lauas istuda, tõusis Aramis meeldivalt naeratades, vaatas kella ja lahkus seltskonnast, et minna konsulteerima ühe teoloogiga, nagu ta ütles. Teinekord jälle läks ta koju väitekirja kirjutama ja palus sõpru end mitte tülitada.
Sellistel puhkudel ilmus Athose huulile meeldiv nukker naeratus, mis nii väga sobis ta õilsale näole, Porthos aga jõi ja vandus, et Aramisest ei saa iialgi midagi rohkemat kui külaküree.
D’Artagnani teener Planchet talus väärikalt oma saatust. Ta sai kolmkümmend soud päevas ja terve kuu jooksul tuli ta koju rõõmsana kui linnuke, olles oma isanda vastu lahke. Kui aga tuul hakkas Fossoyeurs’i tänava majapidamisele teiselt poolt puhuma, see tähendab, kui kuningas Louis XIII nelikümmend pistooli oli peaaegu ära söödud, hakkas Planchet kaebama. Athose meelest ajasid need kaebused iiveldama, Porthose arvates olid nad sündsusetud ja Aramise meelest naeruväärsed. Athos soovitas d’Artagnanil see veidrik minema saata, Porthos soovitas teda enne veel nüpeldada, Aramis omakorda arvas, et üks isand on kohustatud kuulama enda kohta ainult meeldivaid sõnu.
“Teil on seda kerge ütelda,” sõnas d’Artagnan, “teil, Athos, kes te Grimaud’ga täielikus vaikuses elate, tal kõnelemise ära keelate ja järelikult temaga iialgi sõnavahetusse ei satu; samuti teil, Porthos, sest te elate hiilgavat elu ja olete teener Mousquetoni silmis jumal; ja lõpuks teil, Aramis, kes te alati teoloogia uurimise tõttu hajameelne olete ja sellega oma tasasele ning usklikule teenrile Bazinile sügavat austust sisendate. Aga mis pean tegema mina, et Planchet’s enda vastu kiindumust, usku või austust äratada, mina, kellel pole kindlat elukohta ega varandust ja kes ma pole ei musketär ega isegi kaardiväelane?”
“Lugu on tõsine,” vastasid kolm sõpra. “See on sisemine asi. Teenritega on lugu samuti nagu naistega. Neile tuleb kohe alguses koht kätte näidata. Mõtelge selle üle järele.”
D’Artagnan mõtles järele ja otsustas esialgu Planchet läbi kolkida, mida ta tegi temale omase kohusetundlikkusega. Pärast seda kui d’Artagnan oli teenrit korralikult nüpeldanud, keelas ta Planchet’l ilma loata teenistusest lahkuda. Ta lisas:
“Tulevik ei peta mind, kindlasti tulevad paremad ajad. Kui sa minu juurde jääd, oled sa tehtud mees. Mina olen liiga hea isand, et jätta sind õnnest ilma ja lasta sul sinu nõudmise peale lahkuda.”
Musketäride juures põhjustas see teguviis sügavat austust d’Artagnani diplomaatiliste võimete vastu. Planchet oli samuti vaimustusest haaratud ja ei rääkinud enam äraminekust.
Neljal noormehel oli ühine elu. D’Artagnan, kellel polnud mingeid harjumusi, sest ta tuli provintsist ja sattus tema jaoks täiesti uude maailma, võttis sõprade harjumused otsekohe omaks.
Talvel tõusti kell kaheksa, suvel kella kuue paiku. Seejärel mindi härra de Tréville’i juurde päevakäsu järele ja üldist olukorda uurima. Kuigi d’Artagnan ei olnud musketär, täitis ta nende kohustusi liigutava täpsusega. Pidevalt käis ta valves, olles kaaslaseks sellele, kes parajasti teenistuses oli. Musketäride majas tunti d’Artagnani ja kõik pidasid teda heaks kaaslaseks. Härra de Tréville oli teda esimesest pilgust õigesti hinnanud, kiindus temasse ja ei väsinud teda kuningale soovitamast.
Ka kolm musketäri armastasid oma noort sõpra väga. Nelja kaaslase sõprus, vajadus üksteist neli-viis korda päeva jooksul näha, olgu siis duelli, asja või lõbu pärast, sundis neid varjuna üksteise kannul käima ja alati võis lahutamatuid kohata üksteise otsinguil Luxembourg’ist Saint-Sulpice’i väljakuni ja Vieux-Colombier’ tänavast Luxembourg’ini.
