oli tundmatu toetunud. Kuid asjata laskis ta vasarakesel kümme-kaksteist korda järgemööda kõmiseda. Keegi ei vastanud. Kära peale tulid naabrid uksele või pistsid pea aknast välja ja kinnitasid, et see maja, mille uksed olid pealegi kõik suletud, oli juba kuus kuud täiesti inimtühi.
Sel ajal kui d’Artagnan mööda tänavaid jooksis ja ustele koputas, sai Aramis kahe kaaslasega kokku, nii et koju jõudes leidis d’Artagnan seltskonna täies koosseisus eest.
“Noh, mis juhtus?” küsisid kolm musketäri kooris, kui nägid d’Artagnani sisse astuvat, higipiisad laubal ja nägu vihast moondunud.
“Mis juhtus!” hüüdis d’Artagnan ja viskas mõõga voodile. “See mees on vanakurat ise. Ta kadus nagu fantoom, nagu vari, nagu kummitus.”
“Kas te viirastustesse usute?” küsis Athos Porthoselt.
“Mina usun ainult seda, mis ma näinud olen. Kuna ma viirastusi pole iialgi näinud, siis ei usu ma neisse.”
“Piibel käsib meil neisse uskuda,” ütles Aramis. “Samueli vaim ilmus Saulile, ja mulle ei meeldi, Porthos, et usutõed kahtluse alla seatakse.”
“Olgu ta inimene või kurat, keha või vaim, kujutlus või reaalsus, igal juhul on see mees minu needuseks ilma sündinud, sest tema põgenemine, mu härrad, ajas meil nurja suurepärase äri. Äri, millega oleks võinud teenida sada pistooli või rohkemgi.”
“Kuidas nii?” küsisid Porthos ja Aramis korraga.
Athos, sõnaaher nagu alati, vaatas ainult küsivalt d’Artagnani poole.
“Planchet,” ütles d’Artagnan teenrile, kes sel hetkel pea praokil ukse vahelt sisse pistis, et katsuda vestlusest mõne tera kinni püüda, “minge alla peremehe härra Bonacieux’ juurde ja ütelge, et ta meile pool tosinat pudelit božansii veini, saadaks. Eelistan seda marki.”
“Ah! Kas teil on siis peremehe juures krediit avatud?” küsis Porthos.
“Jah,” vastas d’Artagnan, “tänasest alates. Olge mureta, kui vein on halb, saadame uue järele.”
“Tuleb ära kasutada, aga mitte kurjasti,” lausus Aramis sügavmõtteliselt.
“Olen alati ütelnud, et d’Artagnan on meist neljast kõige nupukam,” sõnas Athos. Lausunud oma arvamuse, millele d’Artagnan kummardusega vastas, langes Athos otsekohe tagasi harjumuspärasesse vaikimisse.
“Mis siis lõpuks lahti on?” küsis Porthos.
“Usaldage meid, kallis sõber,” sõnas Aramis, “kui selles loos pole tegemist mõne daami auga: sel juhul teete paremini, kui jätate asja enda teada.”
“Olge mureta,” vastas d’Artagnan, “minu jutt ei riiva kellegi au.”
Ta jutustas sõpradele sõna-sõnalt, mis tema ning peremehe vahel juhtunud oli, ja et mees, kes oli röövinud auväärt majaomaniku naise, oli sama, kellega temal oli Vabamöldri kõrtsis kokkupõrge olnud.
“Äri pole laita,” ütles Athos, olles asjatundlikult veini maitsnud ja peanoogutusega märku andnud, et vein on hea. “Selle mehe käest võib viis-kuuskümmend pistooli välja pigistada. Nüüd tuleb ainult otsustada, kas viie-kuuekümne pistooli pärast on mõtet nelja peaga riskida.”
“Aga ärge unustage,” hüüdis d’Artagnan, “et selles loos on tegemist naisega, röövitud naisega, keda kahtlemata ähvardatakse, keda võib-olla piinatakse, ja kõike ainult sellepärast, et ta on truu oma käskijannale.”
