hädaohule, millesse ise võite sattuda.”
“Mina?”
“Jah, teie. Tutvus minuga võib saata teid vangi, see võib isegi teile elu maksta.”
“Siis ma teist enam ei lahku.”
“Härra,” anus noor naine ristikäsi, “taeva nimel, sõjaväelase au nimel, aadliku rüütellikkuse nimel, lahkuge siit! Kuulake, kell lööb südaöötundi: see on tund, mil mind oodatakse.”
“Proua, ma ei suuda midagi keelata inimesele, kes niiviisi palub,” lausus noormees kummardades. “Olge mureta, ma lahkun.”
“Ja te ei järgne mulle, te ei luura mu järele?”
“Lähen otsekohe koju.”
“Ma teadsin, et olete tubli noormees!” hüüdis proua Bonacieux, sirutas ühe käe temale ja haaras teisega koputusvasarast müüris oleva väikese ukse kõrval.
D’Artagnan haaras ulatatud käe ja suudles seda kirglikult.
“Oo, kuidas sooviksin, et ma poleks teid iialgi näinud!” hüüdis d’Artagnan tolle kohtlase jõhkrusega, mida naised sageli ülipeenele viisakusele eelistavad, sest see paljastab salajasemad mõtted ja näitab, et tunded valitsevad mõistuse üle.
“Aga ei,” ütles proua Bonacieux peaaegu hellitlevalt, surudes d’Artagnani kätt, mis tema oma veel pihus hoidis. “Mina seda ei ütleks. Mis ei õnnestu täna, võib õnnestuda tulevikus. Kes teab, kui ma kord vaba olen, võib-olla rahuldan siis ka teie uudishimu.”
“Kas te tõotate sedasama minu armastuse suhtes?” hüüdis d’Artagnan rõõmujoovastuses.
“Selles suhtes ei taha ma ennast millegagi siduda, see oleneb tunnetest, mida suudate minus äratada.”
“Niisiis, täna, proua…”
“Täna te leiate minus ainult tänulikkust, mu härra.”
“Oo, te olete liiga hurmav,” lausus d’Artagnan kurvalt, “ja kasutate kurjasti minu armastust.”
“Ei, kasutan vaid teie suuremeelsust, ei midagi enamat. Uskuge mind, on inimesi, kes üksteist uuesti leiavad.”
“Teete mind kõige õnnelikumaks inimeseks maailmas. Ärge unustage tänast õhtut, ärge unustage oma lubadust!”
“Olge mureta, meenutan teile kõike õigel ajal ja õiges kohas. Minge ometi, taeva pärast, minge! Mind oodati täpselt südaööl. Olengi juba hiljaks jäänud.”
“Ainult viis minutit.”
“Seda küll, kuid teatud olukorras võib viis minutit tähendada viit sajandit.”
“Siis, kui armastatakse.”
“Ja kes teile ütles, et tegu pole armunuga?”
“Nii et teid ootab mees?” hüüdis d’Artagnan. “Mees!”
“Kuulge, me vaidlus algab jälle otsast peale,” ütles proua Bonacieux kerge naeratusega, milles tundus pisut kärsitust.
“Ei, ei, ma lähen, ma lahkun. Usun teid ja ei taha, et te kahtleksite minu kiindumuses, olgu see kiindumus kas või lollus. Elage hästi, proua, elage hästi!”
Ja otsekui tundes oma jõuetust vabastada käsi, mida ta hoidis, laskis d’Artagnan selle järsult lahti ja eemaldus jooksusammul. Samal ajal koputas proua Bonacieux samal viisil uksele, nagu oli koputanud luugile – kolm aeglast kindla rütmiga koputust. Kui d’Artagnan tänavanurgale jõudis, vaatas ta tagasi: uks oli avanenud, uuesti sulgunud, ja kaupmehe kaunis naine oli kadunud.
D’Artagnan jätkas oma teed. Ta oli andnud sõna, et ei luura proua Bonacieux’ järele. Isegi kui tema elu oleks olenenud kohast, kuhu läks proua Bonacieux, või isikust, kes teda saatma pidi, oleks d’Artagnan ikkagi koju läinud, nagu ta oli lubanud. Viis minutit hiljem oli ta Fossoyeurs’i tänaval.
“Vaene Athos, tal pole kõigest sellest aimugi,” sõnas d’Artagnan. “Mind oodates ta jäi kas tukkuma või läks tagasi koju ja märkas, et keegi naine on seal käinud. Naine Athose juures! Aramise juures oli aga kindlasti üks naine,” jätkas ta. “Kõik see on äärmiselt kummaline ja mind huvitab väga, kuidas kogu see lugu lõpeb.”
“Halvasti, härra, väga halvasti,” vastas hääl, millest noormees Planchet’ ära tundis. Kogu aeg üksinda valjusti kõneldes nagu inimene, kel on oma mõtetega tegemist, oli ta jõudnud koridori, mille lõpust viis trepp tema tuppa.
“Kuidas halvasti? Mis sa sellega öelda tahad, lollpea? Mis siis juhtunud on?” küsis d’Artagnan.
“Igasugused õnnetused.”
“Missugused?”
“Kõigepealt arreteeriti härra Athos.”
“Arreteeriti! Athos arreteeritud! Aga miks?”
“Ta leiti teie juurest, ilmselt peeti teda teiks.”
“Kes ta arreteeris?”
“Politseisalk, kelle kutsusid kohale põgenema aetud musta riietatud mehed.”
“Miks ta oma nime ei öelnud? Miks ta ei öelnud, et tal selle asjaga vähimatki pistmist ei ole?”
“Ta hoidus sellest, härra. Otse vastupidi, ta tuli minu juurde ja lausus: “Praegusel hetkel tuleb jätta vabad käed mitte minule, vaid sinu isandale, sest tema teab kõik ja mina ei tea mitte midagi. Nüüd arvatakse, et ta on arreteeritud, see annab talle aega. Kolme päeva pärast ma ütlen, kes olen, ja nad lasevad mu vabaks.”
“Braavo, Athos! Õilishing!” sosistas d’Artagnan. “See on nii sinu moodi. Aga mida politseinikud tegid?
“Neli meest viisid Athose kaasa, aga pole teada, kuhu, kas Bastille’sse või Fort-l’Évêque’i; kaks meest jäid koos musta riietatud mehega maha, tuhnisid igal pool ja viisid kaasa kõik paberid. Ülejäänud kaks valvasid sel ajal ukse juures. Lõpuks, kui töö tehtud, läksid nad minema, jättes maha pärani uksed ja tühja maja.”
“Ja mida tegid Porthos ja Aramis?”
“Neid ma ei leidnud, nad ei tulnud.”
“Nad võivad iga hetk tulla. Sa ikka jätsid neile sõna, et ma ootan?”
“Just nii, härra.”
“Ära liigu siit sammugi. Kui nad tulevad, teata neile, mis minuga juhtus ja ütle, et nad ootaksid mind Männikäbi kõrtsis. Siin on ohtlik, maja võidakse valvata. Mina ise jooksen härra de Tréville’i juurde, et talle kõigest sellest teatada, ja lähen siis neile kõrtsi järele.”
“Hästi, härra,” ütles Planchet.
“Sina jääd siia, ega sa ei karda?” ütles d’Artagnan veel kord tagasi pöördudes, et oma teenrit julgustada.
“Olge mureta, härra,” ütles Planchet. “Te ei tunne mind veel küllalt. Kui ma kord asja käsile võtan, siis olen ma julge. Peaasi on
