kuninga ja kardinali terviseks!” hüüdis d’Artagnan õhinaga.
Kui vein oleks olnud halb, oleks politseiohvitser võibolla d’Artagnani siiruses kahelnud, et aga vein oli hea, siis jäi ta teda uskuma.
“Mis neetud sigadusega te nüüd hakkama saite?” ütles Porthos, kui politseiohvitser oli oma kaaslastega liitunud ja neli sõpra olid üksi jäänud. “Ptüi, kurat! Neli musketäri lasevad ühe õnnetu kinni võtta, kes kisendab abi järele! Aadlik joob kokku mingisuguse kohtuteenriga.“
“Porthos,” ütles Aramis, “Athos juba juhtis sinu tähelepanu sellele, et sa oled lollpea, ja mina nõustun tema arvamusega. D’Artagnan, sina oled suur inimene ja kui sa ühel päeval härra de Tréville’i kohale asud, siis palun sinu protektsiooni kloostriülema koha taotlemisel.”
“Ma ei saa enam millestki aru,” ütles Porthos, “te kiidate d’Artagnani teguviisi heaks!”
“Muidugi, pagan võtaks!” ütles Athos. “Ma mitte ainult ei kiida tema teguviisi, vaid ka õnnitlen teda sel puhul.”
“Ja nüüd, härrad,” ütles d’Artagnan, ilma et oleks Porthosele oma käitumist lähemalt seletanud, “meie deviisiks olgu – “üks kõigi, kõik ühe eest!” – eks ole?”
“Aga,” ütles Porthos.
“Siruta käsi välja ja vannu!” hüüdsid Athos ja Aramis kooris.
Teiste eeskujust haaratuna, ometi tasakesi omaette pomisedes, sirutas Porthos käe ja neli sõpra kordasid ühel häälel d’Artagnani poolt dikteeritud deviisi:
“Üks kõigi, kõik ühe eest!”
“Hästi, nüüd läheb igamees oma koju,” ütles d’Artagnan nii, nagu poleks ta oma eluajal muud teinudki kui käsutanud, “ja ettevaatust, sest nüüdsest peale oleme me kardinaliga vaenujalal.”
X
HIIRELÕKS SEITSMETEISTKÜMNENDAL SAJANDIL
Hiirelõks ei ole meie päevil leiutatud. Niipea kui kujunev ühiskond leiutas politsei, leiutas politsei hiirelõksud.
Kuna meie lugejad ei ole veel kodunenud Jeruusalemma tänavaargooga ja kuna me sest ajast, kui me kirjutama hakkasime – sellest on juba umbes viisteist aastat – esmakordselt kasutame nimetatud sõna niisuguse mõiste kohta, siis selgitame lähemalt, mis on hiirelõks.
Kui ühes majas, ükskõik missuguses, arreteeritakse mingis kuriteos kahtlustatav isik, siis hoitakse vahistamist saladuses. Esimesse tuppa pannakse neli-viis meest varitsema, uks avatakse kõigile, kes koputavad, suletakse seejärel ja sissetulijad arreteeritakse. Nõnda saadakse kahe-kolme päeva jooksul kätte kõik, kes seda maja külastavad.
Niisugune on hiirelõks.
Isand Bonacieux’ korterist tehti hiirelõks ja ükskõik kes sinna ilmus, võeti kinni ning kardinali mehed kuulasid ta üle. Teisele korrusele, kus elas d’Artagnan, viis eraldi sissekäik, seega on iseendast mõistetav, et tema külalisi see kontroll ei puudutanud.
Pealegi tulid tema juurde ainult kolm musketäri. Nad olid käinud luurel, igaüks omaette. Athos oli isegi härra de Tréville’i küsitlenud, milline asjaolu, arvestades väärika musketäri tavalist vaikimist, üllatas kaptenit väga. Aga härra de Tréville ei teadnud midagi peale selle, et kui ta viimati nägi kardinali, kuningat ja kuningannat, siis oli kardinalil väga murelik ilme, kuningas näis rahutu ja kuninganna punased silmad tõendasid, et ta polnud kas üldse maganud või oli ta nutnud. Viimane asjaolu ei üllatanud teda aga eriti, sest abiellumisest saadik oli kuninganna sageli magamata ja nuttis palju.
