muhameedlased ja oleme tummad nagu katafalk,” vastas Athos.
“Ma jätkan siis,” ütles Aramis. “Õetütar käib vahetevahel onu vaatamas. Eile oli ta juhuslikult samal ajal seal kui minagi ja ma pidin ta tõlla juurde saatma.”
“Ah nii, või doktori õetütrel on tõld,” katkestas teda Porthos, kellel oli see puudus, et ta ei suutnud kuidagi keelt hammaste taga hoida. “Hiilgav tutvus, mu sõber.”
“Porthos,” sõnas Aramis, “olen teie tähelepanu juba rohkem kui ühel korral sellele juhtinud, et te olete väga ebadiskreetne, ja see tuleb teile naiste juures kahjuks.”
“Härrad, härrad!” hüüdis d’Artagnan, kes aimas, mis oli seikluse taga. “Asi on tõsine ja kui võimalik, jätame naljatamise. Jätkake, Aramis, jätkake!”
“Äkki üks suur, tõmmu, aadliku hoiakuga mees… noh, umbes teie tundmatu moodi…”
“Võib-olla tema ise,” ütles d’Artagnan.
“Võimalik küll,” jätkas Aramis, “… tuli minu juurde viiekuue mehe saatel, kes järgnesid talle kümne sammu kaugusel, ja ütles mulle väga viisakal toonil: “Härra hertsog ja teie, proua,” – seda lausus ta, pöördudes daami poole minu käevangus…”
“Doktori õetütre poole?”
“Pidage suu, Porthos!” ütles Athos. “Te käitute väljakannatamatult.”
““Suvatsege tõlda astuda ja ärge proovigegi vähimatki vastupanu osutada, vähimatki kära teha.””
“Ta pidas teid Buckinghamiks!” hüüatas d’Artagnan.
“Arvan küll,” vastas Aramis.
“Aga daami?” küsis Porthos.
“Teda pidas ta kuningannaks,” ütles d’Artagnan.
“Just nii,” vastas Aramis.
“Gaskoonlane on lausa kurat!” hüüdis Athos. “Kõike ta ka taipab.”
“Tõsi ta on,” ütles Porthos, “et Aramisel on kasvu ja hoiaku poolest midagi ühist kena hertsogiga. Aga ma arvan, et musketäri riietus…”
“Mul oli seljas väga lai mantel,” ütles Aramis.
“Mis kurat, juuli keskel!” hüüdis Porthos. “Kas doktor kardab, et sind võidakse ära tunda?”
“Ma saan veel aru, et nuhk laskis ennast sinu hoiakust eksiteele viia, aga nägu…”
“Mul oli suur kübar,” ütles Aramis.
“Oh issand!” hüüdis Porthos. “Nõuab teoloogia alles ettevaatlikkust!”
“Härrad, härrad,” ütles d’Artagnan, “ei maksa lobisemisega aega viita. Lähme laiali ja otsime pudukaupmehe naist, tema on intriigi võti.”
“Nii madalast seisusest naine! Arvate tõesti nii, d’Artagnan?” küsis Porthos põlglikult huuli kõverdades.
“Ta on kuninganna usaldusteenri de La Porte’i ristitütar. Kas ma ei öelnud teile seda, härrad? Ja pealegi, võib-olla otsib Tema Majesteet seekord meelega tuge nii madalalt. Kõrged pead paistavad kaugele ja kardinalil on head silmad.”
“Olgu!” ütles Porthos. “Leppige kõigepealt pudukaupmehega tasus kokku, aga tasu olgu hea!”
“Pole vaja,” ütles d’Artagnan, “kui pudukaupmees ei maksa, saame mujalt korraliku tasu.”
Sel hetkel kuuldus trepilt kiirete sammude müdin, uks avanes ja õnnetu pudukaupmees tormas tuppa, kus toimus nõupidamine.
“Ah, härrad,” hüüdis ta, “päästke mind, päästke mind taeva nimel! Neli meest tulid mind kinni võtma. Päästke mind, päästke!”
Porthos ja Aramis tõusid püsti.
“Üks hetk!” hüüdis d’Artagnan neile märku andes, et nad pooleldi väljatõmmatud mõõgad tuppe tagasi pistaksid. “Üks hetk. Siin pole vaja vaprust, vaid ettevaatust.”
“Me ei lase ometi…” hüüdis Porthos.
“Las d’Artagnan tegutseb,” ütles Athos, “sest kordan, tema on meist kõige nupukam, ja mina isiklikult kavatsen tema sõna kuulata. Tee nii nagu õigeks pead, d’Artagnan.”
Sel momendil ilmus neli kaardiväelast eestoa uksele. Nähes seismas nelja musketäri, mõõk küljel, ei söandanud nad edasi astuda.
“Astuge sisse, astuge sisse, härrad!” hüüdis d’Artagnan, “siin olete te minu juures. Me kõik oleme kuninga ja härra kardinali truud teenrid.”
“Tähendab, härrad, te ei takista meid käsku täitmast?” küsis too, kes näis olevat salga ülem.
“Otse vastupidi, härrad, kui vaja, aitame teid.”
“Mis ta ometi räägib?” pomises Porthos.
“Sa oled loll,” ütles Athos. “Pea suu!”
“Aga te ometi lubasite mulle…” ütles vaene pudukaupmees üsna tasa.
“Saame päästa teid ainult siis, kui jääme ise vabaks,” vastas d’Artagnan kiiresti ja väga tasa. “Kui teeme näo, et kaitseme teid, siis võetakse meid koos teiega kinni.”
“Siiski, mulle näib…”
“Tulge, tulge, härrad,” ütles d’Artagnan valjusti, “mul ei ole mingit põhjust toda härrat kaitsta. Nägin teda täna esmakordselt ja mis puhul, seda ütleb ta teile ise: ta tuli üüriraha nõudma. Kas see on tõsi, härra Bonacieux? Vastake!”
“See on tõsi!” hüüdis pudukaupmees, “Aga härra ei ütle teile…”
“Mitte ainustki sõna minust, mu sõpradest ja eelkõige kuningannast, või muidu saadate meid kõiki hukatusse ja ennast ka. Minge, minge, härrad, viige see mees minema!”
Ja d’Artagnan lükkas täiesti segadusse sattunud pudukaupmehe kaardiväelaste käte vahele, öeldes talle:
“Olete lurjus, mu kallis. Te tulete minu, musketäri käest raha nõudma! Vanglasse! Härrad, ütlen teile veel kord, pistke ta puuri ja hoidke teda niikaua luku ja riivi taga kui võimalik, siis on mul aega maksta.”
Politseisõdurid tänasid üliviisakalt ja viisid oma saagi kaasa.
Sel hetkel, kui nad hakkasid alla minema, patsutas d’Artagnan nende ülemale õlale ja ütles:
„Ehk jooksime teineteise terviseks?” Ta täitis kaks klaasi božansii veiniga, mis oli saadud tänu Bonacieux’ lahkusele.
“See oleks mulle suureks auks,” ütles politseiohvitser, “võtan teie pakkumise tänuga vastu.”
“Niisiis teie terviseks härra… kuidas on teie nimi?”
“Boisrenard.”
“Härra
