hukkamisi kui ka pidustusi. Üks päris kindel traditsioongi on tekkinud. Selle nimi on „kaksteist õnneviinamarja”.
Aasta 1909 kujunes Vahemere rannikul Alicantes erakordselt viljakaks viinamarja-aastaks ja detsembris tuli hulk sealseid viinamarjakasvatajaid isegi Madridi, et oma suurt saaki müüa. Siis sündiski kaheteistkümne õnneviinamarja traditsioon. Puerta del Solile, Casa de Correose kauni kellatorni alla koguneb vana-aastaõhtul alati väljakutäis madridlasi ning kui tornikellast kajavad uue aasta saabumist kuulutavad kaksteist lööki, püüab igaüks ühe kellalöögi ajal ühe viinamarja ära süüa. Niimoodi peaks kindlasti hea ja õnnelik aasta tulema. Iga kellalöögi ajal üks viinamari – kuuldavasti polevatki see nii lihtne. Igatahes on see traditsioon Euroopast teistele Hispaania kultuurialadele kandunud, näiteks Mehhikosse, Ühendriikides elavatesse Hispaania kogukondadesse, mitmesse Ladina-Ameerika riiki ja isegi Filipiinidele. Kaksteist õnneviinamarja vana-aastaõhtul.
Bourbonid tulid ja jäid
Habsburgide kuldne ajastu tõi Hispaaniasse teiselt poolt ookeani uue maailma rikkused, kultuur sai vabalt areneda ja õitseda. Nimed Cervantes, Lope de Vega, Velázquez, Zurbarán, Murillo ja hulk teisi ütlevad mõndagi. See oli liiga hea aeg, et kesta pikalt. 14aastane sõda Hispaania trooni pärast tõi võimule esimese Bourbonide soost kuninga Philippe V – Hispaanias Felipe V, kes hispaania keelt eriti ei osanud. Uue kuninga peamine eesmärk oli muuta Madrid nii prantslaslikult hiilgavaks ja suursuguseks kui võimalik. Meeldis see hispaanlastele või mitte, Bourbonid olid tulnud, et jääda. Kuid madridlased polnud kõigi uuenduste ja muutustega kaugeltki rahul ning kirik õhutas rahulolematust veelgi. Juhtus imelikke lugusid, mis jäid ajalukku just oma kummalisuse tõttu.
Kuninga nõuandja markii de Esquilache keelas näiteks ära Hispaanias nii traditsioonilised laia äärega kübarad ja pikad lahedad keebid – kübarate varju saab nägu peita ja keepide all relvi varjata. Ja nii hiilisid Esquilache’i mehed mööda tänavaid, käärid pihus, et hispaanlaste keebihõlmu lühemaks lõigata. Madridi elanikele niisugune asi kohe üldse ei meeldinud ja tänavatel toimusid verised kokkupõrked.
19. sajand. Hispaanlased püüdsid Prantsuse võimu ja mõju alt pääseda. See oli kodanlike revolutsioonide sajand, kodusõdade ja rahvuslike väljaastumiste sajand ja ka esimese Hispaania Vabariigi sajand, kuid aastal 1874 taastus Bourbonide monarhia uuesti. Noid aegu võiks meenutada Plaza de Colón Castellana linnaosas. Väljak rajati 1893, et tähistada neljasaja aasta möödumist Kolumbuse esimesest reisist üle ookeani, kui kuninganna Isabella ja kuningas Fernando tema ekspeditsiooni oma õnnistustega teele olid saatnud. 1885 oli väljakule asutud rajama uus-gootilikku monumenti. See oli massiivne nelinurkne kivireljeefidega kaunistatud alus, igast nurgast tõusmas madal terav ja sale gooti torn, keskelt aga kerkib taeva poole kõrge sammas, mille tipus seisab kivist Kolumbus ise – lipp käes ja pilk suunatud sinna, kus kaugete maade ja mägede taga võiks lainetada ookean. Oma kõrge samba otsast valitseb Kolumbus kogu väljakut – suurt purskkaevu, ümbritsevaid hooneid ja ka teist, tänapäevast Kolumbuse monumenti, nelja tohutut tsementplokki, mille pinnale on graveeritud hispaania filosoofide ja kirjanike tsitaate.
Kindral Franco kaelkirjak ja don Quijote Rosinante
20. sajandi algul polnud Hispaanial vigagi. Madridlased olid rahul, kui kuningas Alfonso XIII 1908. aastal uhke ja vilka peatänava Gran Via avas. Kuningal oli aga see viga, et ta sekkus liialt riigi poliitikasse ja seetõttu vahetus paarikümne aasta jooksul tervelt 33 valitsust. Vabariiklased nõudsid, et Alfonso XIII valimised välja kuulutaks. Rahvas valiski vabariigi ja kuningas kadus maapakku. Kuid vabariiklaste vastu astusid välja natsionalistid koos sõjaväega, Madridist sai kodusõja lahingutander ja 1939. aasta märtsis lõppes kõik. Armee ja natsionalistid olid võitnud, kindral Francisco Franco kuulutas end diktaatoriks.
