style="font-size:15px;"> Skaðil oli ori nimega Breði, kellest tuleb siin loos samuti juttu teha. Breði oli väga osav kõiges selles, mida ta tegema pidi. Oma oskuste ja võimete poolest oli ta nendega võrdne, keda temast paremaks peeti, ja mõnest etemgi.
Nüüd räägitakse, et ükskord läks Sigi jahile ja võttis orja endaga kaasa. Nad pidasid jahti kogu päeva kuni õhtuni välja. Aga siis, kui nad õhtul teineteisega oma jahisaake võrdlesid, tuli välja, et Breði oli saanud palju suurema ja parema noosi kui Sigi. See valmistas Sigile suurt pahameelt. Ta ütles, et talle näib imelikuna, et mingi tühipaljas ori teda jahiosavuselt ületab. Seepärast läks ta Breðile kallale ja tappis ta ära ning peitis siis tema surnukeha lumehange.
Siis läks Sigi õhtuks koju ja rääkis, et Breði olevat hobusel tema juurest metsa põgenenud – „ja varsti oli ta mu silmaulatusest väljas ja mina ei tea, mis temast saanud on.“
Skaði kahtles Sigi sõnades. Ta arvas, et Sigi valetab ja oli tegelikult orja ära tapnud. Seepärast saatis ta oma mehed Breðit taga otsima ja nende otsingud lõppesidki niimoodi, et nad leidsid orja surnukeha ühest hangest. Skaði ütles, et nüüdsest tuleb seda hange hakata kutsuma Breði-hangeks,5 ja sellest ajast peale ongi rahvas nõnda teinud ning hakanud samuti kutsuma kõiki teisi suuri hangesid.
Sedaviisi tuli välja, et Sigi oli orja ära tapnud ja sooritanud seega mõrva.6 Nüüd mõisteti ta lindpriiks7 ja ta ei võinud enam kauemaks isakoju jääda.
Odin võttis seejärel Sigi endaga kaasa pikale retkele, mis viis neid kaugele maale. Seal ei hüljanud ta Sigit enne, kui oli jätnud ta rannale, kus olid mõned viikingilaevad.
Siis võttis Sigi oma maleva, mille tema isa oli talle enne lahkumist kaasa andnud, ja hakkas mereröövliks. Ta oli oma sõjaretkedel edukas ning kogus endale lõpuks palju võimu ja maavaldusi. Siis võttis ta endale väärilise naise ja temast sai suur ja vägev kuningas. Ta valitses kogu hunnide maa üle ning oli suur sõjapealik. Oma naisega sai ta poja, kellele pandi nimeks Rerir. Rerir kasvas üles oma isa juures ning sirgus seal kiiresti kasvult suureks ja oskustelt osavaks.
Siis oli Sigi juba vana mees. Paljud olid tema peale ajapikku kadedaks muutunud ning lõpuks pöördusid tema vastu need, keda ta oli usaldanud kõige enam – tema naisevennad. Nad ründasid teda siis, kui ta oskas seda kõige vähem oodata ja tal oli vähe sõjamehi kaasas. Vastase suure ülekaalu tõttu sai Sigi tapluses surma koos kogu oma kaaskonnaga.
Aga Sigi poeg Rerir, kes ei olnud lahingus, kogus oma sõpradelt ja läänimeestelt kokku suure sõjaväe ning võitis sellega endale tagasi kogu oma isa päranduse: nii maa kui ka kuningavõimu. Ja kui talle näis, et ta on oma kuningriigis juba jalad korralikult alla saanud, meenus talle asi, mis tal oli õiendada oma emapoolsete onudega, kes olid tema isa tapnud.
Kuningas kogus siis suure maleva ja läks sellega oma onude vastu. Ehkki seejuures võis jääda mulje, nagu hooliks ta vähe oma sugulusest nendega,8 tegi ta seda sellegipoolest, kuna talle näis, et nood olid ise esimesena alustanud.
Siis ei jätnud ta enne, kui oli tapnud kõik oma isa mõrtsukad, ehkki see oli igati kohutav tegu. Nüüd oli tal maad, võimu ja varandust, ning temast sai tähtsam mees, kui tema isa oli olnudki.
Kui Rerir oli sõjakäikudel rikkaks saanud, võttis ta naise, keda ta endale sobilikuks pidas. Nad elasid kaua aega üheskoos, kuid ei saanud ühtegi last ega pärijat. See ei meeldinud neile kummalegi ning nad palusid pidevalt jumalaid, et neile ikkagi laps saadetaks.
