Abbey polnud kaua nii kaunist ja säravat paari võõrustanud – ega nii kuulsaid ja esinduslikke külalisi. Nii et elu ja aeg suudavad sajandite jooksul mõndagi näinud hoonetele ikka mõne üllatuse kinkida.
London
Westminsteri palee
19. sajandi Inglise poeet ja patrioot William Wordsworth kutsub sind nautima vaadet, millest kaunimat polevat tervel maailmal pakkuda. Selle nägemiseks tuleb kõndida või sõita üle Thamesi viiva Westminsteri silla. Teispool silda kulgeb avar varjuline puiestee ning sealt tuleb selle kauneima vaate nautimiseks pilk tagasi üle jõe heita.
Vaade on vapustav küll – jõe teisel kaldal, otse su vastas seisab Londoni ning miks mitte kogu Inglismaa au ja uhkus, Westminsteri palee. See on suur ja pikk, võimas ja ülev, üleni kivipitsiga kaetud, katusel gooti tornide ja tornikeste mets. Päikesepaistes muutub ilmatu hoone peaaegu kuldseks ning kogu toredus kahekordistub jõe liikumatus peeglis. Uusgootika kauneim meistriteos, on Voldemar Vaga kirjutanud.
Selles hoones tegutseb traditsioone armastav Inglismaa parlament juba keskajast peale. On arvatud, et keskajal Thorney Islandiks kutsutud piirkonnas, praeguses Westminsteris, asus juba aastal 1016 valitseja loss. Thorney Island oli noil aegadel Londoni südalinnast tükk maad lääne pool, kuid just sinna laskis kuningas Edward Usutunnistaja oma lossi ning samal ajal ka uue kloostrihoone ehitada. Kloostrit hakati kutsuma läänekloostriks – West Monastery –, mis kiiresti Westminsteriks lühenes. Seega on Westminsteri piirkond siin juba ligi tuhat aastat olemas olnud ja kuningapalee vanemad osad on pärit William Vallutaja järglase, kuningas William II aegadest.
Vanas Westminster Hallis käis koos Inglismaa parlamendi eelkäija Curia Regis, Kuninglik Nõukogu. Palee oli Briti monarhi põhiasukoht kuni suure tulekahjuni aastal 1529, mil osa hoonest maha põles. Sinihabe-kuningas Henry VIII, kes ei hoolinud suurt ei endistest naistest ega sõpradest, võttis siis valitseja väega enda valdusse soosingu kaotanud ministri Thomas Wolsey Yorki palee. Sellele anti uus nimi – Whitehalli loss – ja Henry tegi sellest oma põhiresidentsi, kuigi Westminster jäi ametlikult selleks edasi. Siin tegutsesid parlamendi mõlemad kojad ja riigikohus.
Oo, vana hea Inglismaa! Aadlikud pidasid turniire, jahiseltskonnad ratsutasid linnast välja, lihtrahvas lahutas meelt, vaadates ketserite hukkamist tuleriidal. 16. sajandil suutsid Tudorid Inglismaal pikemaks ajaks rahu kindlustada, tänu millele hakkasid arenema kunstid ja kaubandus.
Charles Barry elutöö
Westminsteri palee oli tollal vaid üks kuninglik residents, kus spetsiaalselt parlamendi tööks ehitatud ruume polnud. Tähtsaid riiklikke tseremooniaid, millest Inglismaal puudust ei tunta, peeti Maalitud kambris. Ülemkoda käis koos Valges saalis, kuid Alamkojal lossis ruume polnudki, see seltskond pidi kokku saama Westminster Abbey kapiitlisaalis.
16. sajandi keskel anti Alamkoja saadikutele kasutada Westminsteri palee endine kuninglik kabel – Püha Stepheni kabel –, mis vastavalt vajadustele ümber ehitati. Nii oli Briti parlamendil koht, kus tööd teha, ning kuningal koht, kus riiki valitseda. Kuni aastani 1834.
Ööl vastu 16. oktoobrit 1834 oli arhitekt Charles Barry teel Brightonist Londonisse, kui ta kaugelt linna kohal tulekuma nägi. Westminsteri palee põles sel ööl peaaegu maani maha. Õnneks jäid alles iidne Westminster Hall, Jewel Toweri nime kandev torn, Püha Stepheni kabeli krüpt ning ristikäigud.
Kuninglik komisjon asus tööle, vaatas kahjud üle ning otsustas, et uus Westminsteri palee tuleb ehitada täpselt samasse kohta, kus eelmine oli seisnud, ja arhitektuuristiiliks saagu uusgootika. Otsus tekitas tuliseid vaidlusi ja komisjonile esitati tervelt 97 uue palee projekti. Nende seast valiti välja arhitekt Charles Barry uhke gooti stiilis palee plaan.
