Toweris hukatud printsist – ja Edward VIII, kes ameeriklanna Wallis Simpsoni pärast troonist loobus.
Kuningate kroonimise ja matmise paik
West minster tähendab kloostrikirikut läänes. Edward Usutunnistaja aegset Normandia ehitusstiili meenutavaid ümaraid kaari ja massiivseid tugisambaid on tänapäeval näha veel vana kloostri madalale vajunud ristikäigus, kus kunagi olid munkade eluruumid.
12. sajandil oli klooster õitsval järjel ja seal elas eri ajahetkedel 30–60 benediktiini munka. Selleks ajaks oli Abbeyst saanud Inglismaa rikkaim pühamu, kuhu kuningas Edward Usutunnistaja haud hulganisti palverändureid kohale tõi ning mille patroon oli kuningas Harold II ise. Ent mungad elasid ikka munkade kombel tagasihoidlikult, käisid päevastel ja öistel jumalateenistustel, lugesid, õppisid ning hoolitsesid Inglismaa vanima kloostriaia eest. Mõned mungad läksid õppima isegi Oxfordi ja kloostriülem pidas ka kohtunikuametit.
13. sajandi keskpaigaks oli kätte jõudnud vägevate katedraalide ehitamise aeg – Amiens ja Chartres Prantsusmaal, Canterbury, Winchester ja Salisbury Inglismaal.
Kuningas Henry III saatis oma arhitekti Henry de Reynsi välismaale verivärsket arhitektuuri uurima. Kuningas oli nimelt otsustanud uue uhke Westminster Abbey ehitada. Sellest pidi saama mitte ainult kloostrikirik, vaid ka monarhide kroonimise ja matmise paik. Henry III kindel soov oli püha Edward Usutunnistaja valmiva kiriku peaaltari taha kaunisse hauakambrisse ümber matta. Sealsamas leidis hiljem puhkepaiga ta ise – Abbey teine looja – ning järgnevate sajandite jooksul veel pikk rida monarhe, kirikupäid ja ka tavalisi surelikke, keda nii suure au vääriliseks peeti.
Uus kirik ehitati samasse kohta, kus eelmine oli asunud, kuid see sai suurem ja valgem, seal oli rohkem ruumi ja õhku. Arhitekt Henry de Reyns ja tema uus gooti stiil võlgnesid mõndagi Prantsusmaa suurtele katedraalidele. Erakordselt kõrge lagi ja kitsas lööv olid ehtprantslaslikud, kuid löövi pikkus ja kaarte kuju on omased pigem Inglise kirikuarhitektuurile.
Ehitustöid alustati 1245. Kuningas tahtis, et hoone lõpetataks nii kiiresti kui võimalik, ja tema käsul ehitati ka külmadel talvekuudel. Kuid hoone oli tohutu ning aastal 1272 siitilmast lahkunud kuningas selle valmimist ei näinudki.
Westminster Abbey ehitamine kestis veel 250 aastat ja jätkus pärast Henry III surma üsna aeglaselt, sest tema poeg ja pojapoeg selle vastu suurt huvi ei ilmutanud. Ka katkuepideemiad aeglustasid hoone kerkimist ning viisid teinekord hauda lausa pooled Abbey munkadest. Saja-aastane sõda Inglismaa ja Prantsusmaa vahel pidurdas ehitustöid veelgi, sest tühjendas kuningakoja rahakotti. Omaenese kabelite püstitamiseks Abbeysse kuningad siiski annetasid – pidi ju olema väärikas koht, kus pärast maapealset elu puhata.
Vaimustavalt ja majesteetlikult suur
Oli aasta 1517, kui hiigelkiriku kõrge lööv lõpuks valmis sai. Ent siis algas reformatsiooni ja anglikaani kiriku aeg, kuningas Henry VIII kuulutas end Inglismaa kiriku peaks, laskis sulgeda kloostreid ning riigistada nende varad.
1540. aastal saadeti Westminsteri mungad laiali, Usutunnistaja kabel ja teised hauakambrid rüüstati ning väärisesemed varastati. Abbeyst sai järgmise kümne aasta jooksul äsja loodud Westminsteri piiskopkonna katedraal. Tohutu kiriku ehitus jätkus veel paarsada aastat, alles 1745 sai see praeguse välimuse. Siis valmisid läänepoolsed tornid Londoni kuulsate arhitektide Sir Christopher Wreni ja Nicholas Hawksmoori kavandite järgi. Just viimane lõpetas gooti kaksiktornide püstitamise ning kogu kiriku viimistlustööd.
Avar ja pidulik Parlamendi väljak, kõrge Big Ben, tohutu, lugematute teravate gooti tornide ning kivipitsiga ehitud parlamendihoone. Kohe siinsamas kõrval voolab lai rahulik Thames ning parlamendi vastas, teisel pool laia puiesteed ta seisabki – kirjeldamatult suur Westminster Abbey katedraal, hiiglaslik ehitis Londoni uhkes ajaloolises südames. Selline näeb välja pilt tänapäeval.
