d’Artagnan.
“Kahtlemata. Seejuures on ainult üks häda: Louvre’is tuntakse härra Bonacieux’d ja ta lastakse läbi, teid aga ei tunta ja teie ei pääse sisse.”
“Häh!” ütles d’Artagnan. “Kindlasti on teil mõne Louvre’i sissekäigu juures ustav uksehoidja, kes parooli peale… ”
Proua Bonacieux vaatas teravalt noormehele otsa.
“Ja kui ütlengi teile parooli,” lausus ta, “kas unustate selle otsekohe, kui olete seda kasutanud?”
“Ausõna, aadliku ausõna,” ütles d’Artagnan nii veenvalt, et selles oli võimatu kahelda.
“Olgu, usun teid: näite olevat tubli noormees. Pealegi, võibolla naeratab teile kunagi õnn tasuks teie andumuse eest.”
“Ma ei oota mingeid lubadusi, vaid toimin südametunnistuse järgi, et teenida kuningat ja olla meelepärane kuningannale,” sõnas d’Artagnan. “Aitan teid nagu sõber!”
“Aga kus mina vahepeal olen?”
“Kas teil ei ole kedagi, kelle juurde härra de la Porte teile järele võiks tulla?”
“Ei, ma ei taha kedagi usaldada.”
“Oodake üks hetk,” ütles d’Artagnan. “Me oleme Athose maja ligidal. Jah, tõepoolest.”
“Kes on Athos?”
“Üks mu sõber.”
“Äkki ta on kodus ja näeb mind?”
“Ta ei ole kodus ja kui olen teid tema korterisse lasknud, võtan võtme kaasa.”
“Kui ta aga koju tuleb?”
“Ta ei tule koju. Pealegi öeldakse talle, et ma tõin ühe naise kaasa, ja see naine on tema juures.”
“Saage ometi aru, et see kompromiteerib mind hirmsasti!”
“Mis tähtsust sel on! Keegi ei tunne teid. Pealegi oleme olukorras, kus me ei saa mõningatest konventsionaalsustest hoolida.”
“Lähme siis teie sõbra juurde. Kus ta elab?”
“Paari sammu kaugusel, Férou tänaval.”
“Lähme!”
Ja nad sammusid koos edasi. Nagu d’Artagnan oli arvanud, polnud Athost kodus. Ta võttis võtme, mida oli harjutud talle kui Athose sõbrale andma, läks trepist üles ja viis proua Bonacieux’ meie poolt juba kirjeldatud väikesesse korterisse.
“Tundke ennast nagu kodus,” ütles d’Artagnan. “Keerake uks lukku ja ärge avage kellelegi, juhul kui ei koputata niiviisi kolm korda järjest, kuulake!” Ja ta koputas kolm korda: kaks korda tugevasti, väikese vahega, kolmas kord suurema vaheaja järel ja nõrgalt.
“Hästi,” sõnas proua Bonacieux, “nüüd on minu kord teile juhtnööre anda.”
“Ma kuulan.”
“Minge Échelle’i tänava poolt Louvre’i sissekäigu juurde ja küsige Germaini.”
“Hästi. Ja mis edasi?”
“Ta küsib, mis te soovite, ja teie vastate kahe sõnaga: “Tours ja Brüssel”. Otsekohe täidab ta teie korralduse.”
“Ja mis korralduse ma talle annan?”
“Et ta otsiks üles kuninganna kammerteenri härra de la Porte’i.”
“Ja kui ta on seda teinud ja kui härra de la Porte tuleb?”
“Saatke ta minu juurde.”
“Väga hea, aga kus ja kunas võin ma teid jälle näha?”
“Kas te tahate nii väga mind näha?”
“Kahtlemata.”
“Oodake rahulikult ja jätke see minu mureks.”
“Usun teie sõna.”
“Võite sellele kindel olla.”
D’Artagnan kummardas proua Bonacieux’le ja heitis sellele veetlevale väikesele isikule meeletult armunu pilgu. Trepist alla minnes kuulis ta, kuidas uks tema taga suleti ja kaks korda lukku keerati. Mõne hetke pärast oli d’Artagnan Louvre’is. Kui ta Échelle’i tänava jalgväravast sisse astus, lõi kell kümme. Kõik äsjajutustatud sündmused olid toimunud poole tunni jooksul.
Kõik läks nii, nagu proua Bonacieux oli öelnud. Kuuldes kokkulepitud parooli, Germain kummardas. Kümne minuti pärast oli La Porte juba väravavahi toas. d’Artagnan jutustas mõne sõnaga sündmustest ja andis teada proua Bonacieux’ peidukoha. La Porte kordas aadressi kaks korda ja lahkus kiirustades. Astunud vaevalt kümme sammu, pöördus ta tagasi. “Noormees,” ütles ta d’Artagnanile, “kuulake minu nõuannet!”
“Ja nimelt?”
“Need sündmused võivad teile sekeldusi tuua.”
“Arvate?”
“Jah.”
“On teil mõni sõber, kelle kell jääb taha?”
“Mis siis?”
“Minge tema juurde, et ta võiks tõendada, et te pool kümme tema juures olite. Kohtus nimetatakse seda alibiks.”
D’Artagnan pidas nõuannet arukaks. Ta võttis jalad selga ja jooksis härra de Tréville’i juurde. Aga selle asemel, et minna koos teistega vastuvõtutuppa, palus ta luba minna kabinetti. Kuna ta oli majas igapäevaseks külaliseks, siis ei tehtud talle takistusi ja härra de Tréville’ile teatati, et tema noor kaasmaalane palub tähtsa asja pärast eraaudientsi. Viis minutit hiljem küsis härra de Tréville d’Artagnanilt, mida võib ta tema heaks teha ja mis on nii hilise külaskäigu põhjuseks.
“Vabandage, härra!” ütles d’Artagnan, kes oli kasutanud hetke, mil viibis üksi toas, et kella kolmveerand tundi tagasi lükata. “Kuna kell on alles kakskümmend viis minutit kümne peal, arvasin, et ei ole veel liiga hilja teie juurde ilmumiseks.”
“Kakskümmend viis minutit kümnel!” hüüdis härra de Tréville seinakellale vaadates. “Võimatu!”
“Vaadake ise, härra, nii see on,” ütles d’Artagnan.
“Jah, tõepoolest,” lausus härra de Tréville, “mina arvasin, et aeg on hoopis hilisem. Aga olgu, mis te minust tahtsite?”
Siis jutustas d’Artagnan härra de Tréville’ile kuningannast pika loo. Ta rääkis kartustest, mis tal olid Tema Majesteedi isiku suhtes, kõneles sellest, mis oli kuulnud kõneldavat kardinali plaanidest Buckinghami vastu, ja tegi seda kõike niivõrd rahulikult ja veendunult, et härra de Tréville jäi teda uskuma. De Tréville langes seda kergemini pettuse ohvriks, et ka tema ise oli märganud midagi uut kardinali, kuninga ja kuninganna suhetes.
Kui kell lõi kümme, lahkus d’Artagnan härra de Tréville’i juurest, kes teda teadete eest tänas ja soovitas