Härra de Tréville’i lubadustega aga läks asi vahepeal oma rada. Ühel ilusal päeval andis kuningas käsu rüütel des Essarts’ile võtta d’Artagnan oma kaardiväkke kadetiks. Ohates ajas d’Artagnan mundri selga. Ta oleks andnud kümme aastat oma elust, kui oleks võinud selle vahetada musketärimantli vastu. Seda õnne tõotas talle härra de Tréville kaheaastase katseaja järel, mis pealegi võis lüheneda, kui d’Artagnanil on juhust osutada kuningale mingi teene või korda saata mõni hiilgav kangelastegu. D’Artagnan lahkus selle lubaduse peale ja alustas järgmisest päevast teenistuskohustuste täitmist.
Nüüd oli tulnud kord Athose, Porthose ja Aramise kätte pidada valvet koos d’Artagnaniga, kui too oli postil. Niiviisi sai rüütel des Essarts’i kompanii d’Artagnani vastuvõtmise päeval tegelikult oma teenistusse neli meest.
VIII
ÕUKONNAINTRIIG
Vahepeal aga tuli kuningas Louis XIII neljakümnele pistoolile lõpp nagu kõigile selle maailma asjadele, millel on algus, ja sellest lõpust saadik sattusid meie neli sõpra puudusesse. Alguses pidas Athos mõni aeg oma rahaga kogu seltskonda üleval. Temale järgnes Porthos. Tänu ühele järjekordsele kadumisele, millega oldi harjunud, sai ta peaaegu kaks nädalat kõiki vee peal hoida. Siis tuli kord Aramise kätte, kes heameelega asja joonde ajas ja kellel õnnestus, nagu ta ise ütles, muretseda mõned pistoolid teoloogiliste raamatute müügist.
Edasi tuli nagu alati abi otsida härra de Tréville’ilt, kes andis palga arvel avanssi. Avanss ei suutnud aga kolme musketäri palju aidata, sest neil oli juba rohkesti maksmata arveid, ja ühte kaardiväelast, kellel neid küll veel ei olnud.
Kui lõpuks paistis, et lugu võtab hoopis halva pöörde, kraabiti viimases hädas kokku kaheksa kuni kümme pistooli, millega Porthos pidi mängima. Õnnetuseks tal ei vedanud: ta kaotas kõik ja lisaks veel kakskümmend viis pistooli ausõna peale.
Nüüd muutus puudus viletsuseks. Tänavatel ja vahitubades võis näha hulkumas nälginud isandaid, teenrid kannul, ja kogumas sõprade käest võimalikult palju lõunakutseid. Aramise arvates tuli hiilgeaegadel külvata lõunakutseid paremale ja vasakule, et hädapäevadel oleks mõningaid võtta.
Athost kutsuti neli korda lõunale ja iga kord viis ta kaasa oma sõbrad koos teenritega. Porthosel oli kuus võimalust ja ta laskis samuti sõpradel neid nautida. Aramisel oli kaheksa juhust. Nagu võisime juba märgata, oli just tema see mees, kes vähese kära juures palju korda saatis.
D’Artagnan, kes veel kedagi pealinnas ei tundnud, sai muretseda ainult ühe hommikueine šokolaadijoomisega koduküla küree külalisena ja ühe lõunaeine kaardiväe korneti juures. D’Artagnan viis küree juurde kaasa terve armee, seal hävitati ära kahe kuu toidutagavara, samuti läks korneti juures, kes lausa ime korda saatis.
“Sööd küll palju, aga ikkagi ei saa korraga süüa rohkem kui ainult ühe kõhutäie,” lausus selle kohta Planchet.
D’Artagnan tundis üsna suurt piinlikkust, et ta Athose, Porthose ja Aramise muretsetud pidusöökidele sai sõpradele vastutasuks pakkuda ainult poolteist einet, sest hommikueine küree juures luges ainult poole eest. D’Artagnan arvas, et on seltskonnale koormaks, sest oma nooruslikus lihtsameelsuses unustas ta, et oli ise kuu aega kogu seltskonda üleval pidanud. Ta murelik vaim asus innukalt väljapääsu otsima. Ta mõtles järele ja leidis, et nelja noore vapra ning ettevõtliku noormehe liidul peaks olema hoopis õilsam eesmärk kui ringilonkimine, vehklemisharjutused ja enam-vähem vaimukad naljad.
Tõepoolest, neli niisugust meest, neli meest, kes olid üksteise heaks valmis ohverdama kõike rahakotist kuni eluni, neli meest, kes alati üksteist toetasid, kes iialgi ei taganenud, kes saatsid kas koos või üksi täide ühised kavatsused, neli kätt, mis ähvardasid neljas eri suunas või osutasid ühte punkti, pidid kahtlemata – olgu siis salaja või avalikult, kavaluse või jõuga – leidma tee, mis viis eesmärgile, ükskõik kui kaugel või kui hästi varjatud see eesmärk ka ei oleks. D’Artagnani üllatas ainult see, et ta kaaslased polnud sellele üldsegi mõelnud.
D’Artagnan aga mõtles ja pealegi väga tõsiselt. Ta juurdles parajasti küsimuse kallal,
