annabki ta oma nõusoleku.
Aga kella kadumist Tooma randmelt ei märgatud kohe. Selleks polnud lihtsalt mahti. Nimelt oli toimunud see, mida keegi enam ennustadagi poleks söandanud. Nende hämarasse vaiksesse korterisse oli ilmunud võõras. Jaa, Antonina Mihhailovnale oli tekkinud austaja. Grigori Semjonõtš oli mereväeohvitser, esimese järgu kapten. Tuttavaks olid nad saanud üpris tavalisel viisil. Erinevalt oma õest, kes ainult lühikest aega oli proovinud mingit ametit ühes kaubandusorganisatsioonis ning edaspidi teeninud elatist vanade perekonnaehete ning kunstilembese vanaisa kogutud maalide müügist, asus Antonina Mihhailovna kohe Leningradi naasnuna otsima töökohta. Töötanud esialgu töölisfakulteedis, võttis ta peagi vastu pakkumise sekretärikohale mereväestaabis. Palk oli küll märksa parem, aga töö kestis sageli hilisõhtuni. Hiljem selgus, et Grigori Semjonõtš oli saatnud teda vastupuiklemisest hoolimata mõned õhtud koju. Siis aga juhtus nii, et sügisvihmade ajal Antonina Mihhailovna külmetus ning puudus kõrge palaviku tõttu nädal aega töölt. Grigori Semjonõtš ilmus haiguse teisel päeval, astus korraks lihtsalt õhtul sisse. Ei võtnud sinelitki seljast. Küsis haige järele, karmil näol vali, peaaegu kuri ilme, ning lahkus samas, jättes endast põrandale vihmaveeloigu, mida hämmeldunud Zosja Nikiforovna torisedes koristama asus. Loomulikult võttis vanem õde noorema korralikult ette, aga Antonina Mihhailovna eitas juhtunu tähtsust harukordse meelekindlusega.
Sellest hoolimata ilmus Grigori Semjonõtš juba järgmisel õhtul uuesti ning kraamis oma sinelitaskust välja mõned sidrunid. Kapteni visiidid jätkusid ka peale haigust. Nendega harjuti tasapisi ning neist kujunesid õhtused ühised teejoomised. Antonina Mihhailovna küpsetatud pirukad olid imehead. „Kazbekki” pahviva kapteni jutud olid põnevad. Õekesed unustasid neid kuulates igapäevase tühja-tähja, istusid tugitoolides kui lummatud. Tõepoolest, mis maksis tühi-tähi, kui räägiti võõrastest maadest, mille olemasolu oldi juba unustamas, ning arutati maailmaasju nii lihtsalt ja loomulikult nagu argiasju. Aga maailmaasjad olid juba nii puntras, et mehine kaptengi muretses silmanähtavalt. Toomas võttis neist teejoomistest harva osa. Eelkõige õpingute pärast. Pikkadel hilisõhtutel tuupis ta anatoomikumis keerulisi ladinakeelseid nimesid. Igal luul, vähimalgi õnarusel ja kühmul oli oma nimi. Edasi tulid lihased, närvid ja veresooned oma ülimalt keerulise kuju ja kuluga. Mälu tundus iga hetk üles ütlevat. Ja kui kaugel oli kõik oodatud tõelisest meditsiinist! Ainult öösiti, valvates suures instituudihaiglas, tassides palatites siibreid, kiirustades mööda hämaraid pikki koridore ning võideldes väsimusega, tundis ta end peaaegu et kuuluvat sinna. Meditsiin oli siis isegi üsna silmapiiril, veidi lubavalt lahkegi ülemõe või mööduva kirurgi peanoogutuses. Ta oli valinud oma tee ja käis nüüd mööda seda kõhklemata, kogu oma nooruse tarmukusega. Kõik muu jäi eemale, kõik muu segas. Hilisõhtuti koju jõudes tõmbus ta kohe oma tuppa. Kui temaga räägiti, vastas ta järsult ja tema pilves pilk saatis kohmetunud Antonina Mihhailovnat. Kodus toimunud muutus häiris teda. Too võõras meremees oli rikkunud nende mõnusa rahu, aga õed näisid seda taluvat liigse leplikkusega. Ja õpetaja käitumine võõra juuresolekul – kas polnud see haletsusväärselt naljakas?
Akna taga püsib kahvatu, justkui tardunud päev. Sama elutu, väljasurnud näib ka tänavarägastikust ülespürgiv linn oma hallide kivikontuuridega. Lumi linna kohal püsib puutumatult valevana nagu surilina. Ja linn on tõesti haige, vaevatud nõrkemiseni, kurnatud sõjast ja blokaadist.
Toomas Hinnov tunneb pööritust. See on tavaline nõrkushoog, täiesti igapäevane. Sügisest alates võetakse seda kui midagi loomulikku, niisama loomulikku kui pommiplahvatusi, varinguid, kaarditoidusabasid või surma. See võib tabada trammis, tööd tehes või laua taga istudes. Käed muutuvad tuimaks ning võõrastavalt raskeks ja maailm otsekui kaotab tasakaalu.
