sisse ja leidsid ennast pimeduses. Ent proua Bonacieux tundis Louvre’i teenijaskonnale määratud lossiosa kõiki keerdkäike. Ta sulges enda järel ukse, võttis hertsogil käest kinni, astus kobades paar sammu, haaras käsipuust, leidis jalaga trepiastme ja hakkas trepist üles minema. Seejärel läks proua Bonacieux paremale, sealt edasi mööda pikka koridori, siis jälle ühe korruse võrra allapoole, astus veel mõne sammu, pistis võtme lukuauku, avas ukse ja lükkas hertsogi tuppa, mida valgustas ainult öölamp, öeldes:
“Jääge siia, kõrgeauline hertsog, kohe tullakse.”
Siis väljus ta sama ukse kaudu ja keeras selle enda järel lukku, nii et hertsog leidis enese sõna otseses mõttes vangis olevat.
Kuid peab ütlema, et kuigi Buckinghami hertsog osutus muust maailmast täiesti eraldatuks, ei tundnud ta hetkekski hirmu. Seiklusiha ja romantikaarmastus olid tema iseloomu silmapaistvamaid jooni. Vapper, kohkumatu ja ettevõtlik, ei pannud ta esimest korda selletaolises ettevõtmises oma elu kaalule. Ta oli teada saanud, et kiri, mida ta oli pidanud kuninganna Anna omaks ja oli seda uskudes Pariisi sõitnud, oli lõks. Selle asemel et Inglismaale tagasi pöörduda, kasutas ta tekkinud olukorda ja teatas kuningannale, et ta ei lahku teda nägemata. Alguses keeldus kuninganna kategooriliselt, siis aga tekkis tal hirm, et meeleheitele viidud hertsog võib viimaks mõne rumalusega hakkama saada. Kuninganna oli juba otsustanud, et võtab hertsogi vastu ja keelitab teda siis kohe lahkuma. Kuid samal õhtul, mil ta otsustas seda teha, rööviti proua Bonacieux, kes oli läinud hertsogit Louvre’isse tooma. Tervelt kaks päeva ei teatud, mis oli temaga juhtunud, ja ajutiselt kogu asi seisis. Aga niipea kui proua Bonacieux vabanes, niipea kui ta sai kontakti astuda La Porte’iga, hakkas kõik uuesti liikuma ja proua Bonacieux viis lõpule kardetava ettevõtmise, mille ta oleks juba kolm päeva tagasi teoks teinud, kui teda ei oleks kinni võetud.
Jäänud üksi, astus Buckingham peegli ette. Musketäri riietus sobis talle suurepäraselt.
Ta oli kolmekümne viie aastane, õigusega peeti teda ilusaimaks aadlikuks ja elegantseimaks kavaleriks kogu Prantsusmaal ja Inglismaal.
Kahe kuninga soosikuna, miljonite valdajana, kõikvõimsana kuningriigis, mida ta oma tujude järgi mässama ajas ja jälle rahustas, elas Buckinghami hertsog Georges Villiers muinasjutulist elu, mis veel järgnevatel sajanditel tulevastes põlvedes imetlust äratas.
Iseteadvana, veendunud oma võimus ja kindel selles, et teiste inimeste üle valitsevad seadused ei küüni temani, sammus ta kõrvalekaldumatult püstitatud eesmärgi poole, kuigi see eesmärk võis olla nii kauge ja silmipimestav, et igal teisel inimesel oleks meeletus sellele mõeldagi. Sel kombel oli tal õnnestunud mitmel korral läheneda ilusale ja uhkele kuninganna Annale, kelles ta oma hiilgava isikuga oli äratanud armastuse.
Nagu öeldud, astus Georges Villiers peegli ette, kohendas kübara raskuse all maha vajunud kauneid blonde lokke, silus vurre ja naeratas iseendale lootusrikkalt ja kõrgilt, süda pakitsemas rõõmust, õnnelikuna ja uhkena kauaoodatud hetke saabumise üle.
Sel hetkel avanes peidetud uks seinas ja tuppa astus üks naine, Buckingham nägi teda peeglist. Hertsog hüüatas – see oli kuninganna!
Kuninganna Anna oli tol ajal kahekümne kuue või seitsme aastane, see tähendab – oma ilu hiilgeeas.
Ta kõndis nagu kuninganna või jumalanna. Tema ühteaegu õrnad ja majesteetlikud smaragditaoliselt helkivad silmad olid väga ilusad.
Ta suu oli väike ning õitsevpunane ja kuigi ta alumine huul ulatus ülemisest natuke ettepoole nagu kõigil Austria keisrikoja vürstidel, oli ta hurmav naeratades ja ülipõlglik põlastades.
Ta lapsepõlves blondid, nüüd kastanpruunid lokitud ja puuderdatud juuksed raamisid veetlevalt ta nägu, millele kõige karmim hindaja oleks võinud soovida ainult veidi vähem puna ja kõige nõudlikum kujur veidi rohkem peenust ninajoones.
