katkestab sisseastuv pikakasvuline noormees uues sõjaväe vatikuues. Tulija lahja, rangete, väga korrapäraste joontega nägu on kahvatu ning tusane. Levin astub mõne sammuga toa keskel oleva laua juurde, kahmab tihedatelt tumedatelt juustelt läkiläki, viskab käsikaudu selja taha voodile ning tõmbab seejärel ettevaatlikult taskust väikesse rätikusse mähitud kompsu. Seejuures uurivad tema pruunid targad silmad arupidavalt nelja voodiga ühiselamutuba. Ainult kahes voodis ilmselt magatakse, neil on ka padjad ning topelttekid ja pisikestel kappidelgi voodite kõrval lebab lohakalt mitmesugust kraami.
„Kohe hakkame sööma.”
Levin tõstab laualt mõlkis küljega teekannu, uurib selle sisu ning raputab murelikult pead. Seejärel harutab ta rätiku lahti. Tema liigutused on korraga muutunud väga ettevaatlikuks, peaaegu õrnaks. Toomaski ei pane vastu, tuleb samuti laua juurde ning vaatab ainiti leivatükki. Alaliselt püsiv näljatunne annab endast märku tuima nüri valuna kõhus.
„Üle Laadoga ehitatakse teed … salajane värk, kuulsin ühelt linnakomitee mehelt … hakkavad autodega leiba …”
Levini käsi riivab leivaviilu ning see kukub põrandale. Kiirustades, kohmakalt kummardub ta selle järele ning korraga tuigub, toetub tasakaalu kaotades käega lauale.
„Istu.”
Toomas lükkab talle tabureti alla ning tõstab ise leiva lauale.
„Neetud …”
Levini nägu on kriitvalge, näib, et selles pole veretilkagi. Tema ilme on kramplik ja meeleheitlik.
„Mis sa arvad … mis sest kõigest saab? Nad on päris Moskva all …”
Ta vaatab Toomast imeliku pika pilguga. Too vaikib. See teema, kuigi omavahel, nelja seina varjatuna, hõõgub endast jäist külma. Need sõnad on ohtlikud, seda teavad mõlemad ja Levini ilme muutub samas, huuled tõmblevad ning ta naeratab virilalt.
„No mis sa vaatad … ma muidugi tegin nalja, tean isegi, TEMAL seal Moskvas on kõik ette nähtud ja varsti antakse fritsudele, nii et tolmab … aga mis saab senikaua meist?”
Levin ei naerata enam. Tema laubal pärlendab higi ning ta lõõtsutab raskelt, otsekui tõstnuks äsja mingit raskust. Toomas vaatab teda hämmastunult ning hakkab siis vaikides valama leiget vett plekktopsidesse. Ta ei tea, tahaks teada, aga ei tea. Vist paljud mõtlevad praegu nii, aga sellegipoolest on sõbra jutt imelik. Tema ei peaks. Kas ei valinud nad aasta tagasi Levini komsomolisekretäriks just sellepärast, et ta paistis neist rohkem teadvat ning tundus olevat enesekindlam? Toomas mäletab seda kummalist koosolekut siiani väga selgelt, nagu oleks see toimunud alles eile. Tol kolmanda kursuse sügisel oli ootamatult arreteeritud kolm nende kursuse poissi. Kaks olid töötanud instituudi komsomolikomitees ja üks kolmest, Zilin, elas nendega isegi ühes toas. Punapea Zilin lasti siiski üsna varsti lahti. Nii pidigi minema. Kindlasti oli see eksitus, olid kõik kindlad. Mis vaenlane on Zilin? Mis kahju võis teha alati taignase kahvatu näoga, kogelev, pisike Zilin? Ja mis vaenlased võisid olla ka kodusõja polgukomissari poeg, keevaline, kuid nõudlikult aus Boriss Kalitski ning tema sõber, kursuse tugevaim poiss Vassili Zõkov? Kas polnud komitee liikmeks olek juba ise ustavuse kinnitus ning kas võisid vaenlase pildid rippuda nii kaua autahvlil? Nüüd Vassili ja Borissi fotod seal muidugi enam ei rippunud. Kellegi käsi oli need eemaldanud kohe arreteerimisele järgnenud päeval. Arutleti, vaieldi ägedalt koridorides ja auditooriumides ning oodati kannatamatult mõlema vabanemist. Aga kumbagi ei vabastatud ja siis levis kulutulena teade uutest vahistamistest. See muutis hoobilt kõik. Kärarikkad arutlused sumbusid mõistaandvaiks sosinaiks. Rääkides vaadati valvsalt enda ümber, valvsalt jälgiti kaasvestlejatki. Ja üldse räägiti korraga märksa vähem. Zilinilt ei pärinud enam keegi midagi ning too näis olevat sellega isegi rahul. Ei kirtsutanud enam lakkamatute ülepärimiste peale oma tedretähnilist lamedat nägu ega põgenenud kuhugi nurka. Nüüd seadis ta end kolme-nelja grupiks kogunenud poisi-tüdruku lähedale, naeratas kohmetult, aga näis ka mingi rahuloluga jälgivat toimunud muutust. Ning siis peetigi äkki too üldkoosolek. Peeti kiirustades, imeliku rutuga. Nad kogunesid suurde auditooriumi. Esimesena kõneles instituudi parteisekretär ning nad said teada, et instituudis, nende silme all, oli tegutsenud rahvavaenulik kontrrevolutsiooniline grupp, kes nüüd oli täielikult paljastatud. Nad kuulasid, nihelesid ja vaikisid. Aga keegi ei vaielnud vastu. Seejärel kõneles nende kursuse juhendaja. Rääkis väga ebamääraselt ning justkui vastu tahtmist. Sekretärile juhendaja jutt ilmselt ei meeldinud, seda võis selgelt märgata tema kitsa range näo rahulolematust ilmest. Kohe, kui juhendaja oli lõpetanud, võttis ta uuesti sõna.
