valgusaastat. Stalingradi lahingu mastaapsust aitaski kõige paremini hoomata kaasatud õppurite hulk ja koolide paiknemise kosmograafia.
Kui meid pärast viimast, läbi häda tõrjutud rünnakut välja vahetati, arvasime, et ükskord ometi on lahing meie jaoks läbi. Me eksisime. Väljavahetamine tähendas kõigest kolme ööpäeva pikkust puhkust.
H-hetk oli määratud homme hommikul kella viieks. Tõtt öelda poleks me ilma lahinguarvutite abita mingit mõistlikku tegevusplaani valmis saanud, ammugi lahingukäske koostanud. Arvutid õpetasid ja juhendasid meid kannatlikult.
Iga õppeveerand oli klassist-klassi lõppenud hololahingusimulatsiooniga. Kui pärisin oma lahinguarvutilt, mida nende lõputute virtuaalsete lahingutega tahetakse saavutada, vastas ta, et need aitavad meil vähendada sõltuvust inimlikest nõrkustest.
„Kas muutume siis masinasarnasteks, kui oleme nõrkustest lahti saanud?” ajendas lahinguarvuti vastus esitama uue küsimuse.
„Ei. Föderaalarmee eesmärk on kasvatada teid meesteks, kes suudavad inimlikest nõrkustest üle olla,” vastas arvuti.
Odad, mõõgad ja nooled, kuulid, pommid ja mürsud, gaas ja tuli, aina korduv tapmiste ja surma tsükkel – lapsepõlv oli kõikeneelav tuli. See pidi meie hinged nõrkustest puhtaks põletama. Võib-olla puhtaks, võib-olla tühjaks.
Tükk tüki haaval loksus plaan paika. Meil oli vähe kogemusi, kuid rohkesti aega. Hiljem adusin, et mida rohkem kogemusi juurde tuli, seda vähemaks aega jäi.
„On meil veel midagi lahtiseks jäänud?” küsis Toshio lõpuks.
„Ei paista olevat,” vastas õppur Carius.
„Siis ei ole muud, kui anname käsud.”
Otto noogutas. „Üks asi veel,” nende sõnadega koukis ta ranitsast välja pudeli, milles loksus kuldselt kumav vedelik.„Prantslaste konjak sakslaste varudest. On teil katelokid kaasas?”
Muidugi olid.
„Kasvad löövad meid maha, kui lahing läbi saab,” lõi Roberts kõhklema.
„Mis juhtub pärast lahingut, see juhtub pärast lahingut. Pole vaja ilmaasjata pabistada. Võitjate üle kohut ei mõisteta!”
Mu lahinguarvuti vaikis. Õppur Carius kallas kõigile tubli sortsu alkoholi katelokikaande.
„Välimarssal Tian Guani mälestuseks!” tõstis ta nõu rinna kõrgusele.
„Banzai!” vastasime nagu ühest suust. Katelokikaaned kolksatasid tuhmilt üksteise vastu. Nõndamoodi oleks vastanud ka kasvatajad.
Rüüpasin mõrkjashõõguvat vedelikku. See läks kurku ja ajas läkastama. Kartsin, et mõni kasvataja ilmub järsku lagedale. Tavaliselt ilmusid nad otsekui nõiaväel just siis, kui neid kõige vähem oodati.
Kedagi ei tulnud. Ülemveebel Singh oli ilmselt kontrollkäigul teistes üksustes või kõrgematelt ülematelt korraldusi saamas.
Seest lõi õhevile ja ilm ei tundunud enam nii märg ja jahe. Sügisene külm tuul ja tumehallid varemed, mis ootasid lund, et see mürskude, pommide ja tule haavad kinni kataks – säärasena on Stalingrad mu teadvusse sööbinud.
Kuid sünkjad pilved meie pea kohal olid kitsid. Ainus, mida neil anda oli, oli vihm, vahetevahel peenike uduvihm, siis jälle jämedad valingud nagu kusagil džunglis. Välivorm, mida sõdurid tollal kandsid, vettis kiiresti ega pidanud üldse sooja.
Vähemasti olime nüüd puhtad, sest kohe pärast väljavahetamist saime pesta. Meile anti ka puhas pesu ning meie vormiriided puhastati ja desinfitseeriti.
Lahinguarvuti ütles, et tollal kasutati täide tapmiseks mürgist ainet, mille nimi oli DDT. DTT ja veel mõned keskaja lõpupoole sünteesitud keemilised ühendid olid ülimalt ohtlikud, sest nende inimorganismi sattumine põhjustas pikaajalisi ja varjatud geneetilisi mutatsioone.
