Või see ongi mõni elumaja, tuul puhub akna vahelt sisse. Ja seinad – selge lutika ja prussaka puru. Tõmmaku lubjaveega seinad üle, kui muidu häbi uusi moonamehi sisse lasta. Või ahjusuu katki! Vaadaku kord kütmise ajal, kuidas iga prao vahelt suitsu sisse tuleb. Nemad on siin aasta elanud ja kuidagi katsunud läbi ajada, aga uutele ütlevad, et enne ärgu koligu sisse, kui maja korras. Andku valitseja senikauaks või oma häärberis korter, kuni moonamajad korras, et inimesed võiksid sisse kolida.
Kool oli juba mõnd päeva kinni, poistel oli aega ümber kolada ja suve üle aru pidada. Vilu Jaan ja Kure Kaarel lähevad suveks karja, siiasamasse Väljakülasse, üks Põndakule, teine Kaasikule. Ei ole midagi parata, peab minema, muidu ei tule välja. Mõisatöö jaoks on kont veel nõrk, ja päeviti mõisas kitkumas käia – see ei toida ka kedagi. Aga kui veidi suuremaks kasvavad, siis linna pistavad. Moonamehe leib, see on viimane leib. Lembiku omad kolivad täna ära, lähevad Villavere mõisa. Isa saab seal tallmeistriks, on ikka parem kui moonamehe amet, ema on lüpsikorrast vaba. Arno karja ei lähe, jääb koju lapsi hoidma. Aga ta käiks parema meelega karjas kui lapsi hoiaks, minupärast või seakarjas. Igatahes ta kauaks koju lapsi hoidma ei jää. Hilda saab juba kaelakandjaks, võib küll lapsi hoida, tema läheb isa juurde tallipoisiks. On igatahes mõistlikum koht, oled ikka omaette mees. Võib-olla pistab ka merele, laevapoisiks, terve suve tema küll lapsi hoidma ei hakka. Kalle Kusti jääb küll koju terveks suveks, ei lähe karja ega ole ka lapsi hoida, kõik õed ja vennad on suured, maailmas laiali ja omaette inimesed. Aga tema läheb suvel kärneripoisiks, hakkab peenraid kitkuma ja kastma. Ehk tuleb siis hall vanamees, kui nõgesed kõrvetavad, ja juhatab ta kuningalinna.
Nii need poisid sõelusid moonamajade ümber ja mööda pargiveert juba hommikust saadik ja pidasid aru.
Ilm oli vaikne ja sompas, tibas peenikest vihma. Pargiveerel pärnade ladvus tukkusid mustad varesed, pead sulgede sees. Ega nemad tea jüripäevast midagi, ükskõik kus tukuvad. Mööda maanteed loksusid rasked kolikoormad, laudade jalad kõikusid õhus. Kolide vahel rappusid lapsed nagu riidepambud ja vaatasid ümber tuimi silmi. Kes teab, kust mõisast nad tulevad ja kuhu lähevad.
Siis keeras üks hobune maanteelt moonaküla poole. Poisid tõusid kikivarbaile, ajasid kaelad õeli ja hakkasid tunnistama, kes see peaks olema. Vana Põndaku peremees oma halliga. Vilu Jaanile tuldi järele.
„Pole kedagi, poisid, peab minema. Aga sügisel tulen tagasi, kuli kumbagi vilja vankris, nael villu, tünder kartuleid, käpp liha ja – rubla taskus. Siis sööme kogu talve omateenitud leiba. Tulgu ema siis veel ütlema, et palju söön. Eks me siis näe. Nojaa, poisid, jumalaga, pole midagi teha, peab minema.”
Nüüd saadeti Jaan minema.
„Ega enam mõnd pampu ole kaasa võtta, ma aitan vankrile tuua,” küsis Kalle Kusti.
„Mis pampu mul ikka on. Riided on peremehe poolt. Ah jaa, noa võtan kaasa. Ega siis muud kui – jumalaga!”
Jaan istus peremehe kõrvale vankrisse. Poisid kohendasid heinavõrku, seadsid teki võrgule ja saatsid Jaani maanteeni. Siis jäädi maha. Vaatasid nii kaua järele, kui hobune kadus metsatuka taha. Ega kedagi, Jaan oli tubli poiss.
Siis hakkas moonakülasse mõisavankreid tulema üksteise järel. Kõigepealt tuldi Villaverest Lembiku omadele järele. Tuldi kahe vankriga, sest Lembiku Mardil on suur pere.
Nüüd tulid naabrid kõik appi kraami peale tõstma. Isegi Sagadi Mai tuli head nõu andma:
„Pange aga pada vankri keskele õlgede sisse, siis ei põru katki, pange aga sinna.”
