>
See on teine raamat raadiovestlustel põhinevast sarjast „Aja jälg kivis”. Kireva Gallia kuke kõrvale astub nüüd möirgav Briti lõvi. Kaks naabrit, teine teisel pool La Manche’i väina ehk Inglise kanalit, naabrid, kes pika ajaloo vältel hoopis rohkem vaenlased kui sõbrad on olnud.
On üks vana kõnekäänd: „Prantslased hakkavad inglasi armastama alles siis, kui varesed ja etiooplased valgeks muutuvad.” Kanali vastaskallastel elavate naabrite suhete kohta ütleb see mõndagi. Omavahel pidevalt võistlevad vaenlased ja paljuski täielikud vastandid – kirev Gallia kukk ja möirgav Briti lõvi.
Ent kummaline lugu küll – soomlase Erkki Toivaneni raamatust „Kahel pool kanalit” saab teada, et valgustusajastul hakati Prantsusmaal teispool La Manche’i asuvat saareriiki imetlema. Inglismaad peeti tarkade ja sügavate mõtete riigiks, seevastu Prantsusmaal valitsevat vaid vormitäitmine ja kunst meeldida.
Prantsusmaa jäigalt geomeetriliseks kujundatud parke ja aedu hakati looduslikeks „inglise aedadeks” muutma. Anglofiil Voltaire kirjutas: „Järgin kõiges inglise maitset. Kõik peab olema looduslik. Armastan vabadust ja vihkan sümmeetriat.”
Brittidele meeldis pilt, mille prantsuse valgustusfilosoofid Inglismaast lõid. Meeldis nii väga, et nad hakkasid seda tõena võtma.
Järgnevatel lehekülgedel räägimegi ajast enne ja pärast seda.
Möirgav Briti lõvi
Möirgav Briti lõvi tähistab Inglismaad.
Britannia oli pikki sajandeid udude saar, London sudude linn. Muidugi mõjutas see ka inimeste mõtteid, arusaamu ja meeleolusid.
Muust Euroopast kanaliga eraldatud Albionis võõramaalasi ei sallitud, siin peeti lugu Inglismaal sajandite jooksul samaks jäänud kommetest ja traditsioonidest. Džentelmenid pidid oma klubides ja maalossides aega veetma, ratsutama, jahil käima, kriketit mängima ning kokteile, viskit ja džinni jooma. Maaidülli nautivad leedid pidid ratsutama, jahil käima ja kellaviieteed jooma. Siin idealiseeriti kaua „vana head Inglismaad” ja püüti võidelda saareriiki tungivate võõraste ideede vastu.
Samas valitses Briti impeerium pikalt maailma meresid ja ka märkimisväärset osa maismaast. Inglased võtsid kõikidele mandritele kaasa oma kombed, traditsioonid ja keele, Shakespeare’i ja Dickensi keele, millest sai niimoodi maailmakeel.
Kõrkideks ja võimukateks peetud kuivavõitu inglaste sõbralikkus ning täiesti omamoodi huumor on midagi päris võrratut. Ja kas pole tore, et Briti linnade, eriti Londoni tähtsamad hooned, kirikud ja paljud tänavad kannavad ammustest aegadest ikka üht ja sama nime!
London
Londoni Tower
Aastal 55 e.Kr maabusid Inglismaal, Kentis Julius Caesari leegionid ning marssisid loode poole, laia Thamesi jõeni. Jõe teisel kaldal paistis üksikuid elamuid. 88 aastat hiljem tulid roomlased taas ning leidsid samast paigast juba väikese sadama ja kaupmeeste asula. Leegionärid ehitasid silla üle Thamesi ja rajasid jõe äärde oma Britannia-valduste keskuse – Londiniumi, kus asusid foorum, templid, amfiteater ja konsuli palee, nagu kõigis Rooma impeeriumi linnades. Ent aastasajad möödusid ja ka tohutust Rooma impeeriumist sai ajalugu.
5. sajand tõi Thamesi äärde anglosaksid. 7. sajandil oli siin Essexi kuningriigi pealinn. 9. sajandil algasid viikingite rüüsteretked. Aastal 1066 sai vahepeal hävinud ja uuesti üles ehitatud Londonist kuningate pearesidents ning varsti ka Inglismaa pealinn. Riiki valitses Edward Usutunnistaja, keda ka Lahke Edwardina tuntakse ning kes oli lubanud Inglismaa trooni lahkelt oma nõole, Normandia hertsog Williamile, kuid ei pidanud seda lubadust ja tegi kuninga hoopis oma inglise sugulasest Haroldist.
Äkilise loomuga Normandia William vihastas koledal kombel, sõitis laevastikuga üle Inglise kanali ning purustas 1066. aasta oktoobris Hastingsi lahingus Haroldi sõjaväe. Sama aasta jõulude ajal krooniti Normandia William, keda tunneme ajaloost William Vallutajana, Inglismaa kuningaks ja otsemaid asus ta vägevaid kindlusi rajama.
