annaksin niisuguse hetke, niisuguse öö eest! Sest sel ööl, madame, vannun teile, sel ööl armastasite te mind.”
“Milord, on tõesti võimalik, et ümbruse mõju, kauni õhtu veetlus, teie pilgu hurm, kõik need tuhat pisiasja, mis mõnikord ühe naise hukatuseks ühinevad, olid tol saatuslikul õhtul koondunud minu ümber. Kuid te nägite ise, milord, kuninganna tuli appi nõrkevale naisele: esimese sõna peale, mida julgesite öelda, esimese vabaduse peale, mida enesele lubasite, hüüdsin ma.”
“Oo jaa, see on tõsi. Iga teine armastus peale minu oma poleks sellele proovile vastu pidanud. Minu armastus aga tuli sellest välja püsivamana ja tugevamana. Te uskusite, et suudate Pariisi tagasi pöördudes minu eest põgeneda, uskusite, et ma ei julge lahkuda aardest, mida mu isand mul valvata käskis. Ah! Mis lähevad mulle korda kogu maailma aarded ja kõik maakera kuningad! Nädala pärast olin tagasi. Sel korral ei olnud teil mulle midagi öelda. Olin kaalule pannud kuninga soosingu, oma elu, et teid hetkekski näha. Ma ei saanud isegi teie kätt puudutada. Te andestasite mulle, nähes mind nii alandlikuna ja kahetsevana.”
“Jah, aga keelepeks haaras kinni kõikidest nendest meeletustest, milles mina ei olnud süüdi. See on teile hästi teada, milord. Kardinali poolt ülesässitatud kuningas tõstis suurt kära: proua de Vernet kihutati minema, Putange saadeti maalt välja, proua de Chevreuse sattus ebasoosingusse ja kui te tahtsite saadikuna Prantsusmaale tagasi tulla, siis oli kuningas isiklikult – pidage meeles – kuningas isiklikult selle vastu.”
“Jah, ja oma kuninga keeldumise eest maksab Prantsusmaa sõjaga. Ma ei või teid enam näha, madame. Olgu! Ma tahan, et te minust iga päev kuuleksite. Mis eesmärk oli teie arvates Ré ekspeditsioonil ja liidul La Rochelle’i protestantidega. Rõõm teid näha! Ma tean hästi, et mul pole lootust, relv käes, Pariisi tungida. Sõda aga toob endaga kaasa rahu, rahu vajab vahetalitajat ja see vahetalitaja olen mina. Siis ei öelda mulle enam ära, ma tulen tagasi Pariisi, näen teid ja olen hetkeks õnnelik. Tõsi, tuhanded inimesed maksavad minu õnne eest eluga, aga mis läheb see mulle korda, peaasi kui teid jälle näha saan! Kõik see on võib-olla meeletu, mõttetu, aga ütelge mulle, missugusel naisel on olnud kirglikum armastaja? Missugusel kuningannal on olnud kiindunum teener?”
“Milord, milord, te esitate enda kaitseks asjaolusid, mida võib teile hoopis süüks panna. Kõik need teod, milord, mis peavad tõestama teie armastust, on peaaegu kuriteod.”
“Sellepärast, et te mind ei armasta. Kui te mind armastaksite, näeksite kõike hoopis teises valguses. Kui te mind armastaksite! Oo, kui mind armastaksite, oleks see minu jaoks liiga suur õnn, ma kaotaksin mõistuse. Proua de Chevreuse, kellest äsja kõnelesite, ei olnud nii julm kui teie: Holland armastas teda ja ta vastas tema armastusele.”
“Proua de Chevreuse ei olnud kuninganna,” sosistas kuninganna Anna, nii sügavast armastusest tahtmatult haaratuna.
“Kas teie siis armastaksite mind, kui te ei oleks kuninganna, ütelge, kas armastaksite? Kas võin ma loota, et ainult seisuse väärikus sunnib teid olema minu vastu nii julm? Kas võin ma uskuda, et kui teie oleksite proua de Chevreuse, võiks vaene Buckingham loota? Olge tänatud lootustandvate sõnade eest, kaunis Majesteet, olge tuhat korda tänatud!”
