noor kroonprints don Fernando nende seas, lapsed, kes vanemate kombel rõivastatud ja ehitud – 13 Hispaania kuningapere liiget. Ja pildi vasakpoolses nurgas on näha suure lõuendi puuraamis tagumist poolt ning selle ees meistrit, õuekunstik Goyat ennast. Paistavad küll vaid nägu ja kael, kuid ometi tekib mingi analoogia 150 aastat varem maalitud Velázqueze kuningapere pildiga. Sellelgi seisab kunstnik ise vasakul äärel.
Kuid see on ka ainus ühine joon kahe Hispaania kuulsaima kunstniku suurtel kuningliku perekonna maalidel. Goyal polnud ju mõtteski end pildile panna, talle anti tungivalt nõu seda teha. Kuid tema Carlos IV pidurüüdes perekond seisab ühtses reas tõenäoliselt suures saalis, pildil puudub sügavus ja midagi müstilist siin pole. See on taas üks kuulsamaid maale Prado muuseumis.
Goya maale on seal saalide kaupa. Prado kuulubki esmajoones Hispaania kunstile, mis Hispaania pika ja sündmusterohke ajaloo ellu äratab.Kuid Hispaania krooni kunagist ajaloolist vägevust näitab seegi, kui palju on Prados teiste, rohkem või vähem Hispaania mõju all elanud Euroopa riikide kunsti. Flaami meistrite maalid, teiste seas van der Weyden, Pieter Brueghel, ligi sadakond Peter Paul Rubensi tööd ja muidugi Rembrandt.
Ja itaallased Caravaggio, Botticelli, Raphael, Tintoretto, Tizian, Paolo Veronese teiste hulgas. Ja prantslased. Ja kuulus sakslane Dürer. Maailmanimed sajandite tagant. Ramón Gómez de la Serna kirjutab:
„Muuseumid on otsekui haiglad, kus meid kõrgemalt poolt saadud andidega ravitakse. Ainult suur kunst on kunst, ainult suur kunst on kunsti kaitsja.”
Prado muuseum Madridis on suure kunsti hoidja ja kaitsja.
Kastiilia
Villahermosa palee
Prado muuseumi juurest tuleks kõndida diagonaalselt üle suure väljaku – Plaza de Cánovas del Castillo – ning seal, rohelusega palistatud Paseo del Prado ja Carrera de San Jerónimo nurgal seisab Madridi teine võrratu kunstipalee – Thyssen-Bornemisza muuseum. Linna niinimetatud kuldse kunstikolmnurga kolmanda nurga moodustab Reina Sofia – kuninganna Sofia galerii, kus peaasjalikult tänapäevast kunsti eksponeeritakse. Thyssen-Bornemisza muuseumis on aga väga rikkalik kogu nii vanade meistrite kui ka 19. ja 20. sajandi kunstist, mis asjatundjate meelest täidab Prado ja Reina Sofia galerii väljapanekute kunstiajaloolised lüngad.
Thyssen-Bornemisza muuseum on leidnud koha Villahermosa palees. Nimi, mis peaks tähendama ilusat küla. Villahermosa hertsogid on läbi ajaloo kulgenud tähtsate, kuulsate ja uhkete grandide suguvõsa, kelle varandus juba 15. sajandil kasvama hakkas. Esimese Villahermosa hertsogi tiitli sai juba 1417. aastal Alfonso de Aragón y de Escobar, kes oli Aragoni kuninga Juan II väljaspool abielu sündinud poeg. Viis sajandit vastu pidanud Villahermosa hertsogite suguvõsa viimane nimi on Álvaro de Urzáiz y Azlor de Aragón – sünniaasta 1937. Villahermosa hertsogitel on tõenäoliselt mitmeid uhkeid ajaloolisi residentse, üks neist on Madridis, Paseo ja San Jeronimo tänava nurgal.
Tüüpiline uusklassitsism, ütlevad asjatundjad selle suure kolmekorruselise nurgahoone kohta. Villahermosa palee ehitatigi 18. sajandi lõpu- ning 19. sajandi algusaastatel, just siis, kui taassündinud klassitsism kogu Euroopas oma võitu pühitses. Sama oli teinud ka uus ja põnev teadus – arheoloogia. Iidsed linnad Herculaneum ja Pompei olid välja kaevatud ning Lääne-Euroopas leiti, et Vana-Rooma ja eriti Vana-Kreeka klassikaliselt suursugune stiil on sama hästi kui täiusliku ilu kehastus. Nii et hüvasti, renessanss, hüvasti, rokokoo ja pulbitsev, teatraalne barokk. Uus loosung kõlas – arhitektuuris valitsegu selgus, täpsed, täiuslikud proportsioonid, suursugusus. Mida suurem ja vägevam, seda uhkem. Euroopa auahned uue põlvkonna valitsejad leidsid, et just nemad on klassikalise tsivilisatsiooni pärijad ning asusid Heraklese otsusekindlusega rajama hiigelsuuri hooneid.