Siinsamas Westminsteris sündinud Barry oli tol ajal 39 aastat vana, maailmas palju ringi rännanud ning Itaalias, Prantsusmaal, Kreekas, Türgis, Egiptuses ja Süürias huviga nii vana kui uut arhitektuuri uurinud. Oma kodumaal oli ta mitmeid kirikuid projekteerinud – ikka gooti ja kreeka stiilis, mida kirikuisad eelistasid. Barry oli mitmekülgne arhitekt, kes valdas kõiki tuntud ehitusstiile, kuigi ka tal olid oma eelistused – nimelt võis tema planeeritud hoonetes õige tihti Itaalia arhitektuuri mõjusid märgata.
1836. aastal võitis Barry uue Westminsteri palee projektide konkursi. Töid alustati nurgakivi panekuga aprillis 1840 ja kivi asetas paika Charles Barry abikaasa Sarah.
Ehitustööd kestsid aastakümneid – oli ju tegu tohutu uusgooti meistriteosega, mis tänu Barry Itaalia-lembusele kaunilt klassikaline sai. Barry abiline, arhitekt Augustus Pugin, lisas omalt poolt gooti detaile. On teada, et Pugin polnud Barry plaanidega kuigivõrd rahul, eriti ei meeldinud talle hoone sümmeetriline ülesehitus. Kuulsaks on saanud ta lause Barryle: „Kõik puha Kreeka värk, sir, Tudorite-aegsed detailid klassikalises kehas…”
Asjatundmatule vaatajale ei jäta Westminsteri palee Londonis küll eklektilist muljet. Saledad pitsilised gooti tornid sobivad ideaalselt klassikalise hiigelhoone nelinurksete akende pikkade ridade kohale.
Uue parlamendihoone Ülemkoja ruumid valmisid 1847, Alamkoja ruumid 1852. Selsamal aastal anti arhitekt Charles Barryle aadlitiitel, mis teda võib-olla väga õnnelikuks ei teinudki, sest hoone ehitus ei läinud kergelt. Sellise hiigeltöö puhul pole selles muidugi midagi erakordset. Tähtaegadest ei õnnestunud kinni pidada, eelarve oli lõhki ning tööde eest vastutav arhitekt Barry stressis ja üleväsinud. Aastaks 1860 oli suurem osa tööst tehtud ja kauem Barry vastu ei pidanudki. Tema hauakivi ehivad detailid ta enda kujundatud hiigelhoonest – Westminsteri paleest, mis sai päris valmis alles kümmekond aastat hiljem.
Kivipitsi lõputu pidu
Palee jõepoolse fassaadi pikkus on 289 meetrit. Seda ilmestavad neli korrust pikki aknaridu, mida eraldavad kõrged, saledate teravatipuliste tornikestega lõppevad poolsambad. Needsamad tornikesed muudavad kogu hiigelhoone katuseääre pitsiliselt sakiliseks. Fassaadist eendub tohutu nelinurkne Westminster Hall – kõik, mis on järel algsest Westminsteri paleest. Aastast 1097.
Parlamendihoone ehitati liivavärvi lubjakivist, mis oli pärit Lõuna-Yorkshire’is asuvast Anstoni kivimurrust, kuid ei pidanud kuigi hästi vastu. Juba aastal 1849 tekkisid defektid, millest kogu 19. sajandi jooksul välja ei tehtud. Alles aastal 1930 asuti purunenud ja pragunenud fassaadiosi Rutlandi meevärvilise lubjakiviga asendama. Päris korda sai hoone aastal 1950. Suure linna saastunud õhk teeb aga oma töö ning muidugi tuleb Westminsteri paleed ikka-jälle remontida ja restaureerida.
Kivipits on õrn. Eriti uhked ja pitsilised – siis ka õrnad – on palee tornid. Kõige pikem on vägev, nelinurkne, 98 meetri kõrgune Victoria torn, mis paikneb palee edelapoolses otsas ja on nime saanud kuninganna Victoria järgi. See on ilmatu uhke torn, mille nurgad teravatipulistena taeva poole tõusevad, millel on kahe ülikõrge korruse jagu teravakaarelisi gooti aknaid, tohutu ukseportaal ning kõik kohad täis kivipitsist kaunistusi. Väärikas koht kuningriigi parlamendi arhiivide säilitamiseks. Just selle torni vägevast ukseportaalist siseneb valitseja parlamendi piduliku avamise või mõne muu tseremoonia puhul paleesse.
Hoone keskelt tõuseb taeva poole St Stepheni torn, mida ka Kesktorniks kutsutakse. See on parlamendihoone kolmest põhitornist lühim, 91 meetrit. Erinevalt teistest lõpeb St Stephen kõrge ja terava gooti tornikiivriga. St Stepheni torniga ühel joonel seisab väike kaksiktorn, mida kutsutakse St Stepheni sissekäiguks. Siit kõnnivad parlamendihoonesse Alamkoja saadikud.
Seega on hiigelpalee ühes otsas Victoria ja keskel St Stepheni torn. Palee teises, loodepoolses otsas paikneb aga Briti parlamendihoone kuulsaim torn – Big Ben. Selle 96 meetri kõrguse kellatorni konstrueeris samuti Charles Barry. Neljakandilise, kivipitsilise, teravaotsalise gooti torni igas neljas küljes asub suur ümar numbrilaud, mille läbimõõt
