sai siis tehtud just seda, mida ühes muuseumis teha ei tohi. Kihutatud läbi saalide, otsekui oleks põrgukoer kannul. Eneseõigustuseks julgen öelda, et eesmärk pühendab abinõu. Selle läbi muuseumisaalide kihutamise eesmärgiks oli anda natukenegi aimu sellest, mida kõike Madridis Thyssen-Bornemisza muuseumis näha võib. Eks ole imetlusväärne, millega kaks kunstihuvilist saksa päritolu parunit, isa ja poeg, hakkama said. Kallis hobi, aga rahapuuduse üle polnud ilmselt kummalgi vaja kurta.
Asjatundjate meelest on tegemist arukalt koostatud hea kollektsiooniga, nii et au parunitele.
Ja ju pidi just nii juhtuma, et noorem parun, Hans Henrik, võttis oma viiendaks naiseks hispaanlanna Carmeni, jäi ise Hispaaniasse ja tõi siia ka oma väärtusliku kunstikogu, mille eksponeerimiseks sobis kõige paremini just hertsog Villahermosa palee Madridis.
Kastiilia
Madridi kuningapalee
Siis, kui Goya ei töötanud, lonkis ta lossis ja parkides ringi, seisis Maella ja Bayeux’ freskode ees ning vaatles mütoloogilise kujuga purskkaeve. Ta nägi vett tõusmas, langemas ja mänglemas – ja läbi ning üle purskkaevude nägi ta hiigelsuurt, helkivat valget paleed, Hispaania Versailles’d, lõpmata suure vaevaga nii kõrgele ehitatud lossi otsekui õhus hõljumas. „Paremini kui keegi teine mõistis tema, Felipe V, kes oli ehitanud selle palee ääretu aja-, raha- ja vaevakuluga – ning oma tujust tüdinenuna lausunud siis, kui veeimed esmakordselt mänglema olid hakanud: „Maksnud olen ma nende purskkaevude eest viis miljonit, meelt lahutasid nad mul viis minutit.””
Nii kirjutab Lion Feuchtwanger oma raamatus „Goya”.
Kunstnik oli tollal parasjagu San Ildefonso lossis kuningas Carlos IV perekonna portreed maalimas. On teada, et Madridi kuningapalee ehitamise ajal plaaniti sinnagi sama uhkeid aedu ja vägevaid purskkaeve ja et ka selle lossi eeskujuks oli Versailles’ palee. Losside lood pole kaugeltki lihtsad ja Madridi Palacio Real pole siin erand.
Ajalooline tõde, pikk ja keeruline
Madridi ajatelge ehib uskumatult palju sündmusi ning seal leiduvad valitsejate dünastiad on kujunenud ülikeeruliseks.
Tuletagem meelde, et maurid tungisid Ibeeria poolsaarele 8. sajandi algul. Aastal 852 rajasid nad Kastiiliasse asula, millele anti nimeks Mayrit. Emiir Muhammad I laskis siia ehitada kindluse, alcàzari, et kaitsta tollal hoopis suuremat asulat, Toledot.
Kristlaste võitlus mauridest sissetungijatega, rekonkista, algas ju enam-vähem kohe ja kõige ägedamalt just Kastiilias. Mayrit asus parasjagu Kastiilia vägede teel ning aastal 1085 olid maurid sunnitud selle paiga maha jätma. Mayritist sai väheks ajaks Magerit ja aastal 1202 juba Madrid. Kui rahutud ajad olid möödas, elas linnake vaikselt omaette edasi. Varem elas siin palju munki, mistõttu paikkonda ehitati hulganisti kloostreid ja kirikuid. Viimaseid kerkis lühikese ajaga tervelt kolmteist – tunduvalt rohkem, kui väikese linna rahval neid vaja oleks läinud.
Madridi ümbruse kaunites metsades ja aasadel armastasid Kastiilia kuningad oma suursuguseid jahte pidada, eriti meeldis siin Enrique IV-le, kes on ajalukku läinud äärmiselt ebameeldiva ja amoraalse kuningana. Kui ta 1474. aastal suri, asus troonile tema õde, Kastiilia Isabella, kes oli abiellunud Aragoni Fernandoga. Ajalooline tõde on, et just need katoliiklikud monarhid tõrjusid maurid välja nende viimasest kantsist Granadas – Alhambrast.
Isabella ja Fernando tütar Juana La Loca, hullumeelne, nagu teda rahvasuus kutsuti, kuningatroonile ei sobinud. Kuid Juana oli abiellunud Austria ertshertsogiga ja 1507. aastal astus troonile selle paari poeg Carlos I, kes oli ka esimene Habsburgide soost Hispaania kuningas. Habsburgide ajastut – 16. ja 17. sajandit – peetakse Hispaania ajaloos hiilguse ja õitsengu ajaks. Just siis valitses Hispaania tervet hiigelimpeeriumi – määratuid territooriume Ameerikas ja Aasias, Madalmaid, osa Itaaliast, Portugali ning mitmeid alasid isegi Põhja-Aafrikas. Ka Hispaania kultuuri jaoks oli käes kuldne ajastu – Velázqueze, El Greco, Cervantese ja Pedro Calderón de la Barca aeg.