Roospunane palee, kus peeti pidusid ja tehti ajalugu
Muidugi jõudis uusklassitsism ka Hispaaniasse ja Madridi. 18. sajandi lõpul tellis 11. Villahermosa hertsog Juan Pablo de Aragón-Azlor oma naisele võrratu kingituse – kauni uusklassitsistliku palee tänavanurgal, hiigelväljaku ääres. Palee valmis 19. sajandi algusaastatel ning sellest sai Villahermosa hertsogipere residents Madridis. On teda, et ehituse projekti tegi väga andekas noor arhitekt Antonio López Aguado, kes oli arhitektuuri õppinud nii oma kodumaal kui ka Itaalias ja Prantsusmaal.
Villahermosa palee on pika nelinurkse fassaadiga hoone, fassaadi läbib kolm suurte nelinurksete akende rida. Korrapärane, suursugune, harmooniline fassaad. Silma jäävad lihtsad tumedad, alläärtes kaunite ornamentidega ehitud sepisrõdud teise ja kolmanda korruse akende ees. San Jeronimo tänava poole avaneva hoone keskosa – kolm suurt ust ja nende kohal kõrgemate korruste kolm akent – tõuseb väga kaunitooniliste roospunaste seintega hoones esile. Fassaadi keskosa on hele, valkjashall, vaid akende ja uste iluraamid on roospunased. Keskosast kahele poole jäävad aga roospunased seinad, laiade akende raamistus on valkjashall. Kaunis ja korrapärane kontrast. Fassaadi heleda keskosa kohal on madal kolmnurkne viil, nagu klassikalisel antiiktemplil, ja viilu tipus üks kõrge hele kroonitud pea.
Sellises uusklassitsistlikus Madridi palees elas Villahermosa hertsogipaar 19. sajandi alguses. Tollal sai just sellest hoonest pealinna kõrgkihi kohtumispaik. Siin võeti sageli külalisi vastu ja ühel peenel suareel esines kuulus ungari pianist ja helilooja Ferenz Liszt ise. Villahermosa palees pole aga ainult pidusid peetud, siin on tehtud ka ajalugu. 1823. aastal peatus siin parajasti pagulasseisundis Prantsusmaa troonipärija Angoulême’i hertsog. Hispaania kuningas Fernando VII palus tema abi vaenulike liberalistide mahasurumiseks ja hertsog saabus kohale oma sõjameestega, keda tunti nime all sada tuhat St. Louis’ poega. Prantsusmaa troonipärija vägede abiga taastati edukalt Hispaania absoluutne monarhia. Angoulême’i hertsogist enesest sai aga aastal 1830 kõige lühemat aega valitsenud kuningas maailma senises ajaloos. Vaid 20 minutit oli ta kuningas Louis XIX, siis loobus ta troonist oma vennapoja kasuks.
Eks juhtu ajaloos kummalisi asju?
Villahermosa palee hiilgeajad olid 20. sajandiks minevikuks saanud. Hoone hõivasid mõneks ajaks pangakontorid, seejärel leidis ta hoopis väärikama kasutuse.
Kunstikogujast tööstur ja parun
Heinrich Thyssen oli Ruhrimaal elava saksa töösturi poeg. Ta tuli ilmale 1875, õppis Heidelbergi Ülikoolis keemiat ja Londonis filosoofiat. Asus elama Ungarisse, abiellus Margit Freiin Bornemisza de Kászon et Impérfalvaga – keerulised nimed olid tollal kõrgemal seisusel – ja niimoodi sai Heinrichist Austria-Ungari kodanik. Edasi juhtus nii, et Heinrich Thysseni äi, ungari päritolu Gabor Freiherr Bornemisza de Kászon et Impérfalva lapsendas oma tütre abikaasa. Kõlab kummaliselt, aga ju oli see võimalik. Vabahärra Bornemiszal nimelt polnud poega ja nii sai ta oma parunitiitli perekonda jätta ning väimehele pärandada. Omaenese väimehe lapsendamise menetlus polnud ilmselt siiski kuigi tavaline asi ning äratanud hulganisti arutlusi, et kas Heinrichil ikka on õigus endale niimoodi parunitiitel saada. Meest ennast sedasorti arutelud ei huvitanud. Tema oli oma tiitliga täiesti rahul ja talle sobis hästi seegi, et temast pikapeale Saksamaa suure Terasekompanii juhtkonna liige sai. Õnneks oli parunil ka teisi huvisid.
1920. aastatest peale oli Thyssen tegelenud oma kunstikoguga. Ta eelistas klassikalist ning oma aja kunsti, 20. sajandi moodsam maalikunst oli talle väga vastumeelne. Oma kogu täiendas ta reisidel Ameerikasse. Ta ostis väga väärtuslikke teoseid – kas või näiteks Hans Holbein Noorema Henry VIII portree – ka Euroopa kuulsatelt kollektsionääridelt.
1932 lahutas Heinrich Thyssen oma abielu, naise isalt päritud parunitiitlit muidugi endale jättes. Ta jõudis veel kaks korda abielluda, kogus rikkust ja kunsti ning suri Luganos 1947. aastal. Parunil oli hulk järeltulijaid ja lapselapsi, kuid tema tähtsaimat, Thyssen-Bornemisza nime ajalukku viinud kunstikogumise harrastust jätkas poeg Hans Henrik, või Heinrich, paruni esimesest abielust.
Saksa
