Püütia õpetused. Triloogia Victoria Bergmani nõrkus. Kolmas raamat. Erik Axl Sund

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Püütia õpetused. Triloogia Victoria Bergmani nõrkus. Kolmas raamat - Erik Axl Sund страница 2

Püütia õpetused. Triloogia Victoria Bergmani nõrkus. Kolmas raamat - Erik Axl Sund

Скачать книгу

karvatriip. Nii palju karvu oli Madeleine seni näinud ainult meestel, ja rohkem ta näha ei tahtnud.

      Ta keeras supellina all pead ja vaatas teisele poole. Seal oli rand täiesti tühi, silla ja kauge punavalge majakani ainult liiv. Aga kajakaid oli sealpool rohkem, võib-olla sellepärast, et mõni suvitaja ei olnud enese järelt korralikult koristanud.

      „No nii, et ärkasid üles?”

      Kasuisa hääl oli pehme. „Keera nüüd selili. Sa võid ju ennast niimoodi ära põletada.”

      Madeleine alistus vaikides ja pani silmad kinni, kui kuulis, et kasuisa raputab õlipudelit. Kasuisa puhastas Madeleine’i enne hoolikalt liivast, see oli sedasorti hoolitsus, millest Madeleine aru ei saanud, ja ta tõmbas supellina uuesti üle pea, kasuisa ei vaielnud vastu.

      Kasuisa käed olid soojad ja Madeleine ei teadnud, mida ta peaks tundma. Korraga oli nii hea kui ka ebameeldiv, täpselt nagu hambaga. Hammas sügeles nagu kipitades ja kui ta keelega selle ülemist serva puudutas, siis tekitas selle karedus temas külmavärinaid, samamoodi tekitasid külmavärinaid kasuisa käed.

      „Sa oled nii armas,” ütles kasuisa.

      Madeleine teadis, et tema keha on rohkem arenenud kui paljudel temaealistel. Ta oli teistest omavanustest palju pikem ja isegi rinnad hakkasid kasvama. Vähemalt ta arvas nii, sest need olid otsekui paistes ja sügelesid, nagu nad kasvaksid. Sellepärast sügeles ka lahtise hamba alt. Sealt kasvab välja uus hammas, täiskasvanu hammas.

      Mõnikord oli tunne, et ta läheb kogu selle sügelemise peale hulluks. Luustik sügeles, nagu kasvaks see nii ruttu, et luud kriibivad kõikjal kehas vastu liha.

      Kasuisa ütleb, et keha muutub ruttu vanaks, aga seda ei maksa häbeneda. Paari aastaga olevat Madeleine’i keha kasvamisest juba kulunud. Tema keha olevat siis täis rebendeid, väikesi triipe, mis tekivad sinna, kus nahk keha kasvades venib, umbes nagu selle raseda naise kõhul.

      Kasuisa ütleb ka, et on tähtis, et Madeleine’ile meeldiks tema oma keha ja et mida sagedamini ta koos teistega alasti on, seda parem tema eneseteadvusele. Kasuisa nimetab seda sotsiaalseks alastuseks ja see tähendab, et sa saad teiste inimestega lähedasemaks ja tunnistad neid sellisena, nagu nad on, koos kõigi nende kehaliste puudustega. Et alastiolek annab turvalisuse.

      Madeleine ei uskunud teda, aga arvas ikkagi, et kasuisa käed on mõnusad, isegi kui ta seda ei taha.

      Kasuisa lõpetas Madeleine’i silitamise varem, kui arvata oleks võinud.

      Summutatud naisehääl palus kasuisal pikali visata ja Madeleine kuulis, kuidas tema küünarnukid liiva sisse vajusid.

      „Lama…” sosistas sama hääl pehmelt.

      Madeleine pööras ettevaatlikult pead. Supellina pilust nägi ta, et kasuisa kõrvale istub naeratades see paks naine, kelle nimi on Fredrika.

      Madeleine mõtles legonukkudele. Väikesed plastmassist inimesed, kellega võib teha mida tahad ja kes naeratavad ka siis, kui sa nad ahjus ära sulatad.

      Ta ei suutnud pilku pöörata, kui naine alla kasuisa kõhu poole kummardus ja suu avas.

      Varsti paistis linapilust, kuidas paksu naise pea aeglaselt üles-alla liigub. Naine oli just ujumast tulnud, juuksed kleepusid põskedele ja kõik oli märg. Punane ja märg.

      Eemalt paistsid veel mõned näod. Vuntsidega politseinik tõusis püsti ja tuli nende juurde. Tema keha oli karvane ja vana, kõht oli peaaegu sama suur kui sellel rasedal naisel. Tema kõht oli ka punane, aga päikesest, ja kõhu all oli kõik krimpsus.

