läks alles siis ära, kui isa, Pikk-Kristjan, juba mitmendat korda hüüdis: „Viidrik, kurat, kus sa oled? Tule siia, vii tool ja järid tuppa.” Siis läks Viidrik nohisedes minema, sülitades osavasti läbi lõhkise huule paremale ja pahemale.
Teine poiss, Viidriku vend, seisis sealsamas ja vaatas naerdes kõike seda pealt. See oli väike poisike, vana kõhna näoga, küür seljas, jalad ja käed olid peenikesed nagu putked.
Kusti tunnistas teda tükk aega ja küsis siis:
„Kuidas sa sedaviisi?.. Miks sul see seljas on?”
„Ah see küür või? Kukkusin vankrilt maha, kui väike olin. Nüüd on sepik seljas. Ei see tee mulle veel midagi. Tahad sõrmkooku vedada?”
Tuli Kusti juurde, haaras käest kinni ja vaatas tigedate hallide silmadega otsa. Kusti tundis, et küürakul käib paha lehk suust välja.
„Tahad?”
„Ei taha! Mis sa…”
Ja Kusti tõmbas käe ära.
„Vaata, ma näitan sulle siis, kuidas isa kala jagab.”
Jälle haaras küürak Kusti käest kinni nagu tangidega. – Nägu naeratas, aga silmad vaatasid tigedalt ja kalgilt. Kustile näis see uskumatu, kui palju selle kõhna poisikese kätes jõudu on. Juba tõmbas ta Kusti käe sirgeks, lõi siis teise käega esiti kergesti randmele, pärast aga kõigest jõust liikme kohta.
„Ai!” karjatas Kusti poolnuttes.
Küürak laskis käe lahti ja naeris oma kõhna tigedat naeru. Siis tippis Viidrikule järele toa poole.
Kusti meel oli kurb. Siis niisugused poisid tulevad Lembiku Arno ja Vilu Jaani asemele. Ta läks tuppa ja hakkas läbi akna tulijaid ja minejaid vaatama. Kogu õhtupoolse päeva tulid rasked mõisavankrid moonakülasse, tõid siia uusi elanikke ja viisid endisi maanteele rappuma. Alles õhtu eel kadusid vankrid külavahelt. Aga käimist ja sagimist, kolistamist ja vandumist oli kuulda hilise õhtuni.
Kui pimedikuks läks, tuli Kure Kaarel Kustiga jumalaga jätma. Temale peremees järele ei tulnud, pole aega olnud, saatnud sõna, et tulgu poiss jala. Siis tema hakkabki nüüd jala minema, palju seda maad ikka on.
Kusti saatis Kaarli pargiveert mööda maanteeni. Kumbki ei rääkinud sõna. Maanteel seisid tükk aega vaikides, siis ütles Kaarel:
„Tule mind mõnikord vaatama. Too öövahi Kaarlilt juturaamatuid, karjas on aega lugeda. Eks me siis talvel jälle…”
Jättis sõna pooleli ja hakkas üksi minema mööda maanteed. Kusti saatis teda silmadega, kuni ta pimedusse kadus. Siis hakkas koju minema. Südames oli raske ja meel oli kurb. Nii oli ka mineval jüripäeval, kui tema head sõbrad Sanderi Juhan ja Liivaku August lahkusid. Pimedus tihenes ja külm udu tuli maha, pargipuud paistsid ebamääraste kühmadena. Moonaküla akendest hakkasid piiluma tuhmid tulukesed.
Kui Kusti koju tuppa astus, seisis küürak ukse kõrval, kõrvata toop käes, ja küsis tangu:
„See… meie ema tahaks saada toobi tangu. Ei ole midagi õhtuks tulele panna. Homme võtab vanamees moona, siis anname ära.”
KALLE KUSTI
Kalle Kustit ei võetud mõisa kärneripoisiks, põlati nooreks, aga kitkumas võis küll päeviti käia, kui peenrad rohtuvad.
Niikaua kui aias veel tööd ei olnud, võis Kusti luusida mõisa õues ja mööda metsi, lamada pargi ääres, vahtida pilvi ja silmadega saata siia-sinna saalivaid linnukesi. Vahel oli igav ja südames nii valus, et oleks tahtnud ühes pilvedega minna kuhugi kaugele-kaugele. Pikk-Kristjani poistega ei saanud mängida, need kiusasid ühtelugu ja tegid haiget. Ainuke sõber oli tal sepapoiss Hans, aga sel ei olnud aega temaga mängida. Mõnikord istus Kusti päevad otsa sepapajas ääsi äärel, vaatas pealt sepa tööd ja ajas Hans-poisiga juttu. See oli Kustist küll palju suurem, aga pidas teda siiski sõbraks. Luges, kui veidi mahti sai, „Musta Kaptenit”, ja jutustas siis Kustile lugusid Lendavast Hollandlasest.
