taha, ning kui Vorobjov ühel ringkäigul minestades koridoris kokku varises, askeldas ta tema ümber, ise ärevusest punastades kui sõge.
Ja nüüd need äraminekumõtted. Ta võitles endaga, kõndis ringi magamata, ärakurnatud ning kergesti solvuv. Oli veel võimalus, et Vorobjov ei tahagi teda enda juurde. Võib-olla oli Levini jutt ning ringiliikuvad kuuldused vaid kunstlikult kokkusõlmitud niidiotsad, ülespuhutud fantaasia? Vastavalt sõjaaja seadusele neid kõiki ju määratakse kohale. Kindlasti suunatakse rindele, ja su enda soovid ja püüud ei maksa sel juhul kopikatki. Sellele mõeldes tundis ta kergendust. Ta ei kujutlenud, et suudab Vorobjovile ära öelda. Pealegi, Vorobjov polnud tõesti otseselt sellest veel kordagi juttu teinud. Siiamaani polnud. Ehk ei teegi? Võib-olla ootab professor esimest sammu temalt eneselt? Palve vihjegi näol … Seda ei tule, sest Toomas tajub äraminekuvajadust just eneses. Tasapisi settinud, kogunud, õieti põhjusetagi, istus see sügaval sees.
Kevad on käes. Neeval on lumi tõmbunud sinakaks, aga tänavail lebab see pimestavvalgete, tihkeks vajunud kuhilatena. Need kõrvaltänavad kandis aeg läbi talve peaaegu puutumatuna. Ainult loogelised sissesõtkutud jalgrajad. Nüüd on siiski tasapisi sealtki asutud koristama.
Nad istuvad vooditel, joovad kruusidest kuuma vett sahhariiniga tee pähe ning suitsetavad.
„… Käisin komandandi juures, tahtis panna meile siia ühe juurde, aga meil on lõpetamine, tuubi, nii et silme ees virvendab. Aga too uus on teab kes … võttis aru pähe, andsin muidugi ühe sigareti …”
Silmad mõnutundest vidukil, pahvib Levin keskendunult sigaretti. Tema ilme on peaaegu harras. Vaatamata oma kahekümne kolmele eluaastale on Levin kirglik suitsetaja. Talvel, kui tubakaga suuri raskusi oli, andis Toomas kõik oma juhuslikult hangitud sigaretid sõbrale.
„Olen kindel, et Vorobjov jätab sind kateedri juurde,” jätkab Levin, „kateedrid on praegu ju päris tühjad. Aga õpetama peab. Sakslane pekstakse suvel minema ja kateedritele pannakse täis aur peale. Ja toiduga on kah varsti asjad korras. Näe, mitu korda juba norme suurendatud.”
„Inimesed surevad ikka veel nälga, tea, kas nii lihtsalt …?” kõhkleb Toomas. Sõbra nägu õhetab kuumast teest, on praegu üsna jumekas. Levin paistab juurdlevat millegi üle, aga tema ilme on seejuures enesekindel ja rahulolev. Aga möödunud sügisel, kui nad istusid niisamuti siin ning jõid ainult kuuma vett, sest sahhariinigi polnud, siis oli Levin hoopis teine. Haiglaselt kahvatu, ja oli vahtinud ärevil, vilava pilguga nurka, raseerimata lõug lõdvalt rinnal. „Mis sest kõigest saab?” oli ta pomisenud ja see kõlas nagu palve. Nüüd Levin teab, kõik arvavad teadvat. Ainult kaua see kestab?
„Kateedrid on neil tühjad, jah, ning haiglates ka puha tudengid,” seletab Levin tähendusrikkalt, hoiab teise käega kruusi ning puhub peale. „Käisin täna dekanaadis, uurisin ääri-veeri, mis neil meiega plaanis. Enamik läheb väeosadesse rindele, aga Vorobjov oli küsinud sinu kohta. Ja minugi eest kostetakse seal, kus tarvis. Lähen professor Vassiljevi juurde assistendiks.” Ta joob lonksu teed ja jätkab: „Ma olen eluaeg tahtnud õppejõuks saada. Minus on see kohe peidus. Sõda lõpeb, teised kohmitsevad veel ringi, aga meie kaitseme kähku kraadi ära. Edasi dotsentuur, professuur …”
„Ma ei tea … ma ei jää vist siia.”
Toomas tajub oma hääles vastikut kõhklust. Sõbra jutt ei meeldi talle praegu ja ometi on Levinil mõnes suhtes ka õigus. Kas ei raiska ta omatahtsi talitades lihtsalt aega?
„Ei jää siia … kuhu siis?” Levin vaatab teda imestunult.
„Ma ei tea … kuhu saadetakse,” pomiseb ta ebamääraselt. Tegelikult tahaks ta rääkida sõbrale ängistusest, mida tunneb selles linnas, aga taipab järsku, et teine ei saaks sellest aru. Ta vaikib, põrnitsedes oma kruusi. Levin silmitseb teda tähelepanelikult, muigab siis korraga.
