal on kuningatütar haige, keegi ei oska teda terveks arstida. Sa määri selle mahlaga kuningatütre käsi, siis saab ta terveks. Vana kuningas on lubanud sellele oma tütre naiseks, kes ta terveks teeb.””
„Oi sa tuhat, no kas poiss läinud?”
„Läinud küll, oodake ikka. Nojaa. Poiss jätnud kohe töö pooleli, korjanud põue piimohakaid ja raudnõgeseid täis ja hakanud minema. Pole kodustelegi midagi öelnud. Ikka kaua läinud, mööda teid ja metsi ja soid. Viimaks jõudnud kuningalinna. Kus kuninga maja olnud kohe tore mõis. Moonamehed tulnud parajasti väljalt, toredad täkud ees, et ole mees ja hoia kinni. Kupjal olnud käes kuldkepp, aga pole kedagi sõimanud ega löönud. Parajasti löönud perekell lõunale, kus on olnud nii ilus hääl nagu kirikukellal! Moonameeste naised läinud lüpsikorrale, kõigil toredad pitsidega kleidid seljas justkui saksaprouadel ja hõbelüpsikud käes. Poiss tahtnud kohe kuninga juurde minna, aga pole lastud, et kuhu sa oma paljaste päkkadega ja takuste pükstega lähed. Poiss mõelnud: „Oleks nüüd hall vanamees siin ja nõiuks mulle toredad riided.” Kohe olnudki hall vanamees seal ja poisil toredad riided seljas, muudkui rohukimp on ikkagi põues olnud. Nüüd lastud poiss kohe kuninga ette. Poiss rääkinud loo ära, et tahab kuningatütre terveks arstida. Viidudki poiss kuningatütre juurde. Kus on olnud ilus tüdruk, palju ilusam kui mõisapreilid, muudkui haige ja kahvatu. Toodud kohe kuldkauss ja sinna sisse pigistanud poiss mahla ja määrinud kuningatütre käsi. Kohe löönud põsed punetama ja teisel päeval olnudki terve.”
„Kas saanud siis kuningatütre endale?”
„Saanud küll, kui meheks kasvanud. Ja peetud nii toredad pulmad, missuguseid veel enne polnud nähtud. Kui vana kuningas ära surnud, saanud ise kuningaks. Toonud oma isa pärast ka sinna, andnud talle kuldkepi ja pannud kupjaks. Moonameeste ja kõige rahva vastu on olnud hea. Ja kui jõulupuu on teinud, siis on moonapoistele kõigile andnud suured kompvekikotid. Kätt on moonapoisid pidanud küll patsima, aga et käele suud anda, seda pole vaja olnud.”
„Mina tahan suvel katsuda, kui jälle rohuaeda kitkuma läheme ja kui nõgesed kõrvetavad, kas hall vanamees tuleb.”
„Kas ta nüüd enam tuleb, see on ju vanal ajal olnud. Mina olen mitu korda halli vanameest kutsunud, ei ole tulnud.”
„Ega ta iga kord tule,” seletas Lembiku Arno, „see on kohe üks aeg, millal tuleb. Kui sel ajal juhtud kutsuma, siis tuleb, muidu ei tule. Vaadake, mõisa soo taga Songuta mäe sees on ka tore mõis või loss, aga sinna pääseb ainult ühe korra saja aasta tagant, pärtlipäeva ööl. Siis lööb tuluke mäejalal põlema, kerkib lossivärav mäe seest üles, mine aga sisse. Aga mine sa tea, millal see õige aeg on. Valetulukesi, mis inimesi lossiväravast eemale peavad meelitama, on igal sügisel soo serval näha. Öövahi Kaarel rääkis, et kui tema noormees oli, siis on käinud ikka mitmel pärtlipäeva ööl lossiväravat otsimas. Ja ükskord on näinudki väravat.”
„Miks ta siis sisse ei läinud?”
„Ei tea isegi, saanud küll lossivärava vahelt sisse vaadata ja näinud veidi nende elu, aga sisse pole pääsenud. Seal peab olema julge ega tohi karta. Temal tulnud hirm ja lasknud enda ühel valetulukesel värava eest ära petta. Kui siis jälle tagasi tulnud, olnud värav ja tuled kadunud.”
„On see öövaht ka üks mees! Oleksin mina olnud, ei mina oleks lasknud ennast valetulukesel eemale meelitada. Missugune nende elu olnud?”
„Olnud ikka tore elu. Kõiksugused head söögid ja joogid. Emadel pole olnud vaja lüpsikorral ega tööl käia, istunud aga kodu ja hoidnud ise väikesi lapsi, nii et suuremad poisid ja plikad on võinud kõik mängimas käia. Ega ta palju seda elu näha saanud, sest värav kadunud kohe ära.”
„Ja nüüd ei leia keegi seda väravat enne kui saja aasta pärast?”
„Ega enne leia.”
„See on ime küll, kuidas mõni asi kohe käest ära kaob,” algas nüüd veniva häälega Vilu Jaan. „Mina tean ka ühe jutu, ega see päris vanaviisi-jutt ole, aga vanaisa rääkis. Tema olnud ühekorra jälle viinavooris. Pole olnud kodunt palju leiba kaasa võtta, kõigil saanud leib teel otsa. Mindud küll kõrtsi öömajale, aga rahakopikatki pole kellelgi olnud, et leiba osta, ja muidu pole kõrtsmik kellelegi raasukestki andnud. Lamatud siis kõrtsi põrandal ja pinkidel, keegi pole maganud ega sõna rääkinud, ehk küll teadnud, et teised on üleval. Tema lutsutanud kasukahõlma, et siis on nagu parem, et sülg läheb alla. Siis on äkki justkui kohin käinud üle kõrtsitoa, akna taga läinud veidi valgemaks ja mehed näinud kõrtsis suurt leivatükki, ulatunud üle kõrtsitoa, leti juurest ukseni. Olnud puhas värske rukkileib. Terve kõrts olnud värske leiva lõhna täis. Siis on kõik tõusnud istukile nagu üks mees ja sirutanud käed leiva järele. Aga üks noorem mees pole saanud pidada ja hõiganud: „Vaata, leib!” ja kohe kadunud leib ära.”
„Mis ta siis pidi hõikama?”
„No kõht oli tühi!”
Väljast kostsid sammud. Varasemad lapsed tulid kooli. Ahi oli kustunud. Idataevas roosatas ja tähed lõid kahvatama.
JÜRIPÄEV
Jüripäev moonakülas.
Mõisatööl sel päeval ei oldudki. Paigalejääjaid saadeti hommikul mõisadesse uusi moonamehi tooma, äraminejad vandusid ja pahandasid õues, paugutasid uksi ja tõstsid kraami välja – ootasid uutelt kohtadelt trossi vastu. Valitseja uitas majade vahel ringi, kepp käes; astus pikkade sammudega poris siia ja sinna, otsides kuivemat kohta. Virises ja urises meestega, aga sellest ei tehtud väljagi. Käis ka tubades,