Kui aga mõisa orasepõllud piimohakaist ja telkidest lõid kolletama, tuli vana väljavaht, mullakinnas Tõnis, moonakülasse, koputas kadakase kepiga igale aknale ja lausus:
„Lapsed, homme kitkuma!”
Siis pidi kitkuma minema. Ei olnud küll sundust, et just pead, aga kakskümmend viis kopikat maksti päevas ja raha oli vaja.
Tehti siis vanast vikatitükist või raudplekist labidad ja mindi kitkuma. Päeva tõusuks koguneti Haavaküüni juurde kokku. Seal ootas kivil tukkudes Väljavahi Tõnis. Tuli kokku palju moonalapsi ja vabatlapsi. Sealtsamast algaski töö. Pikas rindes pandi lapsed männiku poolt minema, igaühel viis sammu ett. Ega see päris kitkumistöö olnud, tuli labidaga ohakas juure pealt katki vajutada, nii et maha langes; pidi aga nii vajutama, et orasetaimi ei rikuks. Sundijaks oli Väljavahi Tõnis. Kui keegi juhtus katki vajutama orasetaime ja Tõnis seda nägi, siis kukkus pragama ja lubas töölt ära ajada.
See väljavaht oli juba vana mullakinnas. Kui kivile juhtus istuma, siis jäi tukkuma tükiks ajaks, ja lapsed võisid teha, mis tahtsid. Aga öösiti uitas mõisapõldudel ringi nagu vaim. Kui väljateelt kartuli leidis, pani taskusse ja viis mõisa viinavabrikusse. Teelt korjas sõnnikutükke ja viskas mõisapõllule.
Kalle Kusti oli ka kitkumas. Hommikul oli tugev kaste maas, jalad said märjaks ja varbad hakkasid külmetama. Keskhommiku paiku kadus kaste, siis oli parem.
Töö ei olnudki raske, aga kui vähe seisatuma jäid, pilvi vahtima või silmadega linnukesi saatma, jäid kohe teistest maha ja vana Tõnis hõikas:
„Liiguta käsi, liiguta käsi!”
Tüdrukud ajasid salajuttu ja kihistasid naerda, poisid lõid labidavarrega kive lendama, kui väljavahi silm veidi vältis. Pikk-Kristjani poisid, lõhkise huulega Viidrik ja küürak Jüri, olid mõlemad ka tööl. Viidrik torkis tüdrukuid, rääkis rumalasti ja püüdis teistele ikka laiema ee jätta kui endale. Küürak naeris oma vana näoga küll venna tempusid, aga silmad vaatasid tigedasti. Kalle Kustit kiusasid nad mõlemad. Viidrik püüdis talle oma labidaga jala peale vajutada, läbi lõhkise huule talle selga sülitada, Jüri jälle näpistas teda oma raudsete sõrmedega käsivartest ja tikkus Kustile ikka nii lähedale, et paha lehk, mis tal suust välja käis, lõi Kustile näkku.
Kusti püüdis nendest eemale hoiduda, uut ett alustades läks hoopis rinde teise otsa. Aga kui väljavaht kivil jälle veidi tukastama jäi, vahetasid Viidrik ja Jüri teistega kohad ja olid jälle Kusti kõrval.
Lõunat söödi männiku ääres niidul. Pärast sööki heitsid tüdrukud magama, poisid hakkasid koerust tegema. Viidrik käis tüdrukuid torkimas ja kiusamas, Jüri tippis, pea õlgade vahel, kaasas, näpistas tüdrukute jalgu ja naeris oma tigedat naeru. Kalle Kusti oli eemal rohus pikali ja vaatles pilvi. Kust nad ometi tulevad ja kuhu lähevad? Justkui valged villad taevalaotusele rändama pandud. Kui pääseks pilve äärele, reisiks ära kaugele maale.
Aga Pikk-Kristjani poistel sai tüdrukutega jändamisest himu otsa, tulid Kusti juurde, kutsusid ta kaasa küüni taha põldmurakaid otsima.
„Mina ei taha tulla. Nüüd kevadel pole midagi põldmurakaid.”
Viidrik ja Jüri võtsid Kusti käe alt kinni ja vedasid ta poolvägisi küüni taha. Seal avas Viidrik pihu, näitas peopesal siplevat sitikat ja ütles:
„Näed,