Toomas laseb konspektil vajuda põlvedele ning toetub igaks juhuks seljaga vastu seina. Samas kuuleb ta mootorimürinat. Nurga tagant keerab kaldapealsele tänavale väike poolteisetonnine veoauto. Detoneeriv mootor elustab hetkeks vaikust, auto möödub majast ning jätkab rataste alt lund üles tuisates teed Nevski suunas. Veoauto kast on täis mingeid imelikke pikergusi pakke ning esmalt peab Toomas neid kütteks veetavaiks liipreiks. Siis korraga taipab: seal tänaval veetakse surma! Juba kolmas auto paari tunni jooksul, mil ta akna juures konspekti loeb. Ja kui palju on selliseid tänavaid! Nende instituudi kuuesaja voodiga hospidalis, kuhu ei tea mis moel on mahutatud tuhat haiget ja kus ta öösiti valvab, sureb päevas sada viiskümmend kuni kakssada inimest. Ning ometi töötavad tehased ja tänavadki pole tühjad. Ainult sellised kõrvaltänavad nagu nende ühiselamu oma, need maksavad kõige eest täiega, on tühjaksvoolanud ja elutud. Linn hävineb sõjas, nagu surevad sõdurid kaevikuis. Ikka jahtuvad, veretustuvad kõigepealt jäsemed, hoides viimase tilga südame tarvis.
Toomas püüab uuesti lugeda, aga tähed tantsivad silmade ees ning mõtted uitavad taas mujale. Nendegi peres on peatunud surm. Zosja Nikiforovna suri novembri algul esimeste külmadega. Siis polnud veel harjutud, et see juhtub nii äkki. Nad olid läinud teda otsima ning leidnud ta alles päris pimedas poe lähedal kõrvaltänavas. Toidutšekid olid kadunud ja ilmselt oli ta nutnud, sest põskedel oli niredena jääkirmet. Ta istus plangu vastu toetunult ja nad ei saanudki teda sirgeks. Nad viisid teda kelguga ning Toomas oli tundnud häbi ootamatult pähe kerkinud mõttest, et nüüd on neil kergem. Ei olnud kergem, aga mõtteid tuli neil päevil pähe igasuguseid. Ja nüüd, kaks päeva tagasi, oli ta viinud Antonina Mihhailovna haiglasse. Kui ta tõstis õpetaja voodist, oli too tundunud imekerge. Düstroofia, ütles vastuvõtnud arst. Ta teadis isegi, et düstroofia, kudede ja organite pikaldane häving kaua kestnud näljast. Nende kõigi kehad siin linnas hävinesid tund-tunnilt. Eile hommikul ütles professor Vorobjov loengul, et Leningradis sureb iga päev kolm tuhat inimest nälga. Sügisel suri veelgi rohkem, lisas professor Vorobjov ja vaikis. Kõik vaikisid. Suures pooltühjas auditooriumis oli kuulda ainult nende hingamist. Toomale tundus, et kohe hakkab see väike mees, rahvusvaheliselt tuntud kirurg ja mitme välismaa ülikooli audoktor, nutma. Ei hakanud, köhis ainult ning hakkas oma külmavõetud häälel lugema loengut. Imelik oli see mees. Vanas ülikonnas, sääred topitud viltidesse, munajas kiilaspea mähitud kootud salli, näis ta kahtlemata naljakas. Aga tema üle ei naerdud. Paljud olid kindlad, et professor ei ela kaua. Oli üldse võimatu, kuidas Vorobjov oli üle elanud selle hirmsa talve. Ta oli tõeline liikuv skelett, kes, kollakas nahk podagrasõlmelistel liigestel rebenemiseni pingul, tormas mõistetamatu energia jõul oma lotendavas ülikonnas auditooriumist haiglasse. Ja siiski on Toomas sisimas nõus nendega, kes kinnitavad, et ta kaua enam ei ela. Ta on tähele pannud professori köha. Vorobjov köhib niisama raskelt – ja vahel tuleb verdki – nagu vennas Aron, ja sellesse märki Toomas usub.
Pärast loengut oli Vorobjov palunud vabatahtlikel anda verd. Kõik läksid. Kolmelt ei võetud, saadeti tagasi – liiga nõrgad. Nad ei tahtnud tagasi minna, vaidlesid verd võtva arstiga. Vereandmine tähendas ka toiduportsulisa. Aga toidule mõtlesid kõik, häbiga või ilma. Kõik, mis siin Leningradis praegu toimub, on otseselt või kaudselt seotud leivaga.
Taas proovib Toomas tegelda ainult konspektiga. Seab ennast aknalaual paremini istuma ja loebki lehekülje, aga samas köidab tänav uuesti tähelepanu. Mõnda aega on tänav olnud täiesti tühi, aga nüüd ilmub kaldapealsele lendurivormis mees. Pooltühi seljakott õlal, astub ta reipalt joonelt üle tänava.
Lendur tuli teiselt rindelt, suurelt maalt – oli võõras. Võõraid ja omasid liigitatakse siin eksimatult. Seda tehakse kõnnaku, nahajume, tuhande pisiasja põhjal. Toomas saadab meest pilguga, kuni too kaob lähedal asuvasse majja. Temagi lahkub siit varsti, kohe kui Vorobjov ja teised professorid tunnistavad ta arstiks. Ta teab, et paljud olid käinud kursuse juhendaja vastuseisust hoolimata dekanaadis, et pääseda rindele. Teie asi on õppida, öeldi neile sealtki. Aga nad polnud ikkagi rahule jäänud ning kogunesid loenguvaheajal professor Vorobjovi ümber. Seisid käratsedes, nõudlikud ja söakad. Vorobjov vaatas neid, pikk sooniline, kohatult suure kõrisõlmega kael ärritusest pingul, ise imedes ahnelt, kirgliku suitsumehe kombel juba lõppevat paberossi.
„Rumalus,” ütles ta, „kes teil keelab sõdida. Sõdige! Teie sõda on töö siin, sõdige
