endamisi d’Artagnan, “näib, et viis, kuidas olen seda poissi kohelnud, on kandnud head vilja. Vajaduse korral kasutan seda ka tulevikus.”
Juba pisut väsinuna päevastest käikudest tõttas d’Artagnan jalgadele valu andes Colombier’ tänavale.
Härra de Tréville ei olnud kodus. Tema kompanii oli Louvre’is vahtkonnas ja ta oli nende juures.
Kuid härra de Tréville oli vaja kätte saada. Teda tuli tingimata sündmuste käigust informeerida. D’Artagnan otsustas püüda Louvre’isse sisse pääseda. Läbipääsuloaks pidi talle seejuures olema härra des Essarts’i kaardiväelase vorm.
Ta tõttas mööda Petits-Augustins’i tänavat alla ja sammus edasi piki kaldatänavat, et Pont-Neufini jõuda. Hetkeks tuli tal mõte minna parvega üle jõe, siis aga, kaldale jõudes, pistis ta käe masinlikult taskusse ja märkas, et tal ei ole ülevedajale millegagi maksta.
Jõudes Guénégaud’ tänava kohale, märkas ta Dauphine’i tänavalt tulevat paari, kelle kõnnak tema tähelepanu äratas.
Need olid mees ja naine. Naine näis sarnanevat proua Bonacieux’ga, kuna mees oli äravahetamiseni sarnane Aramisega.
Pealegi kandis naine musta mantlit, mida d’Artagnan oli oma mäletamist mööda näinud Vaugirard’i tänava aknaluugil ja La Harpe’i tänava maja uksel.
Lisaks kõigele kandis mees musketärivormi.
Naisel oli mantlikapuuts alla tõmmatud, mees hoidis aga taskurätikut näo ees. Kahekordne ettevaatus näitas, et mõlemad – just nimelt mõlemad – tahtsid jääda tundmatuks.
Nad astusid sillale. D’Artagnanil oli sama tee, kuna ta läks Louvre’isse. Ta järgnes neile.
D’Artagnan sai vaevalt paarkümmend sammu astuda, kui ta jõudis veendumusele, et naine on proua Bonacieux ja mees – Aramis.
Samal hetkel tundis ta oma südames armukadeduseussi tärkavat.
Teda oli kahekordselt petetud – sõbra poolt ja naise poolt, keda ta juba jumaldas nagu armastatut. Proua Bonacieux oli talle kõigi jumalate nimel vandunud, et ei tunne Aramist, ja veerand tundi pärast vande andmist leiab d’Artagnan ta Aramise käevangust.
D’Artagnan ei andnud endale aru, et ta tundis kaupmehe kaunist naist alles kolm tundi ja et too ei võlgnenud talle midagi peale väikese tänutunde musta riietatud röövijate käest vabastamise eest; pealegi ei olnud ta temale midagi lubanud. D’Artagnan tundus endale teotatud, petetud ja väljanaerdud armastajana. Veri ja vihapuna tõusis talle näkku, ta otsustas kõiges selgust saada.
Märgates, et neid jälitatakse, kiirendasid noormees ja noor naine sammu. D’Artagnan kiirustas veel enam, möödus neist ja pöördus neile vastu just sel hetkel, kui nad jõudsid Samaritaine’i juurde, mille ees põlev latern heitis valgust kogu sillaosale.
D’Artagnan peatus ja ka nemad peatusid.
“Mida te soovite, härra?” küsis musketär võõra aktsendiga, ise sammu võrra taganedes. Tundmatu aktsent tõestas d’Artagnanile, et üks jagu tema oletustest osutus valeks.
“Te ei ole Aramis!” hüüdis ta.
“Ei, härra, ma ei ole Aramis. Teie hüüatusest ma järeldan, et pidasite mind kellekski teiseks, ja seepärast andestan teile.”
“Teie andestate mulle!” hüüdis d’Artagnan.
“Jah,” vastas tundmatu. “Laske mul edasi minna, sest teil pole minuga mingit pistmist.”