Härra de Tréville soovitas Athosel igal juhul jääda alati ustavaks kuningale ja eriti kuningannale ning palus seda edasi öelda ka oma sõpradele.
D’Artagnan ei tõstnud jalgagi majast välja. Oma toa muutis ta vaatluspostiks. Aknast nägi ta, kuidas tulid inimesed, kes kõik vahistati. Kuna ta oli põrandalauad ja parketitahvlid üles kiskunud ning tema ja alumise ülekuulamistoa vahele jäid ainult laelauad, kuulis ta kõik, mis ülekuulajate ja süüdistatavate vahel toimus.
Ülekuulamine, millele eelnes arreteeritud isiku piinlikult täpne läbiotsimine, kõlas peaaegu alati järgmiselt:
“Kas proua Bonacieux andis teile midagi oma abikaasale või mõnele teisele isikule edasiandmiseks?”
“Kas härra Bonacieux andis teile midagi oma abikaasale või mõnele teisele isikule edasiandmiseks? Kas üks või teine on teile midagi suusõnal usaldanud?”
D’Artagnan mõtles endamisi, et kui nad midagi teaksid, siis ei küsitleks nad niiviisi. Mida tahtsid nad aga teada? Ilmselt seda, kas Buckinghami hertsog on Pariisis ja kas ta on kohtunud või kohtub veel kuningannaga.
D’Artagnan jäi pidama viimase mõtte juurde, mis tundus tõenäoline pärast kõike seda, mis ta oli kuulnud.
Vahepeal tegutses hiirelõks lakkamatult ja d’Artagnani valvsus ei raugenud.
Järgmisel õhtul pärast õnnetu Bonacieux’ arreteerimist, kui Athos oli just härra de Tréville’i juurde teele asunud, ja kell lõi üheksa ning Planchet, kellel oli ase valmis tegemata, hakkas voodit sättima, kuulsid nad koputust välisuksele. Otsekohe avanes uks ja sulgus siis taas: keegi oli jälle lõksu langenud.
D’Artagnan tormas sinna, kust olid eemaldatud parketitahvlid, heitis kõhuli ja kuulatas.
Peagi kostis karjeid, siis oigeid, mida püüti lämmatada. Ülekuulamisest ei olnud juttugi.
“Kurat!” ütles d’Artagnan endamisi, “mulle tundub, et see on naine: teda otsitakse läbi, ta paneb vastu, tema kallal tarvitatakse vägivalda… nurjatud!”
Vaatamata oma loomupärasele ettevaatlikkusele, pidi d’Artagnan end kõigest väest vaos hoidma, et all toimuvatele sündmustele mitte vahele segada.
“Härra, ma kinnitan teile, olen maja perenaine; ma kinnitan, et olen proua Bonacieux; ma ütlen teile, et kuninganna on minu käskija!” hüüdis õnnetu naine.
“Proua Bonacieux!” sosistas d’Artagnan. “Kas tõesti olen mina see õnnelik, kes leidis naise, keda kõik otsivad?”
“Just teid me ootasime,” laususid ülekuulajad.
Hääl kostis ikka enam ja enam summutatult. Seinapaneelid põntsusid ägedast rüselemisest. Ohver pani vastu, nii nagu üks naine suudab neljale mehele vastu panna.
“Vabandust, härrad, vab…” sosistas hääl. Siis oli kuulda veel ainult ebaselgeid häälitsusi.
“Nad topivad ta suu kinni, nad viivad ta ära!” hüüdis d’Artagnan ja hüppas püsti nagu vedrust visatud. “Minu mõõk! Ah siin see on! Planchet!”
“Härra?”
“Jookse Athose, Porthose ja Aramise juurde. Üks neist kolmest on kindlasti kodus, aga võib-olla on kõik juba tagasi. Võtku relvad ja jooksku siia. Ah, mul tuleb meelde, Athos on härra de Tréville’i juures.”
“Härra, aga kuhu teie lähete? Kuhu te lähete?”
“Ma hüppan aknast alla, jõuan kiiremini,” hüüdis d’Artagnan. “Sina pane põrandalauad tagasi, pühi põrand puhtaks,
