oled. Armas taevas, nad on kõik siin su ees! Hieronymus Bosch, El Greco, Tizian, Caravaggio, Botticelli, Rembrandt, Rubens, Velázquez, Murillo, Dürer, Raphael, Tintoretto, Goya, Veronese, Fra Angelico – ja veel ja veel. NII palju.
Prado tähendab aasa. Hoone, millest tulevikus sai Prado muuseum, asus nimelt keset kaunist rohelist aasa. Selle laskis ehitada kuningas Carlos III peaminister José Moñino y Redondo, Conde de Floridablanca – Floridablanca krahv – 18. sajandi Hispaania mõjukaimaks peetud riigimees, keda ka Goya on maalinud. 1785 pani kuningas Carlos III tööle ühe oma lemmikarhitektidest, Juan de Villanueva. Tema sai ülesandeks Paseo del Prado linnaosa täielikult välja ehitada. Muu hulgas rajati lähedusse ka uhke botaanikaaed ja linna raekoda.
Carlos III suri 1788, ajad muutusid keeruliseks. Hispaania pidi üle elama poolsaare sõja nime all ajalukku läinud aastad, mil Briti väed Portugali jõudsid ning prantslasi Ibeeria poolsaarelt välja püüdsid tõrjuda. Alles 1813 sai troonile Carlos III pojapoeg Fernando VII. Iseseisvussõja ajal olid Prado hoones ratsaväe kindralstaap ja armee püssirohuladu. Fernando VII tütar, kuninganna Isabella II oli see, kes kauni hoone korda laskis teha, et siia kuningakoja kunstikollektsioon tuua.
Fassaadil suur esileulatuv uusklassikaline sammaseeskoda, sellest kahel pool täpselt sarnased sammaskäigud, ülemisel korrusel pikkades ridades kõrgete sammastega eraldatud aknad, nendest omakorda kahel pool kahekorruselised lihtsad punastest kividest tiibhooned. Ilmatu pikk, hiiglaslikuna mõjuv, samas klassikaliselt tagasihoidlik oli too esmane Prado muuseum, kuhu paigutati sajandite jooksul kogutud kuninglikult rikkalik kunstikollektsioon. Muuseum avati 1819 ja ei läinud sajanditki, kui selgus, et Hispaania kuninglik kunstikogu siia enam ära ei mahu.
1300 maali
Aastatel 1900–1960 rajati Prado peahoone taha hulk paviljone, 20. sajandi lõpupoole ehitati veel paar hoonet juurde. Vana fassaadi ei puudutatud, kõik juurdeehitised kerkisid originaal-Prado taha ning on omavahel ühendatud. Aastal 2007 rajati pikk maa-alune klaasist ja terasest käik, mis ühendab Villanueva hoonet Jeronimo hoonega – nii kutsutakse varasemaid juurdeehitisi. Selle lookese alguses tsiteeritud Ernest Hemingway pani oma Prado-muljed kirja aastal 1932. Siis võis muuseum ehk tõepoolest suhteliselt lihtne ja selge tunduda. Praegu võid selles tohutus kompleksis lootusetult ekselda otsekui hiigellabürindis, olgugi ruumid plaanil ja ka hoones eneses numbrite, tähtede ning kunstnike nimedega märgistatud. Aga kunsti on siin lihtsalt liiga palju, ainuüksi maale enam kui 1300. Midagi peab välja valima, midagi ohverdama.
Kui võtaks appi ajatelje ja valiks sellelt kõige kuulsamad Hispaania meistrid? Muidugi ka flaami meistri Hieronymus Boschi, temata ei saa kuidagi. Madalmaade varast kunsti on Prados üldse palju – 16. sajandil valitses Madalmaid ju Hispaania, lõunaprovintse ka veel 18. sajandi alguses.
Vaadakem siis pisut ringi ühes maailma kõige rikkalikumas ja kuulsamas kunstimuuseumis, mis on suurte meistrite maale tihedalt täis.
El Bosco – 15. sajandi sürrealist?
Hieronymus Bosch – õieti van Aken, Hispaanias El Bosco – elas 1450–1516 Madalmaades ning oli Hispaania kuninga Felipe II lemmikkunstnik. Prado muuseumis on mitmeid selle kunstniku maale, nende hulgas ka kõige tuntum ja hinnatum, aastal 1505 valminud „Maiste naudingute aed”. Uskumatu fantaasiaga loodud kolmeosaline pilt, triptühhon, nii müstiline ja kummaline ja unenäoline, et sobiks mõnede asjatundjate meelest isegi 20. sajandi sürrealistlike maalide hulka. Või vähemalt eeskujuks.
Mis teid pidi liikusid küll selle meistri mõtted rohkem kui 500 aastat tagasi?
