See oli esimene kroonimisrongkäik läbi Londoni, tõeline pidu – tänavatel lehvisid lipud, rahvast lõbustasid pillimehed, lauljad ja tantsijad. Hilisemad monarhid jätkasid seda traditsiooni.
1533, pärast 15aastasena surnud Edward VI, krooniti Inglismaa kuningannaks Edwardi õde, Mary I. Katoliiklane Mary keeldus istumast toolile, kus oli kroonitud tema protestandist vend Edward. Ta nõudis kroonimistooli, mida paavst on õnnistanud. Ja kuninganna sai, mida kuninganna nõudis!
Elizabeth I astus Inglismaa troonile pärast oma õe Mary I surma. Tema kroonimistseremoonia tõi kaasa tähelepanuväärse muutuse. Kui seni oli kogu talitus toimunud ladina keeles, siis nüüd leiti, et pidulikul sündmusel võiks kõlada inglise keel. Hulk piiskoppe keeldus seetõttu 1559. aastal toimunud tseremooniast osa võtmast. Ka Canterbury peapiiskop, kes tavaliselt kroonimist läbi viis, keeldus nüüd sellest aust. Siis kutsuti kohale Carlisle’i piiskop ja Elizabeth I krooniti ikkagi kuningannaks.
Kui Elizabeth I suri, sai kuningaks tema nõbu, Šoti kuninganna Mary poeg James I. Tema kroonimine tähendas Inglise ja Šoti troonide ühendamist ning James oli pärast 300aastast vaheaega esimene Šoti kuningas, kes krooniti Scone’i kivil.
Upsakas George ja õnnetu Caroline
Veebruaris 1626 krooniti Westminster Abbeys kuningaks Charles I. Siis veel ei teatud, et see oli viimane kord, kui tseremoonial kasutati iidseid monarhi võimu sümboliseerivaid regaale. Siis veel ei teatud, et tuleb mees, kelle nimi on Oliver Cromwell. Mees, kelle juhtimisel parlamendi väed 1642. aastal puhkenud kodusõjas rojalistide väed purustasid.
Charles I hukati 1649, Inglismaa kuulutati vabariigiks ning Cromwelli parlamendisõdurid hävitasid kõik iidsed võimusümbolid ja kuningate kroonid. Vääriskivid müüdi maha, metall sulatati. Kuningas Charles I poeg Charles II krooniti 1651. aastal Šotimaal ning seejärel sõitis ta Prantsusmaale.
Cromwell suri 1658 ja inglased tahtsid oma monarhi tagasi. Kui uued kuninglikud regaalid valmis said, krooniti kodumaal rõõmsalt vastu võetud Charles II 1660. aastal taas Westminster Abbeys kuningaks. Abbey, nagu ka Londoni tänavad, olid rahvast täis, kui kuningas uhkes traditsioonilises rongkäigus Towerist katedraali saabus. Siis veel ei teatud, et sedalaadi rongkäik jääb viimaseks.
Päris veider lugu juhtus George IV kroonimise ajal aastal 1821. Kuningas nõudis, et tseremoonia oleks eriti uhke – ja see läkski maksma tervelt 230 000 Inglise naela, mis oli tollal hullumeelne summa ja pole ka praegu just taskuraha. George IV laskis valmistada uue krooni, milles säras 12 000 teemanti. Juba eakas ja tublisti ülekaaluline kuningas higistas oma mitmekihilises kallis piduülikonnas, õlgadel raske sametist kroonimisrüü ja peas ilmatu lokitud parukas. Higi pühkimiseks kulunud tal tervelt 19 taskurätti.
Samal ajal leidis väljaspool katedraali aset halenaljakas etendus. George IV abielu hurm oli selleks ajaks juba olematusse hajunud ja kuningas oli andnud Abbey valvuritele käsu oma naist, Brunswick-Wolfenbütteli Caroline’i kroonimise ajal katedraalist eemal hoida, sest Caroline ei pidanud mitte Inglismaa kuningannaks saama. Nii jooksis kroonitava kuninga abikaasa meeleheites ümber tohutu Abbey, ühe ukse juurest teise juurde, kuid kõik uksed jäid talle suletuks.
Abbeys toimuv kroonimistseremoonia on pikk ja keeruline, selle juurde kuuluvad laulud, palved, püha õliga võidmine, kuninglikud kroonimisrüüd, kindlad liikumised, õnnistamine. Kõik on hästi pidulik, isegi pühalik. Aastasadadepikkune traditsioon, millest meie hapras, ebakindlas ja muutuvas maailmas kinni hoida.
20. sajandi kõige pidulikum kroonimistseremoonia toimus aga Westminster Abbeys 1953. aastal.
Vivat regina Elizabeth!
Teate oma isa, kuningas George VI surmast sai printsess Elizabeth veebruaris 1952 Keenias olles. Kohe pärast matuseid asuti Elizabeth II kroonimistseremooniat ette valmistama. Kuupäev oli kindlaks määratud – 2. juuni 1953.
