kriimugi.
Ta läks ja koputas otsekohe uksele, ise pomisedes:
“Ma lasen ka ennast hiirelõksu püüda, ja häda kassidele, kes niisuguseid hiiri puutuda julgevad!”
Vaevalt oli haamrikene noormehe käe all kõmisenud, kui kära vaibus, lähenesid sammud ning avanes uks ja paljastatud mõõgaga d’Artagnan kargas isand Bonacieux’ korterisse, mille uks, kahtlemata vedru tõttu, tema selja taga iseenesest kinni langes.
Siis kuulsid kõige lähemad naabrid ja ülejäänud Bonacieux’ õnnetu maja elanikud teravaid karjeid, trampimist, mõõkade kõlinat ja puruneva mööbli praksatusi. Hetke pärast võisid kära peale aknale tormanud inimesed näha, kuidas uks lahti lendas ja neli musta riietatud meest mitte ei väljunud sealt, vaid lendasid minema otsekui ehmunud varesed, jättes põrandale ja lauanurkadele oma tiivasulgi, see tähendab riideräbalaid ja mantlite riismeid.
Peab ütlema, et d’Artagnan osutus suurema vaevata võitjaks, sest ainult üks politseinikest oli relvastatud, ja toogi kaitses ennast ainult moe pärast. On tõsi, et ülejäänud kolm püüdsid toolide, taburettide ja savipottidega noormeest maha lüüa, aga paarkolm gaskoonlase mõõgakriimustust kohutas nad ära. Kümne minutiga said nad lüüa ja d’Artagnan jäi võitlusvälja peremeheks.
Naabrid, kes olid avanud aknad külmaverelisusega, mis sel mässude ja kakluste ajastul oli Pariisi elanikele omane, sulgesid need taas, niipea kui nägid nelja musta meest põgenevat. Vaist ütles neile, et selleks korraks on kõik lõppenud.
Pealegi oli juba hilja ja tol ajal nagu praegugi heideti Luxembourg’i linnaosas vara magama.
Jäänud proua Bonacieux’ga kahekesi, pöördus d’Artagnan tema poole: vaene naine lamas poolminestanult tugitoolis. D’Artagnan heitis talle kiire pilgu.
See oli sarmikas kahekümne viie kuni kahekümne kuue aastane tumedajuukseline, siniste silmadega naine, pisut ülespoole ninaga, suurepäraste hammastega, roosi- ja opaalivärvilise nahaga. Sellega piirdusidki tunnused, mille järgi teda suurilmadaamiks oleks võinud pidada.
Ta käed olid valged, kuid mitte peenekoelised. Ka jalad ei osutanud kõrgele päritolule. Õnneks ei osanud d’Artagnan veel niisuguste üksikasjade vastu huvi tunda.
Sel ajal kui d’Artagnan uuris proua Bonacieux’d ja oli uurimisega jalgadeni jõudnud, märkas ta põrandal peenikest batisttaskurätti, mille ta harjumuse kohaselt üles tõstis. Taskuräti nurgas tundis ta ära nimetähed, mida ta oli näinud taskurätil, mille pärast tema ja Aramis oleksid teineteisel äärepealt kõri läbi lõiganud.
Sest ajast peale umbusaldas d’Artagnan vapiga taskurätte. Nii võttis ta selle maast üles ja pistis sõna lausumata proua Bonacieux’ taskusse.
Sel hetkel tuli proua Bonacieux teadvusele. Ta avas silmad, vaatas hirmunult enda ümber ning nägi, et korter on tühi ja ta on oma vabastajaga kahekesi jäänud. Kohe sirutas ta d’Artagnanile naeratades käed. Proua Bonacieux’l oli maailma veetlevaim naeratus.
“Oh, härra,” ütles ta, “te päästsite mu. Lubage, et ma teid tänan.”
“Proua,” vastas d’Artagnan, “tegin ainult seda, mida iga aadlik oleks minu asemel teinud. Te ei võlgne mulle mingit tänu.”