Teise maailmasõja ajal oli Hispaania nime poolest küll neutraalne riik, kuid Franco sümpaatia oli Hitleri ja Mussolini poolel. Pärast sõja lõppu jäi Franco rohkem kui kümneks aastaks Rahvaste Ühenduse põlu alla. Hispaania oli eraldatud ja vaene, osa rahvast lausa nälgis ning miljonid inimesed olid sunnitud Prantsusmaa ja Saksamaa vabrikutest tööd otsima.
Kindral Franco tahtis aga maailmale näidata, et kunagi nii rikas ja uhke Hispaania on ikka alles. Ta otsustas seda teha Madridis Hispaania väljakul, paigas, kus aastal 1808 oli Príncipe Pío küngas ja kus prantslased olid 2. mai rahvaülestõusu vangid maha lasknud. Francisco de Goya on selle sündmuse jäädvustanud.
Nüüd on siin Madridi vilgas süda ja Gran Via algus. Franco laskis raskete aegade kiuste Hispaania väljakule kaks pilvelõhkujat püsti panna. 1947 asuti ehitama esinduslikku ja massiivset Hispaania Maja – Edificio España. Hoone keskosas on 26 korrust – kõrgus on 117 meetrit, tiivad tõusevad 17 korruse kõrgusele. Betoonehitis sai valmis 1953 ja kujutab enesest üpris tavalist külgedel astmetena tõusvat kõrghoone-kasti, ainult kohutavalt suurt, kõrget ja laia. Sajad aknad lõpututes ridades.
Kui tahad lähemalt uurida teist Franco-aegset pilvelõhkujat, ikka siinsamas Hispaania väljakul, tuleb pea veel rohkem kuklasse ajada. See on Torre de Madrid – Madridi torn. Hoone kõrgem tiib tõuseb 142 meetrit taeva poole, korruseid on 33. Valmimise aastal 1957 oli Madridi torn kõige kõrgem betoonehitis maailmas. Hoone omamoodi kuju tõttu – üks pool tõuseb tornina teisest ligi poole kõrgemale – hakati hiigelehitist varsti kaelkirjakuks kutsuma. Sel kombel püüdis kindral Franco maailmale tõestada, et Hispaania on ikka jäänud võimsaks ja suursuguseks riigiks.
Tõeliselt kuulsast ja väärikast Hispaaniast jutustab aga hoopis tore monument siinsamas Madridi ilmatu suure Hispaania väljaku keskel, kuhu on mahtunud tiigi, lillede, muru ja õitsvate puudega park. Kunstiteos valmis 1957 nagu ka Madridi torn, nii et sel aastal sai määratu Hispaania väljak oma praeguse ilme. Miguel de Cervantes Saavedra (1547–1616) istub siin postamendil, selja taga kõrge sile kivisammas. Õilis profiil, krookkrae ja tolle aja kummalised rõivad. Nii Cervantes kui ka sammas on välja raiutud heledast kivist. Oma looja jalge ees, tiigivee ääres paikneval alusel on aset võtnud kaks tumedamatoonilist tegelast. Kondine ratsu Rosinante, kelle seljas istub teravmeelne ja õilis hidalgo don Quijote La Manchast, raudrüü seljas, ilmatu pikk oda vasakus käes, parem käsi otsekui tervituseks üles tõstetud. Aga rüütlist mõned sammud tagapool kannab kõhnuke eesel oma rasket koormat, õilsa vana luukõhna rüütli pontsakat kannupoissi Sancho Panzat. Eesli sabaots on ilmselt üks õnnetoov asi, suurest katsumisest on selle pind lausa säravaks poleeritud.
Kahel pool rüütlit ja kannupoissi istuvad postamentidel ka hidalgo kaks suurt armastust – päris maine talutüdruk Aldonza Lorenzo ning don Quijote kujutluste ja unelmate imekaunis Dulcinea. Kohal on kõik, kes olema peavad.
Kindral Francole andis maailm ta patud lõpuks andeks. Midagi ei jäänud ju üle, külm sõda kahe suurriigi vahel võttis üha hoogu ning Franco lubas Hispaaniasse paigutada USA sõjaväebaasid. Uksed avanesid välisabile ja investeeringutele kui nõiaväel. Kui Franco 1975. aastal suri, krooniti Juan Carlos I Hispaania kuningaks ja elu läks edasi.
Kastiilia
Prado muuseum Madridis
Oma Hispaania-raamatus „Surm õhtupoolikul” kirjutab Ernest Hemingway, et kui Madridis poleks mitte midagi muud kui Prado, oleks ikkagi põhjust siin igal kevadel kuu aega viibida, sest Prados on peidus kogu Madridi ja kogu Hispaania ajalugu. „Väljastpoolt on muuseumihoone küll vägev ja suursugune, kuid midagi eriti ajaloolist ega maalilist selles pole. Maalid muuseumis on lihtsalt paigutatud ja hästi valgustatud ning maailmakuulsaid kunstiteoseid pole eraldi esile tõstetud. Kuivas mägiõhus on maalide värvid fantastiliselt hästi säilinud ning vaene segaduses turist ei saa aru – pole lihtsalt võimalik, et need säravates ja värsketes toonides maalid ongi vanade meistrite surematu looming. Ja turist mõtleb – siin kusagil peab olema mingi riugas või pettus.”
Nii see kõik on, ainult
