teavad kõik, et Gussev peab temast kui kirurgist lugu.
Günekoloog on nüüd ilmselt otsimise lõpetanud. Ta ajab end sirgu. Midagi krabiseb ja siis tunneb Toomas Hinnov muldonnis levivat mahorkavingu. Arvi Kollom istub taburetile ukse kõrvale ning Toomas Hinnov aimab teise surmväsimust. Kollom ja Marta töötavad samas operatsioonibrigaadis ja üks operatsioonilaud töötab edasi ka öösel. Õhtul toodi juurde haavatuid. Vahet pole pilgukski. Kolmas päev üldpealetungi, ja see kestab veel jumal teab kui kaua. Gussev võttis endale ja Toomale neli tundi puhkust. Üks operatsioonilaud seisab, ootab. Kirurg, kes ei puhka, pole varsti enam mingi kirurg, ütleb Gussev. Varsti vahetavad nad Gusseviga Arvi Kollomi ja Marta välja. Viies kirurg Reintam lamab kopsupõletikuga ise hospidalis. Neid on nii vähe, miks ei nõua Gussev kirurge juurde, mõtleb ta loiult. Samas ajab aga uus mõte Toomas Hinnovi tõusma küünarnukkidele.
„Kuidas on tolle luurajaga, Kallupiga, keda me Gusseviga viimasena …?”
Günekoloog pöörab oma tüseda kitlis keha tema poole ning vaatab suitsu pahvides, kratsib siis laisa liigutusega lõuga.
„Ehmatad kah … Kallup, Kallup suri …”
Endise günekoloogi hääl kähiseb pisut. Ilmselt liigsest suitsetamisest. Öises valves suitsetatakse alati väga palju. Arvi Kollom tõuseb raskelt ning kaob telkmantli taha. Toomas Hinnov heidab pilgu kellale. Hea täpne Saksa trofeekell, luureroodu meeste kingitus. Aga Kallup on surnud. Suri siiski, vaatamata kahele tunnile, mil Gussev tegi kõik, mis oskas. Ehk major heitiski sellepärast riietes pikali, et oli seda aimanud? Too neetud günekoloog oleks pidanud Gussevi üles ajama, kui oli veel natukegi aega. Gussev oleks veel midagi ette võtnud. Peaks talle ütlema … Võib-olla ongi üleval, kuulis praegu ning vaikib? Aga need mõtted Toomas Hinnovi peas pole siiski nii tungivalt teravad, et sunniksid midagi ette võtma. Pigem on need loiud lendlevad liblikad taas kerkivas väsimuseudus. Veel tund ongi jäänud … Miks on ometi nii palju haavatuid? Vanemad sõdurid, keda siia tuuakse, kiruvad üksmeelselt suurtükiväge. Mida sa tahad, kui omad tükid põrutavad sulle otse selga? Imelik nimi – Velikije Luki. Jah, haavatuid on kohutavalt. Nad opereerivad keset põldu lumehangedesse püstitatud telkides. Jalad valutavad külmast paigal seistes, sõrmedki kohmetuvad kummikinnastes. Väga paljusid ei jõuagi opereerida, need veetakse otse armee- ja rindehospidalidesse. Uni tungib peale, imbub nagu roiutav soe vesi käsnaks muutunud kehasse. Midagi teab mis erilist polegi toimunud – operatsioon, sõduri surm ning väsimus enne taas algavat sõjaargipäeva. Ta kohendab tekki, püüab veel millelegi mõelda, aga uinubki juba. Ümar söakas nägu on kaotanud algava meheea esimesed kurrud heledate kulmude vahelt, on praegu oma rahus poisilikult usaldav, peaaegu õnnelik.
Linn on võetud. Rinne kaugeneb üha, aga nemad seisavad paigal – kaks verest tühjaks jooksnud diviisi. Korpus on maksnud ränka hinda oma võidu eest. Neid tõmmatakse tagasi reservi. Haavad vajavad ravimist, pataljonid-polgud täiendust. Ainult suurtükivägi saadetakse kuhugi, nemad jätkavad. Lahingud väsitasid ja kurnasid, aga reserviski on tüütu. Köögis on jälle kärbitud norme, jälle kisub sõdur rihma koomale. Gussev kõnnib ringi tusasemalt kui harilikult ning norib operatsiooniõdede kallal, et need rohkem sidumismaterjali varuksid. Jah, ega niisugune veniv vaikus meeldi õieti kellelegi, nii võib sõda teab kaua kesta. Ainult vanemarst Kollom, velsker Nigol ja veel üks sidumistoa õde, kes nägusa Nigoliga salaja kohtamas käib, on peaaegu ainsad, kes end üsna hästi tunnevad. Suve saabudes kimbutavad tüütud sääseparved. Kapten Arvi Kollom on meisterdanud endale marlist midagi sääsevõrgu-taolist. Püüdes hoiduda sellega range Gussevi silma alla sattumast, otsib ta seltsi õdede juurest, raputab nagu varrukast anekdoote ning juhtumisi oma günekoloogipraktikast. Naerutab neid, pilgutab vandeseltslaslikult silma, pühib higi ning kohendab kuulajaid rahulolevalt kiigates alati värskelt triigitud kitlit oma lihava keha ümber. Aga temagi tuju võtab vahel imeliku pöörde. Kottis laud tõmbuvad pilukile, katkestanud jutu, rehmab ta käega, keerab vestluskaaslasele selja ning jalutab eemale metsa alla. Ta näib siis murelik ja solvunud ning võib solvata ka ise ilma mingi põhjuseta. Sageli otsib ta siis üles medsanbati teise nooremarsti Marta. Nad uitavad kidurate sookaskede vahel või istuvad kusagile puu alla ning räägivad tasasel häälel tundide kaupa. Ja pikakasvulise, mehelik-järsu olemisega Marta põsed löövad õhetama, rohekate silmade tõrjuvas pilgus murdub miski ning ta vaatab leebelt ning unistavalt söekriipse kaskede valgel nahal. Mõnikord võtab ta siis justkui end unustades valge arstimütsi oma lühikeseks lõigatud kastanpruunidelt juustelt ning kammib hajameelselt pead. Ühel sellisel korral satub Toomas Hinnov kogemata nende lähedusse. Ta kavatseb juba eemalduda, aga Marta hääl peatab ta.