“Siiski, siiski, härra. Ma loodan teile tõendada, et te ei ole tänamatule teenet osutanud. Aga mida ometi tahtsid minust need mehed, keda ma alguses varasteks pidasin? Ja miks ei ole härra Bonacieux siin?”
“Proua, neid mehi tuleb karta hoopis rohkem kui vargaid, sest need olid härra kardinali nuhid. Teie abikaasa härra Bonacieux ei ole aga sellepärast siin, ei ta arreteeriti eile ja viidi Bastille’sse.”
“Minu mees Bastille’s!” hüüdis proua Bonacieux. “Jumal! Mis ta siis teinud on? Vaene kallis mees, tema on ju süütu nagu laps!”
Midagi naeratusetaolist ilmus ikka veel ehmunud naise näole.
“Te küsite, mis ta teinud on, proua?” ütles d’Artagnan. “Ma arvan, tema ainus kuritegu seisab selles, et tal on ühtaegu õnn ja ka õnnetus olla teie mees.”
“Härra, te teate siis…”
“Ma tean, et teid rööviti, proua.”
“Aga kes mind röövis? Kas te seda teate? Oh, kui te teate, siis öelge!”
“Neljakümne kuni neljakümne viie aastane mustade juuste ja tõmmu jumega mees, kellel on haavaarm meelekohal.”
“Jah, nii see on, nii see on. Aga mis ta nimi on?”
“Tema nimi? Seda ma ei tea.”
“Kas mu mees teadis, et mind rööviti?”
“Sellest teatati talle kirjas, mille röövel ise kirjutas.”
“Kas ta aimab, miks seda tehti?” küsis proua Bonacieux kõhklevalt.
“Minu meelest arvab ta, et poliitilistel põhjustel.”
“Algul ma kahtlesin selles, aga praegu arvan ma sedasama. Niisiis kallis härra Bonacieux ei kahtlustanud mind hetkegi…”
“Ah, kaugel sellest, proua, ta oli teie tarkuse ja eriti teie armastuse üle väga uhke.”
Taas ilmus peaaegu märkamatu naeratus kauni noore naise roosadele huultele.
“Kuidas teil põgeneda õnnestus?” küsis d’Artagnan.
“Ma kasutasin hetke, kui mind üksi jäeti, ja kuna ma hommikust saadik teadsin, miks mind rööviti, laskusin ma linade abil aknast alla. Arvates, et mu mees on kodus, jooksin siia.”
“Kas selleks, et temalt kaitset otsida?”
“Oh ei! Ma teadsin hästi, et mu vaene kallis mees ei suuda mind kaitsta. Aga kuna ta võiks meile teises asjas kasulik olla, siis tahtsin talle seda teatada.”
“Mida?”
“See ei ole üksi minu saladus, ma ei või seda teile öelda.”
“Muide,” ütles d’Artagnan, “andestage, proua, aga kuigi olen valmis teid kaitsma, palun teid olla ettevaatlik – arvan, see koht ei ole kõige sobivam saladuste usaldamiseks. Põgenema aetud mehed tulevad abiväega tagasi: kui nad meid siit leiavad, oleme kadunud. Ma saatsin küll oma kolmele sõbrale sõnumi, aga kes teab, kas neid kodunt leiti.”
“Ja-jaa, teil on õigus,” hüüdis proua Bonacieux ehmunult. “Põgeneme, päästame end!”
Nende sõnade juures võttis ta d’Artagnanil käe alt kinni ja tiris teda kärsitult kaasa.
“Kuhu me põgeneme?” küsis d’Artagnan. “Kuhu ennast peita?”
“Kõigepealt eemale sellest majast, siis vaatame, mis saab edasi.”
Naine ja noormees ei hakanud ukse sulgemisega aega viitma, vaid tõttasid kiiruga mööda Fossoyeurs’ tänavat alla, pöördusid sealt Fossés-Monsieur-le-Prince’i tänavale ja peatusid alles Saint-Sulpice’i väljakul.
“Ja mis me nüüd teeme?”
