tõestav tunnistaja, sammus ta trepist alla ning oli peagi tänaval.
XI
INTRIIG ARENEB
Härra de Tréville’i juurest lahkudes, valis sügavasse mõttesse vajunud d’Artagnan kojuminekuks kõige pikema tee.
Millele küll mõtles d’Artagnan, et tavalisest teest niiviisi kõrvale hoidis ja kord ohates, kord naeratades taevalaotusel tähti vaatles?
Ta mõtles proua Bonacieux’le. Musketäriõpilasele tundus see noor naine peaaegu armastatu ideaalkujuna. Ta oli ilus, salapärane, pühendatud kõigisse õukonna saladustesse, see andis ta võluvatele näojoontele veetleva tõsiduse. Ta paistis olevat tundliku loomuga, see on asjaolu, mis algajaid armastajaid vastupandamatult võlub. Veelgi enam, d’Artagnan päästis ta deemonite käest, kes kavatsesid teda läbi otsida ja halvasti kohelda. See tähtis teene oli tekitanud nende vahel sedaliiki tänutunde, mis kergesti hoopis õrnema iseloomu omandab.
Kujutlusvõime tiibadel liiguvad unelmad nii kiiresti, et vaimus nägi d’Artagnan juba, kuidas noore naise saadik teda kõnetab ja ulatab talle kohtumistähekese, kuldketi või teemandi. Me kõnelesime juba sellest, et noored rüütlid ilma häbitundeta oma kuningalt kingitusi vastu võtsid. Lisame veel, et sellel ajastul, kus moraalimõisted olid väga vabad, ei tundnud nad rohkem häbi ka armukeste suhtes, ja et viimased neile peaaegu alati püsivaid ning väärtuslikke kingitusi mälestuseks jätsid, otsekui oleksid nad kingituste vastupidavusega tunnete haprust alal hoida püüdnud.
Tol ajal jõuti naiste abil edasi ja seda ei häbenetud. Naised, kes olid ainult ilusad, kinkisid oma ilu – ja kahtlemata sellest ajast ongi pärit kõnekäänd: maailma kauneim neiu saab anda ainult seda, mis tal on. Kes olid rikkad, andsid osa oma rahast veel lisaks. Sellest galantsest ajajärgust võiks nimetada hea hulga kangelasi, kes ei oleks alguses saanud oma kannuseid ega võitnud lahinguid hiljem, kui nende armsam poleks sadulakaare külge kinnitanud vähem või rohkem täidetud kukrut.
D’Artagnanil ei olnud midagi. Provintslase kõhklemine – see kerge kirme, ühepäevalill, need virsikuebemed olid hajunud kolme musketäri mitte just ülimoraalsete nõuannete tuulde. Ajastu kummalise tava kohaselt tundis d’Artagnan ennast Pariisis otsekui lahinguväljal, peaaegu niisamuti, nagu ta oleks tundnud ennast Flandrias: seal olid hispaanlased, siin – naised. Kõikjal vaenlased, kellega tuli võidelda, sõjasaaki haarata…
Peame aga ütlema, et praegusel hetkel ajendas d’Artagnani hoopis õilsam ja omakasupüüdmatum tunne. Pudukaupmees oli kinnitanud, et ta on rikas; noormees võis kergesti järeldada, et härra Bonacieux’-taolise lihtsameelse mehe rahakirstu võti on kahtlemata naise käes. Kõik see ei mõjutanud aga sugugi tunnet, mis teda valdas, kui ta proua Bonacieux’d nägi, ja d’Artagnani tärkav armastus oli igasugusest omakasust peaaegu vaba. Ent lisagem: asjaolu, et ilus, noor, veetlev ja vaimukas naine on samaaegselt ka rikas, ei vähenda armumise võimalust, vaid vastupidi – suurendab seda.
Jõudeelus on palju pisiasju ja aristokraatseid kapriise, mis ilu juurde nii hästi sobivad. Õhkpeen valge sukk, siidkleit, pitsist rinnaesine, kaunis king jalas, ilus pael peas – need ei tee inetut naist ilusaks, kuid teevad kena naise kauniks, kõnelemata veel kätest, mis sellega ainult võidavad – selleks et jääda ilusaks, peavad käed, eriti naiste juures, olema tegevuseta.
Nagu meie lugeja – kelle ees me d’Artagnani varanduslikku seisu ei ole varjanud – hästi teab, ei olnud d’Artagnan miljonär. Ühel päeval lootis ta selleks kindlasti saada, kuid tähtaeg, mille ta selle õnne saabumiseks määras, oli veel üsna kaugel. Seni aga! Kui meeleheitlik on näha armastatud naist endale tuhandeid pisiasju soovimas, millest koosneb naiste õnn, ja mitte suuta talle neid kinkida! Kui naine on vähemalt rikas ja armastatu seda ei ole, kingib ta endale ise seda, mida armastatu ei suuda pakkuda. Ja kuigi seda rõõmu muretsetakse tavaliselt seadusliku mehe rahaga, ollakse väga harva selle eest mehele tänulik.