„Tule siia,” kutsub Marta teda, „tule, kuula oma kodumaast.”
Toomas Hinnov lähebki, istub nende vastu värskelt saetud kännule. Ta kuuleb pisikestest linnadest ning hõredaist, laialipillutatud majadega küladest. Kõige suuremadki linnad kokku on vaid osakene Leningradist. Kuuleb hoolikalt kaardile märgitud jõgedest, mida laial Venemaal pigem ojadeks peetakse. Kuuleb nagu ärarebitud leht oma puust.
„Eestlane hoiab omaette, ei pea sõprusest suurt lugu,” arutleb günekoloog, „ei armasta võõraid, hoiab naabristki eemale, sellepärast küladki säärased.”
„Sellepärast, et ta sõprusest nii vähe peab, ongi tal läinud nii kehvasti,” vaidleb Marta sõjakalt vastu.
„Eks kaua võõraste lukkude-riivide taga elanud rahvas õpi kartma ka sõpru.” Günekoloog Arvi Kollom muigab nukralt. „Tea, mis tast nüüdki saab, pisteti suure rahva sekka nagu lusikatäis suhkrut teeklaasi.”
„Mina usun, nüüd läheb meil hästi.” Marta silitab peoga kanarbikku oma ohvitserisäärikuis jalgade kõrval. „Kui see ainult kõik juba lõpeks.”
Jõgi nende ees pole tavaline, vaid piirijõgi. Teisel pool kevadist mustavat vett seisab vana kindluse varemete taga purukspommitatud linn. Enamikule on just sealpoolne ala kodumaa. Kaevikutest uuritakse jõge. On neidki, kes pimeduse saabudes hiilivad vargsi jõe äärde, veavad harali sõrmil pihuga läbi vee. Aga iga säärane katse nõuab surmapõlgust, sest teiselgi pool kavatsetakse püsida, vastu panna. Ja olevat sealgi eesti üksusi, arutatakse omavahel. Mõni aimab NENDE hulgas venda või isagi, aga sellest vaikitakse hoolega. Niisugune on juba see sõda.
Eetri terav, lämmatav hais päikesest kuumaks köetud telgis. Nad seisavad kolmekesi vana operatsioonilambi all, mida telgi taga undav jõujaam kuidagimoodi toita püüab. Aeg-ajalt katab selle undamise madalalt üle peade lendavate hävitajate kõrvulukustav mürin. Toomas Hinnov pingutab, sõlmib ümber klemmiotste ligatuure, lõikab kääridega õmblussiidi ning kuivatab marlitampooniga sekka. Kõike pead jõudma. Raske on assistendil Gusseviga, kelle mõlemad käed on võrdväärsed. Niivõrd samaväärsed, et näivad toimivat täiesti omaette, teineteisest sõltumatult. Eks Gussev taha endale ka sellist assistenti, kes võiks samuti iseseisvalt. Mitte ainult ei abistaks, vaid teeks ka pool tööd tema kõrval ära. Arvi Kollom ütleb, et selline just olevatki üks kuldaväärt assistent. Aga Toomas Hinnov ei jõua. Temal peab üks käsi kindlasti abistama teist. Aga abistab viletsalt, jääb tihti risuks ettegi. Vahel ta imestab, miks jätkub Gussevil temaga kannatust. Muidugi, eks ta ole veidi juba ka parem, aga aeglaselt, hirmus aeglaselt liigub ta enda arvates tõelise kirurgimeisterlikkuse suunas. Aga vilets olla ta ei taha. Vilets olla, viletsaks jääda – see tähendab päevast päeva taluda lõppematuid alandusi operatsiooniõdedelt ja arstidelt enda kõrval. Halvale kirurgile ei andesta keegi. Haigegi põlgab teda. Üldine põlgus ja needus, ja võimetus end millegagi kaitsta. Reintam oli halb kirurg. Kõik olid tema vastu ja tema, Toomas, imestas, millise raevuga too üdini solvunud mees ennast kaitses. Reintam kirjutas kaebekirju operatsiooniõdede, arstide, isegi Gussevi peale. Operatsioonitoad olid Reintami kaebustes antisanitaarsed, Arvi Kollom oli kodanlik natsionalist ja Gussev võimuahne despoot, kes levitab anekdoote Stalini kohta. Eriosakonna mehedki käisid asja uurimas. Ja poleks diviisikomandör vahele seganud, kes teab millise pöörde asjad oleks võtnud. Reintami saamatus oli ilmnenud juba esimeste lahingute ajal. Mitu