Need tulid ilmsiks alles pärast kaheksateistkümnendat kuni kahekümnendat inimpõlve. 26. -27. sajandi geneetikutel oli meie eelkäijate kergemeelsuse tõttu tükk tegemist, sest geeniteraapiat vajas umbes kaheksakümmend miljardit inimest.
Stalingradi lahingu holosimulatsioon oli realistlik, aga mitte nii realistlik, et oleks sisaldanud DDT-d. Samuti oli vangilaagrid välja jäetud.
Koonduslaagreid leidus mõlemal – nii sakslaste kui ka venelaste poolel. Neid kutsuti ka surmalaagriteks, sest eesmärgiks polnud inimeste kinnipidamine, vaid tapmine. Enne surma pidid vangid tihti robotite kombel tööd tegema. Osa neist hukati kiiresti, lasti maha või saadeti gaasikambritesse, kuid enamik kurnati ja näljutati pikaldaselt surnuks.
Teadsin neid fakte, sest eelmisel aastal oli meid viidud, virtuaalselt mõistagi, Maal Xin Beijingis paiknevasse inimkonna kuritegude muuseumi. Nii tuntakse rahvasuus asutust, mille ametlik nimetus on Inimsuse- ja Tsivilisatsioonivastaste Kuritegude Uurimise Instituut.
Seal oli käsitletud kõike – alates eelajaloolisse aega ulatuvatest hõimukokkupõrgetest kuni kõige viimaste, Suurinvasiooni-eelsete sõdadeni. Esimesed massiküüditamised Nebukadnetsar II ajal, Tšingiskhaani viimse elanikuni hävitatud linnad, Timur Lengi pealuupüramiidid, tervete kultuuride ja rahvaste häving, indiaanlaste, Austraalia aborigeenide ja maooride genotsiid, armeenlaste, juutide ja mustlaste genotsiid, orjapidamine ja kolonialism, neli maailmasõda, Venemaa, Hiina ja Indoneesia kodusõjad, totalitaarsete režiimide lõputud kuriteod, tuumaterrorism, inimaju kontrollivad implantaadid, piinamis- ja hukkamisviiside ajalugu, sunnitöö ajalugu, meditsiiniliste ja geneetiliste inimkatsete ajalugu, massiküüditamiste ja – vägistamiste ajalugu.
Üheksa ruutkilomeetri suurune hiigelkompleks, kus instituut paikneb, on üsna Xin Beijingi kesklinnas, vaevalt kolmekümne kilomeetri kaugusel Ovaalpaleest, kus peab istungeid Maa Föderatsiooni Senat. Juba asukoha valik näitas, kui oluliseks välimarssal Tian Guan instituudi rajamist oli pidanud.
Ehitustöödega alustati peatselt pärast Suurinvasiooni tõrjumist. Selleks ajaks, mil sõjaväediktatuur võimu tsiviilvalitsusele üle andis, oli rajatis ammu valmis. Robotgiid teatas uhkusega, et igal aastal külastab asutust umbes neli kuni kuus miljardit inimest, peaaegu iga turist, kes Maale satub. Virtuaalsete külastuste rekord oli üle saja kaheteistkümne miljardi külalise aastas.
Ohvrite mälestuseks põles muuseumi kohal tohutu, kümne kilomeetri kõrgune ja peaaegu kolmekilomeetrise läbimõõduga holovisuaalne igavene tuli.
ENAM IIAL EI TÕSTA INIMENE RELVA INIMESE VASTU EGA HUKKA INIMESED INIMESI KOHTU OTSUSEL.
Välimarssal Tian Guan ütles need sõnad 17. septembril 2262. aastal, samal päeval, mil ta kuulutas välja Maa Föderatsiooni asutamise ning võttis endale inimkonna relvajõudude ülemjuhataja ja diktaatorpresidendi volitused.
Hiinakeelse kirja tohutuid hieroglüüfe Xin Beijini kohal, samuti sama hiiglaslikke ladina tähestiku tähti ingliskeelse kirjaga võis palja silmaga näha saja tuhande kilomeetri kauguselt avakosmosest.
Röögatu suurt arvu 32 216 000 000 ning igavest tuld võis näha veelgi kaugemalt. Arv oli ühtviisi koletu nii sisult kui ka vormilt. Umbes nii palju liigikaaslasi on inimkond alates inimtsivilisatsiooni tekkimisest teadaolevalt tapnud.
Kõige masendavam oli fakt, et valdav enamik hukkunutest ei olnud sõjaohvrid, vaid kõige kaitsetumad inimolendid üldse – alles sündimata lapsed. Keskaja lõpul oli periood, mil varajases arengujärgus looteid ei peetud inimesteks ning emad
