ulatage mulle oma käsivars!”
“Suurima heameelega. Ja nüüd?”
“Nüüd saatke mind!”
“Kuhu?”
“Sinna, kuhu ma lähen.”
“Aga kuhu te lähete?”
“Te saate seda näha, sest lahkute minust ukse ees.”
“Kas pean teid ootama?”
“See oleks asjatu.”
“Kas te tulete üksi tagasi?”
“Võib-olla jah, võib-olla ei.”
“Aga see, kes teid siis saadab – on ta mees või naine?”
“Ma ei tea veel.”
“Mina aga saan seda teada.”
“Mil kombel?”
“Ootan teid niikaua, kuni väljute.”
“Sellisel juhul, head aega!”
“Miks nii?”
“Ma ei vaja teid.”
“Kuid te ise palusite…”
“Aadliku abi, aga mitte spiooni nuhkimist.”
“See on liiga karmilt öeldud.”
“Kuidas nimetatakse neid, kes jälitavad inimesi vastu nende tahtmist?”
“Ebadiskreetseteks.”
“Liiga pehmelt öeldud.”
“Tõepoolest, näib, et tuleb täita kõik teie soovid, proua.”
“Miks te kohe alguses ei osutanud mulle seda teenet?”
“Kas kahetsedes ei või teenet osutada?”
“Kas te kahetsete siiralt?”
“Ma ei tea seda isegi. Tean vaid, et teen kõik, mis soovite, kui ma tohin teid saata sinna, kuhu lähete.”
“Ning seejärel lahkute minust?”
“Jah.”
“Te ei jää minu väljumist luurama?”
“Ei.”
“Ausõna?”
“Aadliku ausõna.”
“Võtke mu käsi ja lähme.”
D’Artagnan ulatas proua Bonacieux’le käsivarre, kes naerdes ja värisedes sellele toetus, ja mõlemad sammusid edasi kuni La Harpe’i tänava lõpuni. Siin, nagu enne Vaugirard’i tänavalgi, noor naine kõhkles. Siiski näis ta mõningatest märkidest ühe ukse ära tundvat ja astus sellele lähemale.
“Ja nüüd, mu härra,” lausus ta, “mul on siin asjaajamisi. Tuhat tänu, et mind saatsite, pakkusite mulle kaitset kõikide hädaohtude eest, millesse üksi oleksin võinud sattuda. On saabunud hetk, et te täidaksite oma lubaduse: olen nüüd kohal.”
“Kas tagasi tulles ei ole teil enam midagi karta?”
“Ainult vargaid.”
“Kas see on siis nii tühine asi?”
“Mis oleks neil minult võtta? Mul ei ole pennigi kaasas.”
“Te unustate tolle ilusa tikitud ja vapiga kaunistatud taskurätiku.”
“Missuguse?”
“Selle, mille teie jalge eest leidsin ja teile taskusse tagasi pistsin.”
“Vaikige, vaikige, õnnetu!” hüüdis noor naine. “Kas tahate mind hukatusse saata?”
“Näete nüüd, te pole veel kaugeltki väljaspool hädaohtu, sest üksainus sõna paneb teid värisema ja te tunnistate ka ise, et kui keegi seda juhtuks kuulma, siis olete kadunud. Oo, proua!” hüüdis d’Artagnan ja haaras ta käe, vaadates talle kirgliku pilguga otsa. “Olge suuremeelsem, usaldage mind. Kas te tõesti pole mu silmist veel lugenud, et mu poolehoid ja kiindumus kuuluvad teile.”
“Kahtlemata,” vastas proua Bonacieux. “Küsige ja ma usaldan teile kõik oma saladused, kuid teiste saladusi ei või ma avaldada.”
“Olgu,” ütles d’Artagnan, “ma uurin need ise välja. Kuna need saladused mõjutavad teie elu, siis peavad nad ka minu saladusteks saama.”
“Ärge seda tehke!” hüüdis noor naine niivõrd tõsiselt, et d’Artagnan tahtmatult võpatas. “Ärge segage ennast mingil kombel minu asjadesse, ärge püüdke mind minu tegevuses aidata. Palun teilt seda poolehoiu nimel, mida mu vastu tunnete, mulle osutatud teene nimel, mida ma iialgi ei unusta. Uskuge, mida teile ütlen. Ärge mõtelge enam minu peale, mind ei ole teie jaoks enam olemas, otsekui poleks te mind iialgi näinud.”
“Kas Aramis peab samuti toimima, proua?” küsis d’Artagnan otsekui nõelatult.
“Juba teist või kolmandat korda nimetate seda nime, ja ometi ütlesin ma teile, et see nimi on mulle tundmatu.”
“Teie ei tunne inimest, kelle aknaluugile te äsja koputasite? Mis te räägite, proua! Te peate mind liiga kergeusklikuks.”
“Tunnistage parem üles, et olete kogu loo ja selle isiku välja mõelnud selleks, et mind rääkima panna.”
“Proua, ma ei mõtle midagi välja ega fantaseeri, kõnelen puhast tõtt.”
“Te kinnitate, et üks teie sõber elab selles majas?”
“Ma kinnitan seda ja kordan kolmandat korda: selles majas elab mu sõber ja see sõber on Aramis.”
“Kõik selgub hiljem,” sosistas noor naine, “nüüd aga vaikige, mu härra!”
“Kui te võiksite näha minu avatud südamesse, loeksite sealt nii palju uudishimu, et teis minu vastu kaastunne tekiks, ja nii palju armastust, et te otsekohe minu uudishimu rahuldaksite. Neid, kes teid armastavad, pole vaja karta.”
“Härra, liiga ruttu hakkasite armastusest rääkima,” ütles noor naine pead raputades.
“Armastus tärkas minus ruttu ja esmakordselt, ning ma ei ole veel kahekümneaastanegi.”
Noor naine silmitses teda vargsi.
“Kuulge, olen juba asjal jälil,” ütles d’Artagnan. “Kolme kuu eest pidin Aramisega duellile minema samasuguse taskurätiku pärast, mida näitasite naisele, kes oli tema juures. Samasuguse, vapiga taskurätiku pärast, olen selles kindel.”
“Härra,” ütles noor naine, “vannun teile, te väsitate mind hirmsasti oma küsimustega.”
“Ja teie, kes te nii ettevaatlik olete, mõtelge sellele, kui teid arreteeritakse ja see taskurätik