1953. aasta jaanuari esimesel päeval suleti Westminster Abbey nii kogudusele kui turistidele ning 200 töömeest hakkas vajalikke treppe ehitama ja istmeid paika panema – neid oli üle 8000. Glasgow’s valmistati Abbey löövi ja kroonimispaiga katmiseks 31 tohutut sinikuldset vaipa ning Bradfordis kooti istmekatete tarvis 4000 jardi sametit. 20 jardi purpursametit kuninganna kroonimiskeebi jaoks tehti Essexis ja see töö võttis kümmekond nädalat.
Mais algasid koos kooride ja orkestritega tseremoonia proovid, millest ka kuninglik perekond ja tulevane kuninganna sageli osa pidid võtma. Juunikuu esimesel päeval toodi Abbeysse 20 miljonit naela maksvad kroonimisregaalid. Ja juba järgmise päeva koidikul oli kuningliku protsessiooni tee äärde – Buckinghami paleest Westminster Abbeysse – kogunenud pool miljonit inimest.
16 kuud oli seda päeva ette valmistatud ja lõpuks oli ta käes – neljapäev, 2. juuni 1953. Westminster Abbey uksed avati kell 5 hommikul, 5.30 asusid reporterid ja kaameramehed kohti sisse võtma. Kell 7 hakkasid külalised katedraalis oma toolidele istuma.
Kell 10.15 istusid kuninganna Elizabeth ja Edinburghi hertsog Buckinghami palee ees kuldsesse tõlda. Algas sõit Westminsteri poole. 11.20 sisenes kuninganna Abbey löövi. Koor laulis hümni, protsessiooni ees kanti Briti monarhia sümboleid, kooriosalt hüüdsid Westminsteri koolipoisid: vivat regina Elizabeth! Peaaltari ette jõudnud kuninganna istus kõigepealt seisuste tooli. Seal andis ta vande – valitseda riiki selle seadustele vastavalt, austada oma rahvast ning Inglismaa ja Šotimaa kirikut.
Seejärel juhiti kuninganna kroonimistooli, kus toimus pika talituse kõige pidulikum osa – püha õliga võidmise tseremoonia. Õli valati kotkakujulisest kannust 12. sajandist pärit hõbedasse lusikasse.
Nüüd rõivastati kuninganna pidulikku valgesse rüüsse ja anti talle üle sajanditevanused monarhia sümbolid. Kalliskividega ehitud mõõk, õigluse sümbol, asetati kuninganna kätele ja pandi peaaltarile. Tema randmed ehiti siiruse ja tarkuse käevõrudega – kingitus Briti impeeriumi riikidelt. Ta sai selga kuldse kuningliku rüü ja keebi. Elizabethi paremasse kätte anti kuningliku võimu ja õigluse sümbol, ristiga skepter, ning vasakusse võrdsuse ja halastuse sümbol, tuviga skepter.
Kui nüüd kogu selle raske hiilgusega ehitud noor habras kuninganna kroonimistooli istus, toodi peaaltarilt Püha Edwardi kroon – purpur, kuld ja kalliskivid – ning peapiiskop asetas selle Elizabeth II-le pähe.
„Jumal kaitsku kuningannat,” laulis koor ja kõik printsid, printsessid, lordid ning teised aadlikud võisid oma kroonid ja pidulikud peakatted pähe panna. Kuninganna kõndis aeglaselt kirikusse püstitatud trooni juurde ja istus, lordid põlvitasid ükshaaval valitseja ees ning suudlesid ta kätt.
Pärast armulauarituaali läks kuninganna Edward Usutunnistaja kabelisse, kus vahetas kullaga kaunistatud rüü pika, punasest sametist ja hermeliiniga ääristatud keebi vastu. Püha Edwardi kroon asendati impeeriumi valitseja piduliku krooniga ning Elizabeth, kuninglikud regaalid käes, läks tagasi kroonimispaika ning kõndis hiigelkõrge löövi all läbi kiriku, läänepoolsest uksest välja. Kolm kümnest Briti impeeriumi valitseja kaitseloomast – ükssarvik, lõvi ja kotkas – valvasid uksel ta samme.
Kroonimistseremoonia oli lõppenud ning selle tunnistajad ei unusta tõenäoliselt iial rituaali hiilgust, pidulikkust ja sära.
Kuid vana Westminster Abbey on tuhande aasta jooksul mõndagi näinud ning kõik Briti impeeriumi tormid, kõik senised kuningad ja kuningannad üle elanud. Teda pole kuigi kerge vapustada või vaimustada.
2011. aasta aprillikuu 29. päev pidi ehk siiski iidse kiriku kivist südant pisut liigutama – tundub ju, et noil vanadel hoonetel on süda ja hing, eks ole? Sel päeval rohetasid Abbey hallide seinte vahel lausa noorte vahtrate alleed ja kiriku sisemus lõi lillesülemitest õitsema. Peeti