„Kuhugi sa ei lähe,” sõnab ta rõhuga. „Vorobjov ei lase ning sa ise kah ei taha. Ja mujal pole sul midagi otsida, seal saadakse meietagi hakkama. Mis sa vaatad, just nimelt, sinna saadetakse need, kes siin, haiglates, midagi ei suudaks. Aga meie sinuga suudame, ja häid uusi arste kasvatada, kas pole see veelgi raskem?”
Kõhklused vaevavad Toomast. Lahkumismõtted tekitavad hinges pigem segadust kui lisavad kindlustunnet. Pealegi on nüüd ebamugav taluda professor Vorobjovi heatahtlikku suhtumist. Nii ta elab oma viimaseid tudengikuid, jättes kõik aja hooleks või oodates midagi. Aga kevad muudkui edeneb. Laadogal murrab end rägisedes jää, upuvad veoautod ning linnas süveneb taas nälg.
Professor Vorobjov suri kohe teisel päeval peale nende kõnelust. Aga kõnelus, mis Toomas Hinnovi saatust pidi mõjutama, algas palatis visiidi ajal. Kahel seni üsna hästi paranenud haigel oli uuesti tõusnud palavik. Mõlema seisund oli järsult halvenenud. Kumbki täiskiilutud palati teises seinas, näisid nad kaksikutena sarnased oma kooljalikult sisselangenud tuhmhallide põskede, teravdunud ninaselgade ning valuheitlike silmadega. Professor Vorobjov vaatas enda kõrval seisvale Toomas Hinnovile lühidalt otsa ningosutas sõrmega kollakatele laialivalgunud laikudele sidemetel.
„Infektsioon,” sõnas ta tusaselt.
„Sidusime ju Višnevskiga, see kah kollane,” arvas Toomas kõhklevalt. Professor Vorobjov aga kummardus sügavalt sidemes rinna kohale, nuusutas ning tõusis pead raputades.
„Infektsioon, mädanema läinud,” kordas ta tigedalt.
Vorobjov näis maruvihane. Ta hingas imelikult lõõtsutades, surus rusikasse pigistatud käed kitlitaskute põhja ning vaatas raevukalt palatis ringi, nagu otsides kedagi, kelle pealeoma viha välja valada. Pööras samas kannal ringi ning lahkus ruumist visiiti lõpetamata. Sidumistoas valitses ta end juba täiesti. Aga vaikus, mis tema ümber pinevana püsis, oli samavõrd ähvardav. Sidumise lõpetanud, läks Vorobjov akna juurde ning istus taburetile. Tema nägu leemendas üleni higist ning selles püsis mingi ebaloomulik vahajas tardumus.
„Me ei oska neid lihtsalt veel ravida,” sõnas ta äkki järsul, vastuvaidlemist välistaval toonil, nagu oleks milleski teda väga vaevavas lõpuks otsusele jõudnud. „Pole veel õppinud,” jätkas ta, „Višnevski ei kõlba, ükski salv ei kõlba, haav on nendes nagu vutlaris, nagu termostaadis. Mikroob seda ainult tahabki. Ei tea me põletustest midagi, jah. Ootame teadlastelt, et nad pakuksid midagi. Ise kardame. Laisaks oleme läinud. Aga vanasti tegi arst ise oma salvid. Otsis, ei kartnud. Ei olnud kellegi hooleks jätta. Ja tuli välja kah. Teadlastel on ju sada muud asja, neil pole meie jaoks aega.”
Ta silmitses kurjalt muiates sidumistoa õde ning jätkas:
„Sõda, öeldakse, on halb, muidugi on halb, väga halb, aga mitte igas suhtes. Sõda, lugupeetud, võtab meilt aja, võtab laiskuse, paneb proovile, praagib viletsa välja. Mõnel hakkab äkki kiire, leiutab midagi ise kah. Kõik teadlased ja arstid saadaks sõtta, väevõimuga saadaks. Vaadake ise, lugupeetud, proovige hakkama saada …”
Vorobjov vaikis hetke. Ta hingeldas nüüd veelgi tugevamalt. Jutt paistis teda nõrgestavat üha enam. Ja ometi näis tema higipiiskades pärlendav nägu peaaegu lõbus. Ainult silmades helkles mingi kuri-trotslik läige.
„Ja sina, sina mine kah sinna sõtta,” sõnas ta Toomale. „Pärast tule, võtan kahe käega, aga praegu mine …”
Professor oli surnud oma kabinetis, otse peale loengut. Teda otsiti haiglast, sest tema kabineti telefon ei vastanud. Instituudi õuel ootas sõjaväe maastikuauto, et viia teda armeehospidali. Lõpuks taibati siiski vaadata ka kabinetti, kus ta istuski, siniseks tõmbunud käsi toetumas kirjutuslaua servale, pisike, halli juustepärjaga kiilaspea vajunud kõrvale tugitooli seljatoele. Teda maeti üsna tagasihoidlike auavalduste saatel, sest surma kohtas nüüd liiga sageli. Ka hoidis instituudi