“Härra, teil on õigus, teiega pole mul mingit pistmist,” vastas d’Artagnan, “küll aga daamiga.”
“Daamiga! Teie ei tunne teda,” ütles võõras.
“Te eksite, mu härra, ma tunnen teda.”
“Oh!” hüüdis proua Bonacieux etteheitvalt. “Oh, härra, te andsite mulle sõjamehe ausõna ja aadliku tõotuse, uskusin, et võin nendega arvestada.”
“Ja minule, proua,” ütles d’Artagnan kohmetult, “tõotasite teie…”
“Võtke mu käe alt kinni, proua, ja jätkame oma teed,” lausus tundmatu.
Uimasena, mahalööduna, hävitatuna kõigest sellest, mis oli juhtunud, seisis d’Artagnan, käed risti rinnal, musketäri ja proua Bonacieux’ ees, ning ei liikunud paigast.
Musketär astus paar sammu edasi ja tõukas d’Artagnani teelt eest.
D’Artagnan hüppas sammu tagasi ja tõmbas mõõga tupest.
Samal ajal haaras ka tundmatu välkkiirelt mõõga.
“Taeva pärast, milord!” hüüdis proua Bonacieux, tormas võitlejate vahele ja haaras mõõkadest kinni.
“Milord!” hüüdis d’Artagnan, valgustatuna äkilisest mõttesähvatusest. “Milord! Vabandust, härra. Kas te olete siis…”
“Tema kõrgus Buckinghami hertsog,” ütles proua Bonacieux sosinal. “Nüüd saadate meid kõiki hukatusse.”
“Milord, proua, palun tuhat korda vabandust. Ma armastan teda, milord, ja olin armukade. Milord, te ju mõistate, mis tähendab armastada. Andestage mulle ja ütelge, kuidas võiksin anda oma elu teie kõrguse eest.”
“Olete tubli noormees,” ütles Buckinghami hertsog, ulatades d’Artagnanile käe, mida viimane lugupidavalt surus. “Te pakute mulle oma teeneid, võtan teie ettepaneku vastu. Järgnege meile kahekümne sammu kaugusel kuni Louvre’ini ja kui keegi peaks meid jälitama, siis tapke ta.“
D’Artagnan pani halja mõõga kaenla alla, jäi proua Bonacieux’st ning hertsogist kakskümmend sammu maha ja järgnes neile, olles valmis sõna-sõnalt täitma kuningas Charles I suursuguse ning elegantse ministri käsku.
Õnneks ei olnud hertsogi noorel liitlasel juhust oma ustavust tõendada. Noor naine ning ilus musketär pääsesid Échelle’i tänava sissekäigu kaudu märkamatult Louvre’isse.
D’Artagnan aga läks otseteed Männikäbi kõrtsi, kus Porthos ja Aramis teda juba ootasid.
Kuid d’Artagnan ei selgitanud lähemalt, miks ta neid tülitas, ja ütles ainult, et on ise asja korda ajanud, milleks oli arvanud nende abi vajavat.
Ent nüüd, kus jutuhoog on meid köitnud, jätkem meie kolm sõpra koduteele ja jälgigem Buckinghami hertsogit ja tema teejuhti Louvre’i keerdkäikudes.
XII
BUCKINGHAMI HERTSOG GEORGES VILLIERS
Proua Bonacieux ja Buckinghami hertsog pääsesid raskusteta Louvre’isse. Proua Bonacieux oli seal tuntud kui kuninganna teenijaskonda kuuluv isik, hertsog aga kandis musketäride vormi, kes, nagu öeldud, olid sel õhtul vahtkonnas. Pealegi oli Germain kuningannale ustav ja võimalike sekelduste korral oleks süüdistatud ainult proua Bonacieux’d, et ta oma armastatu Louvre’isse kaasa oli toonud – ja ei midagi enamat. Proua Bonacieux võtaks kuriteo enda peale: tõsi küll, see hävitaks ta reputatsiooni, kuid mis tähtsust on siin maailmas ühe kaupmehenaise reputatsioonil?