Triptühhoni keskse paneeli kõrgus on 1 meeter 90 cm, laius 1 meeter 75 cm. Küljepaneelid on pisut madalamad ja umbes poole võrra kitsamad. Nii et mitte kuigi suur maal. Küljepaneelide sulgemisel näeme jumala loodud universumit, mis on otsekui hiiglaslik klaaskera tumedal taustal. Vasakpoolse paneeli ülemises nurgas on jumala enese kujutis, mis on universumiga võrreldes küll päris tilluke. Paneelide avamisel avaneb ka jumala loodud fantaasiarikas ja värviline maailm. On loomise kolmas päev ja vasakpoolsel paneelil paradiisiaed – taimed, loomad, linnud ning just loodud Aadam ja Eeva. Ja juba luurab seda Looja harmooniat inetutesse olenditesse peitunud patt.
Suur keskpaneel näitab meile inimesi maiste naudingute aias – lugematu hulk rõivasteta inimkujusid ning suurte eriskummaliste fantastiliste olendite, taimede ja viljade lõputu fantaasia, naudingud, mis kujutlusvõimele eriti ruumi ei jäta. Tuttavad, kuid hiigelmõõtmetega vormid, mahlakalt ereroosad ja eresinised taimi ning vilju meenutavad monstrumid, mis on suuremad, kui nende kõrval toimetav kahvatu ja paljas inimkond. Kõik need inimesed, fantastiliselt suureks paisunud olendid ja taimed elavad rohelisel taustal, veesilmade keskel.
Maiste naudingute aed.
Naudingud ei jää aga karistamata. Parempoolsel paneelil on põrgu, kus patused oma hirmsa palga saavad. Täiesti pöörase fantaasiaga kujutab Bosch kirjeldamatult jubedaid hiigelolendeid, kes patuste pikka piinamist naudivad. Lõputu kauguse mustades mägedes leegitsevad põrgutuled.
Keskaegse arusaamise järgi oligi patuste palk põrgu, kuid Boschi kummalist ja uskumatut fantaasiat teistel keskaegsetel maalikunstnikel ei olnud. Tema maalimisviis kuulub varaste Madalmaade kunstnike traditsiooni, teavad kunstiteadlased. Kuid ta oli tuntud isegi kauges Veneetsias. Hispaania kuningas Felipe II laskis oma lemmiku El Bosco maalid Hispaaniasse tuua, mistõttu neid saabki Prados imetleda. Ka kõige kuulsamat ja kummalisemat – „Maiste naudingute aeda”.
Kirglik ja müstiline kreeklane
Lugejale juba pisut tuttavam El Greco – Kreeklane – oli õppinud säravas Veneetsias, Tiziani ateljees, asunud elama linna, mis ta otsemaid ära võlus – Toledosse, avastanud enese jaoks Hispaania ning jäänud kuni lõpuni oma avastuse vangiks. 16. sajandi Hispaania maalikunsti iseloomustavad asjatundjate väidete põhjal viimseni üleskruvitud tunneteküllus ja üha süvenev süngus. El Greco avastas siin salapära ja dramaatika – kahvatud, hõõguva südamega, üleni musta rõivastatud hidalgod, uhked rüütlid – ning maalis nende kirge, hingestatust ja unenägusid, nende surmafanatismi, hirme ning nägemusi. Inimesed tema maalidel on väga pikad, neil on pikad käed ja pikad jalad, kahvatud, piklikud, kinnised näod, valged krook-kraed – nad on uhked, kuid alandlikud oma sügavas usus. Nii kirjutab El Greco biograaf Ramón Gómez de la Serna.
Dramaatiline must-valge kontrast valitseb El Greco maalidel ning alles seejärel varjude ja valgusega eriskummaliseks koloreeritud teised toonid. Religioossetel piltidel on tihti hulk tegelasi, nende seas müstilisi ning haruldase fantaasiaga maalitud ingleid. Viimased viisid meistri isegi inkvisitsioonitribunali ette, kus ta teatas, et kunstniku inspiratsioon on nagu ilmutus ja tema peab maalima ingleid nii, nagu need talle ilmuvad.
El Greco Prados välja pandud töödest peetakse kõige efektsemaks maali „Karjased sõime ääres”, mille kunstnik tegi umbes 1614. aastal omaenese hauakabeli jaoks. Samal aastal lahkus 73 aastane El Greco siit ilmast.
Pikad, pikkade käte ja jalgade ning väikeste peadega karjased põlvitavad ja seisavad hardalt äsja sündinud Jeesuslapse ees. Laps lamab oma punases rüüs ema põlvedel ja temast näib kiirgavat kogu pildi valgus, mis toob esile näod, rõivaste muutuvad värvitoonid ning ülalt taevast kogu stseeni jälgivate lendlevate inglite ja keerubite näod, kehad, tiivad ja rõivad. Elu, liikumine ja uhked hele-tumeda kontrastid. Võiks mõelda, et kui väike särav valgusallikas ema põlvedel kustub, mattub kogu stseen täielikku pimedusse.
„Õuedaamid” – Prado uhkus ja mõistatus
Prado muuseumi väljapanekutes peegeldub kogu Hispaania 12.–19. sajandini. 17. sajandi kuulsaimaks nimeks on jäänud Diego Velázquez, kes sündis Sevillas aasta enne sajandivahetust – 1599. Ta oli vaid 24aastane, kui temast sai noore kuninga Felipe IV