“Oh, te ei kuulnud õigesti, te saite valesti aru, ma ei tahtnud öelda…”
“Vaikige, vaikige!” ütles hertsog. “Ma olen õnnelik eksituse tõttu. Ärge olge nii julm, et röövite mu õnne. Te ütlesite ise, et mind on lõksu meelitatud, võib-olla jätan ma seejuures oma elu, sest teate, see on väga kummaline, aga juba mõnda aega on mul eelaimus, et ma varsti suren.” Ja hertsog naeratas ühteaegu nukralt ja veetlevalt.
“Jumal küll!” hüüdis kuninganna hirmunult. Hüüatus tõendas, et ta tundis hertsogi vastu hoopis suuremat huvi, kui endalegi julges tunnistada.
“Ma ei ütle seda sugugi selleks, et teid hirmutada, madame. Ei, see on isegi naeruväärne, mis kõnelen, ja uskuge mind, ma ei pööra sellistele unenägudele mingit tähelepanu. Kuid sõnadega, mis praegu laususite, lootusega, mida te mulle peaaegu andsite, on kõik tasutud, isegi minu surm.”
“Ka minul,” ütles kuninganna Anna, “on eelaimusi, on unenägusid. Ma nägin teid verisena maas lamavat, te olite haavatud.”
“Eks ole, mul oli vasakus küljes noahaav?” katkestas teda Buckingham. “Jah, just nii, milord, noahaav vasakus küljes. Kes võis teile öelda, et olen niisugust und näinud? Olen seda ainult Jumalale usaldanud, ja sedagi palvetes.”
“Sellest on küllalt. Te armastate mind, madame. See on hea.”
“Mina armastan teid? Mina?”
“Jah, teie. Kas Jumal saadaks teile neidsamu unenägusid mis mulle, kui te mind ei armastaks? Kas meil oleksid samad eelaimused, kui süda ei ühendaks meie elusid? Te armastate mind, oo kuninganna. Kas te nutate minu järele?”
“Jumal küll,” hüüdis kuninganna, “see on rohkem, kui suudan taluda. Taeva nimel, hertsog, lahkuge, minge siit ära! Ma ei tea, kas armastan teid või ei. Tean ainult, et vannet ma ei murra. Halastage ometi minu peale ja lahkuge! Oh, kui hoop tabab teid Prantsusmaal ja ma võin oletada, et surma põhjuseks on armastus minu vastu, siis ei leia ma iial lohutust, siis kaotan ma mõistuse. Seepärast lahkuge, lahkuge ometi, ma anun teid!”
“Oo, kui ilus te praegu olete! Oo, kuidas ma teid armastan!” ütles Buckingham.
“Lahkuge, lahkuge, ma palun teid, ja tulge hiljem uuesti tagasi. Tulge tagasi saadikuna, ministrina, tulge tagasi ihukaitseväega, kes teid kaitseb, ja teenritega, kes teid valvavad. Siis olen ma õnnelik teid jälle nähes, sest ma ei tarvitse enam teie elu pärast karta.”
“Oo, on see kõik tõsi, mis te mulle ütlesite?”
“Jah.”
“Siis kinkige mulle midagi oma poolehoiu märgiks, mingi ese, mis mulle meenutaks, et see polnud unenägu. Mingi ese, mida olete kandnud ja mida mina võiksin omakorda kanda – sõrmus, kee või kett.”
“Kas te lahkute siis, kas te lahkute, kui annan teile, mida palute?”
“Jah.”
“Kas otsekohe?”
“Jah.”
“Te lahkute Prantsusmaalt ja pöördute tagasi Inglismaale?”
“Jah, ma vannun.”
“Siis oodake!”
Kuninganna läks oma ruumidesse ja tuli sealt peaaegu otsekohe tagasi, hoides käes väikest roosipuust laegast, millel oli kullaga inkrusteeritud monogramm.
“Võtke see, milord,” ütles ta, “ja hoidke seda mälestuseks minult.”
Buckingham võttis laeka ja langes teist korda põlvili.
“Te tõotasite mulle, et lahkute,” ütles kuninganna.
“Ma pean sõna. Ulatage mulle oma käsi, madame, ja ma lahkun.”
Kuninganna Anna ulatas käe ja sulges silmad, toetudes teise käega Estefanale, sest tundis end nõrkevat.
Buckingham surus huuled kirglikult kaunile käele, tõusis siis üles ja lausus:
“Madame, kui ma surma ei saa, siis näen teid juba enne poole aasta möödumist uuesti – isegi kui peaksin sellepärast