Hommikul veel oli Lembiku Leenu ja Sagadi Maie vahel suur riid. Sagadi Mai sõimas Leenut kaarnaemaks ja pärast pilkamisi tallmeistri prouaks. Lembiku Leenu jälle ütles Sagadi Maiele kõik südame pealt ära, mis veel öelda oli. Siis lendasid sõnad, nii et terve küla rõkkas.
Nüüd aga oli pahandus möödas ja Lembiku omadel ei olnud midagi selle vastu, et Mai koorma juures askeldas ja pada vankri keskele õlgedesse seadis. Tõsteti kraam kõik peale, seoti kinni. Siis andis Mart kõigile pudelist viina, uue koha liiku.
Arno jättis poistega maja nurga taga jumalaga ja kinkis asju mälestuseks. Kalle Kusti sai kuldnokakasti ja kilukarbi, mille Arno oli leidnud mõisa prügihunnikust. Laasbergi Julius sai ühe vana puuri ja raudkonksu. Kui asjad olid kõik jagatud, vaatasid poisid tükk aega üksteisele otsa ega lausunud sõnagi.
Viimaks ütles Kalle Kusti:
„Kus see Villavere mõis on? Kas me üksteist näeme veel? Ma tulen sind suvel vaatama.”
„See Villavere on ikka seal kiriku taga. Viisteist versta siit. Tuleksin isegi siia mõnikord teid vaatama.”
„Kus sa koolis käima hakkad?”
„Eks seal ka koole ole. Ega meie ühes enam küll saa käia.”
Siis lõigati jutt nagu noaga katki. Arno pöördus ümber ja läks ära kätt andmata. Ronis koorma otsa ja hakkas vahtima kaugele.
Emal oli laps süles, jättis ukse ees teistega jumalaga.
„No jumalaga siis, head inimesed. Eks see meiesuguse elu ole, täna siin, homme seal. Oleme hästi läbi saanud, kes teab, kuidas uues kohas on. Kui oligi vahel vähe ütlemist, siis…”
Pühkis põllenurgaga silmi ja ronis vankrile. Teised lapsed olid, ninad tilgus, ukse ees kobaras nagu riidepambud. Kui ema vankril aset oli võtnud, siis ütles naistele:
„Andke siis need teised siia.”
Nüüd ulatasid naabrinaised lapsepambud talle kätte. Kõige väiksem oli tal süles, teised jäid Arno ja Hilda järele vaadata, et maha ei kukuks. Kui isa juba ohjad tahtis võtta, pöördus ema veel kord ümber ja luges pambud kõik üle:
„Üks, kaks, kolm… kuus. Kuus ongi. Oot-oot, kes siis puudub? Ah Ellinor puudub. Vaadake, kus ta on.”
Naised otsisid ja leidsid Ellinori sahvrist. Ulatati see ka koorma otsa. Siis loeti üheskoos veel kõik lapsed üle, isa võttis ohjad ja vanker hakkas logisema.
Kalle Kusti kõndis tasakesi koorma järel kuni maanteeni ja saatis silmadega äraminejaid, kuni need kadusid metsatuka taha.
Ära läks Lembiku Arno. Oli tubli poiss, lubas talvel tervele sellele mõisavärgile tule otsa panna ja parunile kiviga valada.
Aga nüüd hakkasid tulema ka uued moonamehed. Tulid niisama mõisavankritel, lauajalad koormas püsti ja lapsed pampudena koorma otsas. Lembiku omade tuppa tuli Pikk-Kristjan. Kuidas ta päris nimi oli, seda ei teatud, aga Pikk-Kristjaniks hakati teda kutsuma kohe esimesel päeval ja pärastki hüüti teda alati nii. Nii olevat hüütud ka endises mõisas. Kuidas see nimi ühes Kristjaniga kaasa tuli, see jäi arusaamatuks. Oli küll pikk kolakas meest, turi veidi vimmas ja silmad punased. Hakkas kohe vanduma tulist kurja, ehk küll keegi temale midagi ei teinud ega öelnud.
Tema poisid ronisid kohe koormalt maha ja tulid Kalle Kusti juurde. Sel suuremal oli pealmine mokk lõhki, hambad paistsid. Ja kui kõneles, siis tulid sõnad justkui läbi nina. Oli paha poiss. Küsis kohe Kusti käest:
„Kas tead, kuidas jänes Lasnamäest üles läheb?”
Kusti ei teadnud. Siis haaras ta Kusti pea kaenlasse, tõukas mütsi maha ja hakkas rusikaga Kusti juukseid vastuoksa üles nühkima. Kustil oli nii valus, et tuld tuli silmist välja.
„Ai, ära tee!”
„Aa,