“Ettevaatust, d’Artagnan, ettevaatust!” ütles Aramis. “Minu arvates ärritute te liiga palju proua Bonacieux’ saatuse pärast. Naised on ilma loodud meile hukatuseks ja neist sünnivad kõik hädad.”
Aramise lause peale kortsutas Athos kulmu ja hammustas huulde.
“Ma ei muretse üldse proua Bonacieux’ pärast,” hüüdis d’Artagnan, “vaid kuninganna pärast, kelle kuningas on maha jätnud, keda jälitab kardinal ja kes näeb, kuidas üksteise järel langevad kõikide sõprade pead.”
“Aga miks armastab ta neid, keda meie üle kõige maailmas vihkame – hispaanlasi ja inglasi?”
“Hispaania on ta kodumaa,” vastas d’Artagnan, “ja on arusaadav, et ta armastab hispaanlasi kui oma kaasmaalasi. Mis puutub aga teise etteheitesse, siis olen ma kuulnud kõneldavat, et ta ei armasta mitte inglasi, vaid ühte inglast.”
“Ja peab tõele au andma,” ütles Athos, “et see inglane väärib armastust. Ma pole iialgi näinud suursugusema välimusega meest.”
“Rääkimata sellest, et ta riietub nagu ei keegi teine,” ütles Porthos. “Ma olin sel päeval Louvre’is, kui ta pärleid külvas, ja jumala eest, ma korjasin kaks pärlit üles ning kui ma need maha müüsin, sain kümme pistooli tükist. Kuid sina, Aramis, kas sa tunned teda?”
“Sama hästi kui teiegi, mu härrad, sest ma olin tema arreteerijate hulgas Amiens’i aias, kuhu kuninganna tallmeister härra de Putange mind viis. Käisin tol ajal seminaris ja mulle paistis see seiklus kuninga suhtes julm.”
“Mind see ei sega,” ütles d’Artagnan. “Kui teaksin, kus viibib praegu Buckinghami hertsog, võtaksin ta käekõrvale ja viiksin kuninganna juurde kas või ainult selleks, et kardinali vihale ajada. Sest meie ainus tõeline igavene vaenlane on kardinal, mu härrad, ja kui me leiame võimaluse talle mõnda julma vingerpussi mängida, siis olen ma meeleldi nõus oma elu kaalule panema.”
“Kas pudukaupmees ütles teile, d’Artagnan, et kuninganna usub, nagu oleks Buckinghamil lastud valeteate peale siia tulla,” küsis Athos.
“Ta kardab seda.”
“Oodake ometi,” ütles Aramis.
“Mida?” küsis Porthos.
“Rääkige edasi, ma katsun üht asja meelde tuletada.”
“Nüüd olen ma veendunud,” ütles d’Artagnan, “et kuninganna teenistuses oleva naise röövimine on seotud nende sündmustega ja võibolla ka härra Buckinghami Pariisis viibimisega.”
“Gaskoonlane on vast taibukas,” lausus Porthos imetlusega.
“Mulle meeldib teda kuulata,” sõnas Athos, “tema kõnepruuk teeb mulle nalja.”
“Härrad,” ütles Aramis, “kuulake mind!”
“Kuulame Aramist,” laususid kolm sõpra.
“Eile olin ma õpetatud teoloogiadoktori juures, kellega ma mõnikord õpingute pärast konsulteerin…”
Athos muigas.
“Ta elab üksildases linnaosas,” jätkas Aramis, “tema harjumused ja elukutse nõuavad seda. Just siis kui ma tema juurest lahkusin…”
“Just siis? Kui te lahkusite?” küsisid kuulajad.
Aramis näis end pingutavat otsekui inimene, kes täies valetamishoos järsku ootamatu takistuse tõttu on sunnitud vait jääma. Kolm kaaslast silmitsesid teda küsivalt, kõrvad kikkis – Aramisel ei olnud enam võimalust taganeda.
“Doktoril on