Õrna armastaja kalduvustega d’Artagnan oli esialgu ainult kiindunud sõber. Tehes armuplaane pudukaupmehe naise suhtes, ei unustanud ta seejuures sõpru. Veetlev proua Bonacieux oli naine, kellega võis jalutada Saint-Denis’ väljadel või Saint-Germaini laadal Athose, Porthose ja Aramise seltsis, kelle ees d’Artagnan oleks niisuguse võiduga meeleldi uhkustanud. Pealegi, pärast pikka jalutuskäiku tekib hea isu; juba mõni aeg tagasi hakkas d’Artagnan seda märkama. Võiks korraldada väikesi mõnusaid lõunasööke, kus on võimalik ühe käega sõbra kätt ja teisega armsama jalga riivata. Ja lõpuks, väga rasketel silmapilkudel, äärmise häda korral, saaks d’Artagnan olla sõprade päästjaks.
Kuidas jääb aga härra Bonacieux’ga, kelle d’Artagnan politseinike kätte toimetas, avalikult temaga mitte tegemist tehes, kuid salaja teda päästa lubades? Peame lugejatele tunnistama, et d’Artagnan isegi ei mõelnud sellele. Ja kui mõtleski, siis ainult selleks, et endale kinnitada: seal, kus härra Bonacieux asub, on tal väga hea, olgu see siis kus tahes. Armastus on kõikidest kirgedest kõige egoistlikum.
Ent meie lugejad ärgu muretsegu: kui d’Artagnan ongi unustanud oma majaperemehe või teeb näo, nagu oleks ta unustanud, tuues ettekäändeks asjaolu, et ta ei tea, kuhu ta on viidud, siis meie ei ole ja teame isegi ta asukohta. Praegusel hetkel aga toimime armunud gaskoonlase eeskujul. Väärika pudukaupmehe juurde pöördume tagasi hiljem.
Mõtiskledes oma tulevase armastuse üle, sammus d’Artagnan mööda Cherche-Midi ehk nagu tollal nimetati, Chasse-Midi tänavat üles, kõneles üha öösse ja naeratas tähtedele. Kuna ta oli linnajaos, kus elas Aramis, tuli tal mõte sõpra külastada ja talle lähemalt seletada, mispärast ta oli lasknud Planchet’l teda kiiresti hiirelõksu juurde kutsuda. Kui Aramis juhtus Planchet’ tuleku hetkel kodus olema, jooksis ta kahtlemata kohe Fossoyeurs’i tänavale ja ei leidnud sealt võib-olla kedagi peale kahe sõbra, kellel kogu loost muidugi vähematki aimu polnud. “Tülitamine nõuab ometi seletust,” sõnas d’Artagnan valjusti.
Endamisi aga mõtles, et sellega avaneb soodus võimalus kõnelda ilusast väikesest proua Bonacieux’st, kellest olid haaratud juba kõik ta mõtted, kuigi veel mitte süda. Esimese armastuse puhul ei saa veel diskreetsust nõuda. Esimese armastusega kaasub nii suur rõõm, et see peab üle ääre ajama, sest vastasel korral ta lämmatab.
Juba kaks tundi valitses Pariisis hämarus ja linn hakkas tühjaks jääma. Kõik Saint-Germaini eeslinna tornikellad lõid üksteist. Oli mahe õhtu. D’Artagnan sammus piki väikest tänavat, mis asub seal, kus tänapäeval kulgeb Assasi tänav. Ta hingas lõhnadest küllastatud hõngu, mida tuul tõi Vaugirard’i tänava poolt ja mida saatsid siia õhtukastest ja öötuulest värskendatud aiad. Kaugusest, üle lagendiku laiali pillatud kõrtsidest kostis joodikute laulu, kuigi tugevad aknaluugid seda summutasid. Maja, kus elas Aramis, asus Cassette’i ja Servandoni tänava vahel.
D’Artagnan oli möödunud Cassette’i tänavast ja tundis juba ära sõbra maja ukse, mis oli mattunud sükomooride ja metsviinapuuväätide tihnikusse, nii et need moodustasid läve kohal laia katuse, kui ta silmas midagi varjutaolist Servandoni tänava poolt tulemas. See midagi oli mässitud mantlisse ja d’Artagnan pidas seda algul meheks. Väikesest kasvust, ebakindlast hoiakust ja kõhklevast sammust tundis ta aga peagi, et tegemist on naisega. Pealegi näis, nagu poleks naine päris kindlalt teadnud, missugust maja otsib, sest ta tõstis aeg-ajalt silmad, et õiget hoonet leida, seisatas, sammus tagasi, tuli jälle uuesti lähemale. See kõditas d’Artagnani uudishimu.
“Kui pakuksin talle abi!” mõtles ta. “Kõnnaku järgi otsustades on see noor naine. Võib-olla on ta ilus? Kindlasti. Kuid naine, kes väljub nii hilisel tunnil kodunt ja kõnnib mööda tänavaid, läheb kindlasti kohtuma oma armsamaga. Neetud! Olla tüliks kohtamise juures – see on halb algus tutvuse sobitamiseks.”
Noor naine kõndis edasi, loendades maju ja aknaid.