Kaks kõrget heledat torni tõusevad taevasse otse vägevalt fassaadilt, nende nurki tähistavad teravad tornikesed, mis ehivad kogu hoone katuseääri. Tornide vaheosal pole tuttavat roosakent, vaid suur ja kõrge, liigendatud ja ornamentidega kaunistatud teravakaareline aken. Teravkaared korduvad kõikjal, nagu ka peened teravate tippudega tornikesed ja kaunistused ning kivipitsilised rõdud akende ees. Kogu liigendatud ehitis näib kõrgusse suunduvat.
Kiriku põhiplaan on ikka ristikujuline, aga millised mõõtmed! Hoone on 154 meetrit pikk ja 60 meetrit lai, massiivne ja vägev, kuid mõjub tänu peenele gootikale ometi õhuliselt. Pikka kõrget löövi toetavad ristikäigu kõrval seisvatelt teravatipulistelt sammastelt tõusvad tugikaared, mis õhulisust veelgi rõhutavad.
Selle hiiglasliku, suursuguse ja majesteetliku kirikuhoone kõrval on inimene imeväike ning sellisena ta end ka tunneb, nii katedraali ees kui selle sees. Mõne ehitise puhul võib suurus tunduda masendav – siin on ta vaimustav.
Monarhi enese katedraal pulmadeks ja matusteks
Katedraali sees jutustavad sajandid oma lõputuid lugusid. Akende värviline klaasmosaiik muudab valguse mahedaks ja salapäraseks selles tohutus kivises ruumis, mida esimese pilguga on raske haarata. Seal üleval, lõpmata kõrgel katavad löövkäiku võlvid, mida asjatundjad on pidanud maailma kaunimateks – kõik need teravad nurgad ja teravkaared, imelised värvilised ornamendid, kuld ja valkjas kivipits. Kogu Briti kuningakoja hiilgus ja iidsed traditsioonid elavad siin kirikus, suuremates ja väiksemates kabelites ning memoriaalides. Sest Westminster Abbey on Briti monarhiaga otseselt seotud ja selle omanik on monarh ise.
Nimed kuulsate kuningate ja kuningannade hauakividel jutustavad lugusid ajaloolistest lahingutest, intriigidest, pettustest ja mõrvadest, mis aastasadu lahutamatult ühe monarhia juurde on kuulunud. Kõik valitsejad on siin hiilgusest ümbritsetud ning püüavad isegi igavikus üksteist üle trumbata. Ja mitte ainult igavikus.
Kuninglike pulmade traditsiooni Westminster Abbeys alustas 1922. aastal printsess Mary, järgmisel aastal laulatati siin Yorki hertsog Albert ning siis juba kuningas George VI ja leedi Elizabeth Bowes-Lyon, kuninganna Elizabeth II ema. Just tema asetas esimesena oma pulmakimbu katedraalis asuvale tundmatu sõduri hauale. Edaspidi on seda teinud kõik kuninglikud pruudid.
Lisaks monarhidele on Westminster Abbeys viimase puhkepaiga leidnud hulk inimesi, kelle teeneid Inglismaa ees säärase au vääriliseks on peetud. Teiste hulgas on siia maetud Charles Darwin, Charles Dickens, Georg Friedrich Händel, Isaac Newton, Laurence Olivier ja Henry Purcell. Katedraalis on William Shakespeare’i mälestusmärk, kuid maailmakuulus kirjanik ise on sängitatud mulda Stratford-upon-Avonis.
Nii et Westminster Abbey iidsed müürid on aegade jooksul näinud nii pulmi kui matuseid, kuid kõige hiilgavamaks on nende seinte vahel kujunenud ikkagi Briti monarhide kroonimispidustused.
Kroonimised pühal Scone’i kivil
Kui Henry III aastal 1272 suri, laskis tema poeg Edward I uue tammepuust kroonimistooli valmistada. Kaunilt nikerdatud tool oli justkui uhke troon, selle jalgadeks olid lõvikujud ja põhja all asus eriline alus püha Scone’i kivile. Legendi järgi oli tegemist tollesama nn padjakiviga, millele piiblist tuttav israeliitide patriarh Jakob kord väsinuna pea toetas. Kiviga, mis viidi Egiptusse ja sealt edasi läbi Hispaania Iirimaale.
Aastasadu seisis too raske punasest liivakivist plokk Tara pühal künkal, sealt viis
Šoti monarh Fergus selle Šotimaale, Scone’i. Aastal 1296 püüdsid inglased Šotimaad alistada ja sõjakeerises õnnestus neil šotlaste püha kroonimiskivi Londonisse tuua. Edward I pani selle oma kroonimistooli põhja alla ning sestpeale on kõik Inglismaa kuningad sellel kivil kroonitud. Alles aastal 1996 anti 152 kilo kaaluv Scone’i kivi, mida on kutsutud ka Saatuse kiviks,