Räägitakse, et Frigg9 kuulis nende palvet ja ütles Odinile, mida nad soovivad. Odin ei jäänud nõutuks, vaid kutsus enda juurde ühe oma valküüridest, hiiglase Hrímniri tütre. Odin andis talle ühe õuna ja käskis selle kuningale viia. Hrímniri tütar võttis õuna ja tõmbas selga varesehame.10
Siis lendas ta sinna, kus kuningas hauakünka peal11 istus, ning laskis õunal kuningale sülle kukkuda. Kuningas võttis õuna ja arvas teadvat, mida see tähendama peaks. Siis läks ta hauakünkalt tagasi koju oma rahva juurde, sisenes kuninganna kambrisse ja sõi seal ühe tüki õuna küljest.12
2. Völsungi sünd
Nüüd räägitakse, et kuninganna sai varsti aru, et ta kannab last. Nii kestis see kaua aega, ilma et ta oleks sünnitada saanud. Seejärel juhtus nii, et Rerir pidi minema laevadega sõjaretkele – nagu on ikka kuningatel kombeks, kui on tarvis mässulisi alamaid maha rahustada. Reisil läks nõnda, et Rerir jäi haigeks ning suri, aga ta tahtis minna Odini juurde, nagu seda paljud tollal ihaldusväärseks pidasid.13
Samal ajal kestis ikka edasi kuninganna häda, et ta ei saanud last sünnitada. Niimoodi möödus kuus aastat. Siis sai kuninganna aru, et talle pole antud enam kuigi kaua elada, ja ta palus, et laps tema seest välja lõigataks. Nii tehtigi. See oli poisslaps, ja nagu arvatagi, oli ta üsast välja tulles juba kasvult suur. Räägitakse, et poiss andis enne kuninganna surma emale suud.
Siis anti poisile nimeks Völsungr. Ta päris oma isalt Hunnimaa kuninga tiitli ning oli juba noorest peast suur ja tugev ning ettevõtlik kõiges, mis tema rammu või mehisust proovile võis panna. Temast kasvas suur sõjamees, võidukas kõigis lahinguis, mida ta oma sõjakäikudel pidas.
Kui ta oli täisealiseks saanud, saatis Hrímnir tema juurde oma tütre Hljóði, kellest oli juba ennist juttu, kui Hljóð lendas õunaga Völsungi isa Reriri juurde. Nüüd võttis Völsungr Hljóði endale naiseks. Nad elasid kaua aega üheskoos ja olid teineteisega õnnelikud. Neil oli kümme poega ja üks tütar. Vanima poja nimi oli Sigmundr ja tütre nimi Signý. Nad olid kaksikud ning kuningas Völsungi lastest kõige paremad ja lootustandvamad, kuigi vägevad olid nad kõik. Seda on juba ammustest aegadest kiidetud ja kõneldud, et Völsungid olid kõik kõvad vägimehed ja andsid enamasti silmad ette teistele kangelastele, kellest vanades lugudes juttu on – seda nii tarkuselt, oskustelt kui ka mis tahes ettevõtlikkuselt.
Räägitakse, et kuningas Völsungr laskis ehitada hiilgava saali, mis oli selline, et seal keskel kasvas suur puu, mille ilusate õitega oksad ulatusid katusest välja. Aga puu tüvi oli all saalis ja seda kutsuti Barnstokkiks.14
3. Siggeirr võtab naiseks Signý, Völsungi tütre*
Siggeirr oli kuninga nimi, kes valitses Götalandi15 üle. Ta oli vägev ja suure kaaskonnaga valitseja. Kuningas Siggeirr läks kuningas Völsungi juurde ja palus temalt Signýt endale naiseks. Kuningas võttis Siggeiri kosjad hästi vastu ja tema pojad niisamuti. Ainult Signý ise polnud nendega põrmugi päri. Aga sellegipoolest tegi ta oma isa tahtmise järele, nagu ka kõigis muis asjus, mis temasse puutusid. Et aga kuningale tundus vajalikuna teda mehele panna, siis saigi Signý kihlatud kuningas Siggeiriga.
Siis jõudis kätte aeg pulmi pidada. Kuningas Völsungr pidi korraldama peo ja kuningas Siggeirr tema juurde võõrusele tulema. Kuningas valmistas siis peo ette kõige uhkemal kombel. Kui kõik oli valmis, tulid kokkulepitud päeval kuningas Völsungi ja kuningas Siggeiri kutsutud külalised. Kuningas Siggeiriga oli kaasas palju nimekaid mehi. Räägitakse, et saalis, mille keskel kasvas suur õunapuu, läideti lõkked kogu põranda laiuses.
Vanaislandi keeles nimetati hange „breðafönn”. On arvatud, et kogu see episood on hilisem interpolatsioon, et seletada tolle sõna päritolu (vt. Finch 1965: xxv–xxxvi).
Vanapõhja tavaõiguses eristati (avalikult omaks võetud) tapmist ja (salajast) mõrva.
Algtekstis on „lindprii“ tähenduses kasutatud kujundlikku väljendit „varg i véum” ehk „hunt pühades kohtades“, mis viitab sellele, et põlualusel oli keelatud viibida pühaks peetud paikades.
Vanapõhja kangelaseetikas oli truudus oma veresugulastele vääramatuks põhiprintsiibiks. Suuresti just sellest nõudest (ja selle rikkumisest) tuleneb saaga hilisemate sündmuste traagika.
Frigg oli Odini naine, abielu ja peresuhete jumalanna.
S.t. võttis varese kuju.
Vanapõhja ja keldi kultuurides seostati hauakünkaid ja nende läheduses viibimist tihti üleloomulike sündmustega.
Ilmselt oli õun mõeldud selleks, et parandada Reriri viljakust.
Odini juurde (s.t. Valhallasse) said minna mõistagi ainult need, kes olid tapetud lahingus. Kuna Rerir suri haigusesse, võis ta paluda, et teda enne surma Odini lemmikrelva odaga märgistataks (vt. Finch 1965: 81).
Otsetõlkes „lapsetüvi“. Võib-olla on viidatud õunapuule, mis oli Völsungite viljakuse allikaks (vt. Grimstad 2005: 81).
Rootsis.