Edward Rutherfurd on oma raamatu „London. Maailma suurima linna lugu” tarvis seda kõike põhjalikult uurinud. Ta leidis, et linna kagunurk, kus iidne Rooma linnamüür alla Thamesini ulatus ja vee ääres loodusliku vabaõhuteatri moodustas, on alati vaikne koht olnud. Otsekui tunnimehed või kivistunud näitlejad antiiksest draamast seisid seal paari vana roomaaegse hoone jäänused. Kuid kraaksuvatel ronkadel tuli etenduse algust tollel rohtukasvanud laval peaaegu tuhat aastat oodata – kuni kuningas Williami tulekuni. Siis tekkis varjulisse rohelusse suur muldvall ja selle taha uue hoone alusmüür. Vägev hoone tehti hallist kivist ja seda hakati Toweriks kutsuma.
Inglaste verega ehitatud kindlus
William Vallutaja oli auahne valitseja. Londoni Towerist pidi saama tema võimu sümbol, tema kindlus – ja vangla ta vaenlastele. Toweri ehitustöid juhtis Normandiast Inglismaale toodud munk ja arhitekt Gundulf, kes tundis hästi mandri-Euroopa linnuste ja kindluste arhitektuuri. Gundulf oli kuningas Williami käsul juba mitu kindlust rajanud, Londonisse kerkival vägeval Towerilgi oli kaksikõde Essexi linnas Gloucesteris.
Vundament kerkis ja peagi võis Toweri tohutu hoone siseruumidest juba aimu saada. Jõe äärest vaadates moodustas poole ehitise vasakust tiivast suur saal, paremale jäi pikk kamber ja kagupoolsesse nurka väiksem ruum kabeli jaoks. Kivid laoti seina kihtide kaupa – Kenti kiltkivi, siis ränikivi ja uuesti kiltkivi. Nende ühteliitmiseks valmistati mörti kõiksugu käepärastest vahenditest, kasutati ka vanu roomaaegseid ehituskive ja telliseid. Tellistest tehtud mört oli punakat tooni ja keegi töömeestest olevat öelnud: „Vaadake, Towerit ehitatakse inglaste verega.”
Niimoodi püstitati Towerit aastakümneid, kindlus kerkis 30 meetri kõrgusele ja selle müürid olid kohati üle 4 meetri paksud. Hoone välisseintes polnud ühtki ust ja akendeks olid vaid kitsad pilud. Sees olid saalid, kabel, eluruumid, vangide ja valvurite ruumid ning maa-alused käigud. Väljast kaitsesid tohutut kindluslossi lai vallikraav, uus kivivall, vana roomaaegne vall ja Thamesi jõgi. Vallutajatel oli niiviisi keeruline kindlusse pääseda – ja Towerisse suletud vangidel võimatu sealt välja saada. Ometi, mitte päris võimatu.
Räägitakse Durhami piiskopist Ranulf Flambardist, kes oli ilmselt esimene kõrgest soost vang Toweris – ahne, täissöönud ja rahva seas vihatud mees. Vanglasse saabus ta koos teenrite ja suurte mündikottidega ning elas seal kui kuningas, sest valvurid võtsid rõõmuga vastu piiskopi jagatud kuldmünte ning lasksid mehel teha, mis pähe tuli. Nii korraldaski Durhami piiskop ühel 1101. aasta veebruariööl vägeva peo, kus kõik võisid süüa ja juua nii palju kui jaksasid. Purjus valvurid nägid õndsat und, kui piiskop oma kompsud aknast välja viskas ning ise köie otsas järele laskus.
Mõrvad, intriigid, reetmised
Londoni Tower on paik, kus sündis pikkade sajandite jooksul Inglismaa ajalugu. 1240. aasta paiku tegi kuningas Henry III Towerist oma residentsi. Sel puhul laiendati kindlust tublisti, ehitati kirik ja muid hooneid. Kogu piirkond sai nimeks Londoni Tower, keskset kõrget nurgatornidega hoonet hakati aga kutsuma Valgeks torniks.
Siin oli endiselt vangla, kuid juba ka uhke palee, kus kuningas tähtsaid külalisi vastu võttis. Merede tagant saabunud külalised tõid kuningale kingitusi, sageli ka eksootilisi loomi. Nii laskis Henry III tõstesilla lähedale ehitada Lõvitorni ja rajada loomaaia, mille asukad külalisi raevukate möiretega tervitasid.
Sama raevukalt käitusid Inglismaa kuningad ka oma vaenlastega. Kuningriiki laiendati pidevalt ja vallutati uusi maid. Henry II näiteks alustas pealetungi Iirimaale ning sundis Walesi ja Šotimaad alluma Inglismaale. Šoti patrioodi William Wallace’i ja tema vägede võitlus inglaste vastu oli algul edukas,