On teada, et kuningas Felipe II määras 1561. aastal riigi pealinnaks Madridi. Ikka veel Habsburgide soost kuningad Felipe III ja IV lasksid pealinna uhkeid paleesid ehitada ja kauneid väljakuid rajada. Kaugelt teiselt poolt ookeani, uue maailma asumaadest, voolas emamaale piisavalt varandust, et sõdasid pidada, pealinna kaunistada ning kunsti ja kultuuri edendada. Headel aegadel pole aga tavaks lõputult kesta.
Aastal 1700 suri kuningas Carlos II, jätmata troonipärijat, ja Euroopa kuningakojad asusid üksteise võidu pakkuma Hispaania troonile oma kandidaate. Prantsusmaa soosis Anjou Philippe’i, Louis XIV pojapoega, kuid niimoodi tekkivat Prantsusmaa ja Hispaania liitu kartvad Inglismaa, Austria ja Holland toetasid Austria ertshertsogit Karli. Vastuolud läksid nii tõsiseks, et tekitasid lõpuks 14 aastat kestnud Hispaania troonisõja. Lõpuks krooniti kuningaks ikkagi Anjou Philippe, temast sai Felipe V, kes valitses kokku 45 aastat. Ta oli esimene Bourbonide soost kuningas Hispaanias, siiani kestva dünastia rajaja. Felipe V püüdis nii Madridi kui oma õukonna võimalikult prantsuspäraseks muuta.
Iidsest kindlusest hiilgavaks paleeks
Tänase Madridi kuningapalee eelkäijaks oli mauride rajatud võimas kindlus – kuninglik – alcazar.
14. sajandi lõpul ja 15. sajandi algul valitsenud Enrique el Doliente – peaks tähendama kannatajat või ebakindlat meest – olnud oma hüüdnimest hoolimata tubli kuningas, kelle juhtimisel Kastiilia laevastik mitmeid olulisi lahinguid võitis. Just tema muutis alcazar’i tollase Hispaania kõige uhkemaks kuninglikuks residentsiks, mida juba ka lossiks võis kutsuda. Habsburgide ajastul võttis 1516. aastal troonile astunud Carlos I ette selle keskaegse kindluslossi ümberehitamise renessanss-stiilis, et sellest kuninglikule õukonnale väärikas paik saaks. Seda tööd jätkas Felipe II, kes palkas lossi kaunistama meistreid Itaaliast, Prantsusmaalt ja Madalmaadest. Lossile lisati kuldne torn ja kuninglik relvakamber.
Louis XIV pojapoeg Philippe, hispaanlaste jaoks Felipe V, esindas Versailles’ hiilgusega harjunud Bourbone, kelle jaoks Madridi kindlusloss oli liiga range, lihtne ja vaene, seda tuli kaunistada ja täiendada. Siseruumide võimalikult prantsuspäraseks kujundamist juhtinud kuninganna María Luisa ise.
Vanast alcazar’ist jutustab näiteks Jan Cornelisz Vermeyeni joonistus aastast 1534. Sellel on nelinurkne, keskaegse kindluse moodi ehitis, mida elustavad kuninglik kabel ja suured siseõued Patio del Rey ja Patio de la Reina – kuninga ja kuninganna siseõu, mis mõnikord ka linnarahva laadaplatsideks muutusid. Vana loss võis oma pildigalerii üle uhke olla. Siin leidus Tintoretto, Veronese, Ribera, Boschi, van Dycki, El Greco, Leonardo da Vinci, Raphaeli ja Correggio teoseid.
1734. aasta jõulude ajal kutsusid kõigi Madridi kirikute kellad rahvast jõulumissale ja sellesse vägevasse kellahelinasse uppus tulekahju häirekellade hääl. Põles linna uhkeim ehitis, kuningaloss. Rüüstamishirmus hoiti lossi uksed suletuna, mis muidugi päästetöid tublisti takistas ja nii jäi hulk hinnalisi kunstiteoseid tulle. Osa suudeti siiski akendest välja heita ja õnneks oli kuningas just äsja lasknud suure osa oma kunstikollektsioonist teise lossi üle viia. Vana alcazar hävis tules peaaegu täielikult.
Madridi uue kuningalossi projektid tegi itaalia arhitekt Filippo Juvarra. Ta kujundas hiigelsuure monumentaalse hoone, mille ehitamist enne arhitekti ootamatut surma alustada ei jõutudki. Oma õpetaja tööd kutsuti jätkama tema õpilane Juan Bautista Sachetti.
Hiigelväljakule tõusis palee tohutu nelinurk, mis ümbritses suurt, korrapärast, nelinurkset siseõue. Esimene Bourbonide soost Hispaania kuningas Felipe V oli ju sündinud Versailles’s ja pärast 1734. aasta tulekahju alustas just tema uue palee ehitamist. Eeskujuks pidi olema teadagi armas kodune ja hiigelsuur Versailles. Kuninga soovidega tuli arhitekt