„See on häbiplekk kogu meie instituudile,” ütles sekretär. „Need jätised, ilge kodanluse sabarakud ja reeturid mürgitavad kogu ühiskonda. Kaastunne on siin hukutav. Halastamatult, nagu mädapaiset välja pigistades, peame neist vabanema. Ainult kirurgi vahe nuga tervendab tulevikku pürgiva õnneliku vaba rahva. Teie kartmatu, sallimatu hukkamõist on seda nuga hoidvaks käeks, tema sõrmedeks.”
Ja siis paluski sõna Levin. Toomas mäletas oma hämmeldust, kui Levin tema kõrvalt järsku tõusis ning enda ette vaadates tooliridade vahelt auditooriumi ette astus.
„Meie kõik oleme süüdi,” ütles Levin ning ta hääl oli energiline ja kindel. „Oleme süüdi, et ei märganud seda varem, elasime nii-öelda kinnisilmi nende kõrval …”
Levin kõneles pikalt ja kõik sõbra juures oli Toomast tookord hämmastanud. Hiljem võtsid teisedki sõna. Aga kui nad varem omavahel arutades olid süüdistatuile kaasa tundnud, kahelnudki nende süüs ning otsinud põhjust mingis rumalas eksituses, mis iga hetk peaks selguma, siis praegu ei rääkinud sellest keegi. Zilin tunnistas üles tõustes ning teiste ees laialt seletades, et oli rängalt eksinud ning lasknud end sõpruse sildi all ninapidi vedada.
„Jah, sõprus on ohtlik, väga ohtlik isegi, kui tas puudub printsipiaalsust kinnitas parteisekretär, „aga seegi on hea, et te mõistate seda praegu ning ei mätsi kinni nende räpast tegevust. Seepärast peab instituudi juhtkond võimalikuks teie edasijäämist instituuti.”
„Ma ei saa siiski aru, milles seisneb tõelise sõpruse kahjulikkus?” ütles korraga teaduskonna komsomolisekretär vahele. Teda vaadati imestunult ning paljud küsisid endalt, miks linna maadlustšempion ja nende alati kõhklematu komsomolisekretär Azimov seni nii kaua oli vaikinud. Ja veel märgati sedagi, et Azimov istus tavavastaselt parteisekretärist hoopis eemal laua otsas.
„Ja ma ei saa siiani aru, milles seisnes nende süü konkreetselt,” lisas Azimov vaikselt, aga imelikul toonil, nii et seda kuulsid kõik.
„Nende süü on tõestatud,” sõnas parteimees teravalt.
„Võib-olla, aga mina ei tea ja nemad ka ei tea sellest midagi.” Azimov viipas peaga auditooriumi suunas, aga tema pilk püsis pingsalt laual. „Ma ei tea, milles nad on süüdi. Kuidas me saame neid siis süüdi mõista?”
„Te tahate, et teile isiklikult tõestataks nende süü?” Sekretär muigas mürgiselt. „Kas te ei nõua liiga palju? Muuseas, see ei hämmasta mind, et te neid kaitsete, isegi õigustate. Ma isegi ootasin seda.”
Azimov hääletati sel koosolekul maha ning Levin sai tema asemele. Azimovit ei kaitsnud keegi. Ta istus peale ümbervalimist väga kahvatuna oma toolil ning tema poole hoiduti vaatamast. See oli esimene selline koosolek nende kursusel. Toomas oli tundnud end seisvat justkui kuristiku serval ja tajunud kõhus levivat külmust.
Toaski on külm. Levin võtab nende viimase tabureti ning murrab sellel jalad alt. Keskküte ei tööta ja rangest keelust hoolimata rändavad toolid-taburetid kõigis tubades vaikselt taas elluäratatud vanadesse ahjudesse. Akna taga pimeneb jõudsalt. Nad süütavad elektripirni ning istuvad vaikides kollakas värelevas