      Nad olid lihtsalt legonukud. Madeleine ei saanud neist aru, aga ta ei saanud ka vaatamata jätta.

      Talle meenus see kord, kui nad Skagenis olid ja kasuisa teda esimest korda lõi. Ka siis ei saanud ta neist aru.

      Seal oli rannas palju rahvast, ei olnud tühi nagu siin, ja kõik kandsid päevitusriideid. Nüüd tagantjärele ei teadnud Madeleine, miks ta seda tegi, aga ta läks ühe mehe juurde, kes istus üksinda tekil, jõi kohvi ja tegi suitsu. Madeleine tõmbas mehe ees oma trikoo alla, sest ta arvas, et mees tahab teda paljana näha.

      Mees ainult naeratas talle viltuselt, ise puhus samal ajal suitsu välja, aga vanemad läksid hulluks ja isa Peo lohistas Madeleine’i juukseidpidi minema. „Mitte siin,” ütlesid nad.

      Nüüd olid kõik lihtsalt uudishimulikud ja nende kehade varjud varjasid valguse.

      Hammas sügeles ja ta tundis, kui külmaks läks, kui inimesed päikese ette tulid.

      Nende juurde lonkis seapidaja rotveiler. Koera käppadelt pudenes liiva ja ta liputas uudishimulikult saba. Keel rippus suust välja ja ta hingeldas innukalt.

      Nemad vaatasid ja Madeleine vaatas. Häbeneda polnud midagi.

      Üks uutest heledapäistest naistest võttis fotoaparaadi. Sellise, mis pildi kinni külmutab ja välja sülitab. Seda nimetatakse polaroidkaameraks. See aparaat kivistab molekulid.

      Tuulevari krabises ja Madeleine sulges fotoaparaadi klõpsu peale silmad.

      Siis äkki tuli hammas lahti.

      Auk igemes pakitses külmalt ja Madeleine veeretas vaadates hammast suus ringi.

      Sügeles ja maitses vere järele.

      Södermalm

      Lõpu algus on põlev sinine auto Tantobergeti kõrgeimas punktis.

      Ja põlev mägi keset Södermalmi ei ole tervikust puuduv tükk, nagu kriminaalkomissar Jeanette Kihlberg oli lootnud. Kui nad koos kolleeg Jens Hurtigiga Hornstullist mööda kihutavad, näeb Tantoberget välja nagu vulkaan.

      Enne kui Ringvägeni ja Årstavikeni kant pargiks tehti, oli Tantoberget põhimõtteliselt prügimägi, surnuaed, kuhu maeti inimeste jäänuseid, ja nüüd on sama paik jälle kord muudetud rämpsu ja jäänuste kohaks.

      Tuli pargi kõrgeimas kohas paistab ära enam-vähem üle Stockholmi ja põlema süüdatud autost tõusvad leegid on haaranud ka ühe sügiskuiva kase. Tuli praksub ja pillub sädemeid ning ähvardab levida kümmekonna meetri kaugusel seisvatele väikestele aiamajakestele.

      Praegusel hetkel ei ole Jeanette’il õrna aimugi, et see on lõpu algus ja kõik, mis ühel või teisel moel omavahel ühenduses on, saab seletuse. Aga kõigest hoolimata on Jeanette’ki ju ainult inimene ja seepärast jõuab temani tervikust vaid murdosa.

      Hannah Östlund ja Jessica Friberg, klassiõed Sigtuna humanitaargümnaasiumist, on tagaotsitavad seoses kahtlustusega neljas mõrvas. Prokurör Kenneth von Kwist teatas, et tõenäoliselt muudetakse kahtlustus piisavate tõendite alusel mõrvasüüdistuseks.

      Praegu mäe otsas leekidesse mattuv auto on registreeritud Hannah Östlundi nimele ja seetõttu on juhtumiga seotud ka Jeanette.

      Nad sõidavad mööda Hornsgatanit Zinkensdammi poole, kust kihutavad vastu kaks tuletõrjeautot. Hurtig võtab kiiruse maha ja laseb tuletõrjujad mööda, enne kui keerab paremale, Ringvägenile, möödub jääpalliväljakust ning jõuab parki. Tee lookleb ringitades üles mäkke.

      Jeanette Kihlberg näeb, et mõned inimesed on kogunenud tulekahju vaatama, aga kütusepaagi plahvatuse oht sunnib neid seisma turvalises kauguses. Ühises abituses midagi ette võtta jagavad nad häbi, et nad

Скачать книгу