Buckingham seisis hetke pimestatuna. Mitte iialgi ei olnud ballide, pidude ning karussellide keerises tundunud kuninganna Anna talle nii ilus kui praegusel hetkel lihtsas valges siidkleidis oma ainsa hispaania teenijanna doña Estefana saatel, keda kuninga armukadedus ja Richelieu tagakiusamised ei olnud minema kihutanud.
Kuninganna astus paar sammu lähemale. Buckingham langes ta ette põlvili ja enne kui kuninganna teda takistada sai, suudles ta tema kleidipalistust.
“Hertsog, te teate juba, et see polnud mina, kes laskis teile kirjutada.”
“Jah, ma tean, Teie Majesteet,” hüüdis hertsog, “tean, et olin meeletu, hullumeelne, uskudes, et lumi võiks elustuda, marmor soojeneda. Mis parata, kui armastatakse, siis usutakse kergesti armastusse. Pealegi pole ma selle reisiga kõike kaotanud, sest mul avanes võimalus teid näha.”
“Jah, aga te teate, miks ma sellega nõustusin,” vastas Anna. “Te ei hoolinud minu piinadest, jäite kangekaelselt siia linna, kus panete kaalule oma elu ja minu au. Ma tulin teiega kohtuma selleks, et teile öelda, et kõik siin ilmas lahutab meid – mere sügavused, kuningriikidevaheline vaen, tõotuste pühadus. Nii paljude takistuste vastu võidelda, see on jumalateotus, milord. Lõpuks nõustusin teid nägema selleks, et teile öelda: me ei tohi teineteist enam näha.”
“Rääkige, kuninganna, rääkige!” ütles Buckingham. “Teie hääle mahedus leevendab teie sõnade karmust. Te kõnelete jumalateotusest! Jumalateotus on see, kui lahutatakse kaks südant, mis on Jumala poolt teineteise jaoks loodud.”
“Milord,” hüüdis kuninganna, “te unustate, et ma ei ole iialgi teile öelnud, et teid armastan.”
“Samuti ei ole te iialgi öelnud, et te mind ei armasta. Ja tegelikult oleks see liiga suur tänamatus, Teie Majesteet, öelda mulle niisuguseid sõnu. Öelge, kust leiate te armastuse, mis oleks võrdne minu armastusega? Armastusega, mida ei suuda kustutada ei aeg, lahusolek ega meeleheide? Armastusega, mis rahuldub langenud paelakese, eksinud pilgu ja huultelt kogemata pudenenud sõnakesega? Kolme aasta eest nägin teid esmakordselt, madame, ja kolm aastat olen ma teid niiviisi armastanud. Tahate, ma ütlen, kuidas olite riietatud siis, kui nägin teid esmakordselt? Tahate, ma kirjeldan üksikasjaliselt iga kaunistust teie riietusel? Oo, ma sulen silmad ja näen teid praegugi sellisena nagu tookord. Te istusite hispaania kombe kohaselt patjadel, teil oli seljas kuld- ja hõbetikanditega roheline siidkleit, mille laiad puhvkäised olid suurte teemantidega teie kaunite, hurmavate käsivarte ümber kinnitatud. Teil oli plisseeritud krae, peas kandsite väikest kleidi värvi mütsikest haigrusulega. Oo, sulen silmad ja näen teid niisugusena nagu tookord. Ma avan nad jälle ja näen teid sellisena, nagu olete praegu – veel sada korda ilusam.”
“Milline meeletus!” sosistas kuninganna, söandamata pahaseks saada, sest hertsog oli säilitanud temast nii üksikasjaliku pildi. “Milline meeletus toita mõttetut kirge niisuguste mälestustega!”
“Millest peaksin ma teie arvates siis elama? Minul on ainult mälestused. Nendes on minu õnn, mu varandus, mu lootus. Iga kord, kui teid näen, sulen jälle ühe teemandi oma südame kalliskivide laekasse. See on neljas, mille täna pillate, ja mille ma üles korjan. Kolme aasta jooksul olen teid näinud ainult neli korda: esimest korda ma juba mainisin, teisel korral nägin teid proua Chevreuse’i juures, kolmandal korral kohtasin teid Amiens’i pargis.”
“Hertsog, ärge rääkige sellest õhtust,” lausus kuninganna punastades.
“Oh, madame, just sellest rääkigem. See on mu elu kõige õnnelikum ja säravam õhtu. Mäletate, kui kaunis oli see öö? Õhk oli nii mahe ja tulvil lõhnadest, taevas oli nii sinine ja tähtedest kirjatud! Ah, mu kuninganna, tookord sain ma viibida hetke teiega kahekesi. Tookord olite te valmis mulle kõigest rääkima, oma üksindusest, südamemuredest. Te toetusite minu käsivarrele,
